Uskumatu, aga mu blogike on vahepeal märkamatult üheksa aastaseks saanud. Ja kui võrrelda seda algusaastatega, siis kõige suurem erinevus on see, et a. ma oskan nüüd natuke rohkem kirjutada (vähemalt mulle endale meeldib nii arvata) ja b. ma olen nende aastate jooksul palju vähem hakanud blogima, vahepeal olin nagu vanaema sukapael mitu kuud vakka. Ja ilmselt on ka neid, kes on lõpuks käega löönud ja mõelnud, et ah, oota neid Kai postitusi nagu mingit kuuvarjutust, ei jaksa enam ja ongi vajutanud unfollow. Ei saa seda teile nagu pahaks ka panna.
Aga võib-olla ei ole kah...

Ja mulle tundub, et see on väga paljude avalike blogijate dilemma mingil ajal olnud, et miks ja mida ja kellele üldse kirjutada. Ja nii imelik kui see ka poleks, siis alustasin ju blogimist nii, et ma isegi ei teadnud, et teised blogijad ja võõrad inimesed hakkavad mu blogi lugema, mulle kaasa elama. See oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Ma teadsin ainult seda, et minu sõber Kiku oli juba aastaid pidanud väga meeleolukat blogi ja et pere-sõbrad-tuttavad käivad seda lugemas ja noh, kuna mulle on alati kirjutamine meeldinud, siis mõtlesin, et oh, see oleks lahe eneseväljendus. Mul polnud õrna aimugi, kuhu see kõik ühel päeval välja võiks jõuda. Mitte, et ma täna oleks kuhugi väga kaugele jõudnud või et see oleks mingine eraldi eesmärk mul olnud, aga naljakas on mõelda, et kui alguspäevil käis mu lehte piilumas 20-30 inimest päevas, siis nüüd on see ikka sadades ja tuhandetes. Kõik oleneb muidugi teemadest, millest kirjutan.

Aga nagu juba eespool mainisin, siis vahepeal on olnud ka vaiksemaid perioode. Ent isegi kui mul on sellised „ma ei viitsi“ ja „ma ei jaksa“ blogida tujud, siis minu süda kuulub ikka sellele blogile siin ja esialgu pole mul küll plaanis kuhugi ära kaduda või blogi sulgeda. Ja ma tean, et kõik tähtsad suured blogijad räägivad, et kui tahad oma auditooriumi hoida ja kasvatada, siis sa PEAD regulaarselt postitama, hoidma oma lugejatega nii-öelda sidet. Ma ei tea, ilmselt olete seda juba isegi märganud, aga mul pole see väga hästi õnnestunud. Mul ilmselt puudub selleks vajalik ambitsioon. Ja ega mul pole ka kunagi eraldi eesmärki olnud endale kuidagi lugejaid juurde meelitada. Mis muidugi ei tähenda, et mul poleks siiralt ja südamest hea meel iga uue lugeja üle, väga on, aga lihtsalt ennekõike tahan ma jagada oma elust hetki. Hetki, mis on tobedad, ajavad naerma, teevad muret, veavad kulmu kortsu jne. Lihtsalt rääkida asjadest nii nagu need on. Ilma ilustamata, ent keskendudes siiski ilusatele ja headele asjadele, mis meie ümber on. Me pahatihti ei oska väikseid toredaid asju märgata, mille üle võiks olla tänulik ja rõõmus. Ja ma ei ütle, et mina seda oskan, aga ma tunnen, et nende katsumuste keskel, mida on mulle eluteele ette veeretatud, siis ma olen nendest olukordadest õppinud seda, et igas asjas leidub alati midagi, mille üle tasub rõõmustada, naeratada või olla südamepõhjani tänulik.

Ma ei oska isegi väga kriitiline olla. Või noh, ma oskan, aga ma ei taha. See on minu jaoks nagu virisemine. Ma olen alati pigem see inimene olnud, kes näeb klaasi pool täis kui pool tühjana. See muidugi ei tähenda seda, et ma silkan kogu aeg päiksepaistes lillepärg peas ringi ja ümisen rõõmsat viisijuppi, teen kõigile pai ja kutsun kõiki üles rohkem naeratama. Ei. Mul on hetki, kus ma tulen oma roosast mullist välja, mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid selle pärast, et keegi oma nõmeda käitumisega kisub mind sellest mullist välja. Ja muidugi ei ela ma ka silmaklappidega. Ma ei ignoreeri seda, et maailmas käib sõda, et inimestel pole kodusid, kuhu minna, lapsed lähevad õhtuti tühjade kõhtudega magama, meil on energiakriis jne jne. Ja siis selles valguses mõjuvad vahel need väikesed asjad palju tugevamini, sest sa tead, et see on midagi, mis sõltub meist enestest. Me saame seda ise muuta, aga me ei tee seda millegipärast.

Näiteks mõned päevad tagasi nägin ma ühes Facebooki grupis üht kuulutust, kus üks inimene kirjutas, et tal pole sõpru, aga ta väga tahaks leida kedagi, kellega hakata koos käima trennis. Ja millised olid siis postituse all reaktsioonid? Väga palju oli kurbasid nägusid, siis mõni üksik süda ja hoolimine ja siis terve posu naerumärke. Saate aru jah? Teised, samasugused luust ja nahast inimesed, kellel on eeldavasti ka tunded, naeravad teise omataolise mure laia kaarega välja. Ja see on lihtsalt vastikusjudinaid tekitav, kuidas naeru emotikonid on osade inimeste jaoks saanud naeruvääristamise sümboliks. Sellistel hetkedel tahaks tõesõna küsida, et nagu kui mitu korda pidid sa sünnitusmajas pea peale kukkuma, et sa naerad inimese üle, kellel pole sõpru?
Võib-olla see inimene võitleb depressiooniga, ülekaaluga, madala enesehinnanguga, you name it, ja siis mingi grupp debiilikuid arvab, et maru lahe oleks see kuulutus välja naerda, mõistmata võib-olla sedagi, et seal taga on reaalne inimene, oma päris tunnete ja päris emotsioonidega. Ma ei saa aru, mille üle on siin naerda?

Et jah, sellised asjad teevad meele mõrudaks. Ma päriselt ka ei mõista.
Mingi aeg hakkasin ma isegi veits hoiduma oma arvamuse avaldamisest, sest hakkasin anonüümset kriitikat saama. Lihtsalt selle eest, et ma julgesin enda arvamust öelda. Ma ei solvanud kedagi, ma ei halvustanud, ei midagi sellist. Ma lihtsalt rääkisin, mida mina asjadest arvan ja juba saingi pahameele osaks. Küll mulle heideti ette, et kuidas ma saan üldse nii mõelda, tunda ja kirjutada. Nagu palun väga vabandust, et ma nii tunnen ja arvan! Pealegi, mina ei tea ühtegi inimest, kes suudaks olla kõikide meele järgi. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli selle ühe anonüümse kommentaatori all ainult üks inimene. See mind kõige palavamalt armastav fänn, hehe.

Aga ma tegelt lihtsalt siiralt loodan, et olenemata erimeelsustest, kuidas üks või teine mõnest asjast arvab, et sellest hoolimata olen ma suutnud mingil hetkel kedagi vähemal või rohkemal määral kõnetada. Ja kui ei ole, siis noh, pole ka hullu. Kõiki ei saagi kõnetada. Ning eks minu blogiga ongi raske tavainimestel suhestuda, sest enamus, kes siin lugemas käivad, ei ole ju pimedad, lastetud, dialüüsravil jne. Eks neid blogisid ongi ehk huvitavam jälgida ja kaasa elada, kellega sa saad samastuda. Ega ma kindlalt ei tea, aga ma arvan nii. Ja siis mul ongi vahest nii raske mõista, et miks peaks kedagi huvitama ühe pimeda naise blogi. Aga nagu ma juba eespool ütlesin, siis ma olen siiralt tänulik, et te olete olemas ning ikka ja jälle leiate tee siia tagasi, olenemata, mis mul siis parasjagu elus toimumas ka ei oleks.

Ja ma ei teagi, mida ma kõige sellega nüüd lõppude lõpuks öelda tahtsin. Istusin lihtsalt arvuti taha ja hakkasin kirjutama, ju siis tahtis see minust välja saada. Mind tõesti jäi ennekõike kripeldama see Facebooki grupis olnud kuulutus ja need reaktsioonid.  Tahaks lihtsalt panna inimestele südamele, et olge hoolivamad. Või lihtsalt et grow up!Sest ausalt, see ei ole okei.
Ja ma ei tea, võib-olla väikene soovitus siia lõppu oleks veel see, et kui sa tunned, et oled kogu maailma peale tige, siis äkki selle asemel, et lähed internetti end välja elama, otsid endale mõne muu väljundi. Lähed näiteks metsa jooksma või jalutad mõne veekogu äärde ja loobid kive vette või kuulad muusikat või mine kasvõi maadlustrenni, ma ei tea, mine ja ela see kuidagi teisiti välja. Mine heegelda või riisu lehti või tont teab mida. Aga lihtsalt hoia see nõme ilkumine ja sapi pritsimine  omale. Maailm ei muutu sellest mitte kuidagi paremaks paigaks.

Sain siis reedel Sotsiaalkintlustusametilt kirjaliku vastuse oma vaidele. Ma ei tea, kas kõikidele sellistele dokumentidele kehtestatakse ligipääsupiirangud, aga kuna minu looga seoses võttis minu ja SKAga ühendust ka Postimehe ajakirjanik, siis meilis seisis kirjas, et kuni aastani 2097 on minuga seotud dokumendile kehtestatud ligipääsupiirang. Et põhimõtteliselt surmani on see salastatud ja keegi ei tohi teada saada, mis seisab ametlikus dokumendis. Nii et teil ei jää muud üle kui uskuda minu sõnu ja ümberjutustust.

Aga kui nüüd siis lühidalt ja oma sõnadega see lugu kokku võtta, siis SKA selgitas, et kuna eelmise viieaasta taguse otsusega määrati mulle sügav nägemispuue, mis oli kehtiv kuni 18. september 2022 ja vastavalt seadusele oli minule ühes kuus makstava sotsiaaltoetuse summaks määratud 53,70 eurot, siis nad maksid 18 päeva eest toetust, sest käesoleva kuuga oleks mu puue lõppenud. Ehk sealt tuligi see 32,22 eurot.
Ning et 07.09.2022 seisuga on mulle määratud uus sügav puue. Nad küll möönavad, et jah, otsuse tegemine läks mõned seaduses ettenähtud tööpäevad üle, ent kuna mu puue kehtis 18. septembrini, siis selleks ajaks oleks otsus igal juhul ära tulnud ja et see mõne päevane hilinemine ei põhjustanud mulle olulisi muudatusi. Ning nad on oma targast andmesüsteemist juba järele kontrollinud, et 08.09 olen ma saanud puuduoleva 21,48 eurot ka kätte ja et sisuliselt on nende poolt asi lahendatud ja korras (neljapäeval tõepoolest laekus mulle see puuduolev summa).

Ja ma ei teagi. Mul polegi vist neile rohkem midagi öelda. Selle kohta, et miks pole 7. septembri otsuses kirjas, et tegu on sügava NÄGEMIS puudega, öeldi, et seda ei pandagi enam eraldi otsusesse kirja, ent puudekaardile, mille nad saadavad, et sinna see kindlasti läheb. Et ma pean nüüd ainult siis seda va puudekaardi veel ära ootama.

Aga kui nüüd tagasi vaadata sellele olukorrale, siis segadust külvaski see, et Töötukassa maksab töövõime hindamise toetust möödunud kuu kalendripäevade eest, aga SKA maksab toetust siis jooksva kuu eest. Mina seda ei teadnud. Ja ma olen endiselt arvamusel, et kui nad poleks oma otsuse tegemisega läinud üle ettenähtud tähtaja, siis  poleks sellist segadust üldse tekkinudki. Seadus ütleb, et SKA teeb puude raskus määramise otsuse 15 tööpäeva jooksul peale töövõime hindamise saabumist ja minu töövõime hindamine potsatas mulle postkasti 09.08 ja kui me sinna need 15 tööpäeva juurde liidame, siis saame otsuse tähtajaks 30.08. Ja tulles veel omalt poolt SKAle vastu, mõeldes sellele, et süsteemide vaheline info võib vahel mõned päevad aega võtta, siis usun, et kolme päevaga oleks info jõudnud kenasti liikuda ühest süsteemist teise ja hiljemalt 02. septembriks oleks jõudnud ju otsuse ära teha või ei?

*SKA maksab oma toetused alati välja jooksva kuu viiendal kuupäeval ja minu otsus tehti 07.09, peale seda kui olin 05.09 vaide esitanud.

Ja ega enam ei teagi, kas kõik olekski nii kiiresti ja hõlpsasti lahenenud, kui ma poleks vaiet esitanud ja seda pisut suurema kella külge riputanud. Ma tahaks siiralt uskuda, et neil päriselt oli ka plaanis see olukord võimalikult kiiresti ära lahendada, ka ilma lärmi tõstmata ja Postimehe ajakirjaniku sekkumiseta. Ja kuigi lugu on iseenesest lahenduse saanud, siis Postimees on endiselt huvitatud selle loo kajastamisest, keskendudes laiemalt puudega inimeste takerdumistest bürokraatiarägastikku.
Et siis jah, selline natuke läbi lillede vabandus see vist oli.. kui sedagi. Kui oleks vastupidine olukord olnud, vaevalt et nad siis nii vastutulelikud ja kiired oleksid olnud. Ma lihtsalt mõtlen, et kui riigiasutus nõuab puudega inimestelt peensusteni tähtaegadest kinni pidamist, siis ta võiks ju ise seda sama suuta teha.
Aga noh, mis seal enam – lõpp hea, kõik hea. Õppimise koht kõigile.

Ajendatult eilsest Joosepi üllatusest ja Reeli kommentaarist, kus ta ütles, et näe, romantikust mehed polegi kõik veel päris välja surnud, mõtlesin, et kirjutaks sellest teemast natuke pikemalt.
Ma ei saaks öelda, et Joosep päris puhtatõuline romantik on, kindlasti mitte, ent minu arvates on temas just parasjagu seda mehisust ja romantilisust. Ja mida ma selle all silmas pean on see, et kui ma vaatan Joosepit, siis ma ei ohka heldimusest, et no küll on alles romantiline mees, nii tore ja armas, muudkui veab sülemite kaupa lilli ja kingitusi kokku, ei, pigem  on ta kahe jalaga maa peal ratsionaalselt mõtlev mees.

Aga kui nüüd järele hakata mõtlema, siis neid  armsaid ootamatuid hetki on olnud ikka mitmeid ja neid tuleb jooksvalt aina juurde. Ja tavaliselt nii, et ma ei oska seda üldse oodata, sest kuna ta pole hingelt romantik, siis mul pole sellist eeldust, et kui ma koju tulen, et siis tuled on hämaraks lastud, taustal mängib vaikne muusika ja uksel vastas seisab lilledega mees. Kuigi ma pean nentima, et korra on ta mind sellise setiga vastu võtnud küll, nii et terve tuba oli põlevaid teeküünlaid täis ja muusikagi mängis. Ja enne eilset roosipuketti ja kommikarpi, saatis ta mulle esimese päeva õhtul messengeri enda kirjutatud luuletuse sellest, kuidas ta mind igatseb.

Veel meenub mulle Sindi ajast üks naljakas lugu sellest, kuidas Joosep üritas mulle romantilist õhtut korraldada, aga enne kui ta selleni üldse jõudis, jõudsin mina väga pahaseks saada, sest ma ei saanud aru, miks ta nii pikalt kuskil ära on. Hiljem muidugi selgus, et üllatus algas juba sellest hetkest kui ütles mulle toidupoe ukse ees, et hakaku ma üksi ees koju liikuma, et ta tuleb mõne aja pärast järele ja kui olin parklaala ületanud, siis ta hõikas üle terve suure platsi „KAI, MA ARMASTAN SIND“. Ja kuna ma olin juba sellest häiritud, et ta saatis mind üksi ees minema, sest meil oli plaanitud ühine filmiõhtu ja käsi käes jalutus, siis ma ei kukkunud suurest heldimusest põlvili. Aga noh, mis siin salata – meelitatud olin ma küll ja ühe kohmetu naeratuse võlus ta mult ka välja.
Teel koju mõtlesin, et noh, ta peaks juba mulle järele olema jõudnud, aga mitte kusagilt ei kostunud tema samme ja nii ma vantsisingi Janetiga üksi koju ja uskuge mind – ma olin vääga kuri, no ikka väga.

Koju jõudes, olles nüüdseks veelgi pahuram, läksin otsejoones meie tuppa ja kukkusin mossitama. Umbes 20 mintsa hiljem kuulsin, kuidas ta ka lõpuks koju jõudis, ent ei tulnud kohe üles. Mina muidugi eeldasin, et ta tuleb. Et tuleb ja vabandab, et tal läks poes oodatust kauem. Et kohtas kedagi tuttavat ja jäi pikemalt lobisema, unustas minu ja meie plaanid jne. Aga ei. Tohkendas seal allkorrusel miskit ja alles ligi tunnike hiljem tuli üles, kaval naeratus näol. Ma olin alguses niii kuri, et keeldusin alla minemast. Ütlesin isegi, et mul täitsa ükskõik, mis seal all on.
Ja ma isegi ei mäleta enam, et mis nipiga ta mu sinna alla sai, aga ühel hetkel ma seal all olin ja üllatus oli tõesti suur ning mu pahameel oli hetkega lahtunud, kui nägin, mille kallal ta oli kogu selle aja nokitsenud. Vann oli kuuma vett ja vahtu täis, ta oli ananassi seest tühjaks teinud ja sinna sisse puuviljasalatit hakkinud, muusika vaikselt mängis, lilled, küünlad jne.

Et jah, vot selliseid suuri üllatusi, neid on olnud küll, aga üksikuid, mitte väga palju. Ent lilli kingib ta see-eest tõesti usinasti. Lihtsalt niisama. Läheb poodi ja siis näeb lillepoest mööda minnes, et näe, nii ilusad roosid, viin Kaile või siis lihtsalt on tal väidetavalt südamesse selline tunne tulnud, et võiks Kaile lilli viia, ta on nii armas. Vahel toob ta poest mu lemmik snäkke ja ütleb, et mõtles, et võiksime koos mõnd head filmi teineteise kaisus vaadata. Mis minu arvates on samuti nii nunnu, sest esiteks ta teab, et mulle väga meeldib kaisutada ja teiseks ma tavaliselt ise ei mäleta oma lemmik snäkke, aga tema teab ja mäletab. Vahel ma isegi olen küsinud, et oot, aga mis mu lemmik snäkk siis on ja kui ta ütleb, siis ma olen nagu aa, on jaa, haha. Ja vahel me käime piknikul, rabas jalutamas, vaatetornides seiklemas jne. Meil on oma lemmik restoranid ja metsasalud jne. Ja mulle nii väga meeldivad need meie igapäevased kallistushetked, õrnad musid või kui ta tuleb ja paneb mulle käed ümber ja ütleb, et ma olen ilus. Kui tulen pesemast ja istun diivanile ja hakkan oma juukseid harjama, siis ta võtab need viis minutit ning tuleb ja hakkab ise mu juukseid kammima ja väikseid juuksesõlmekesi lahti harutama. Sellised igapäevased lihtsad asjad on hästi nunnud ja väga olulisel kohal meie suhtes.
Et selline on siis Joosep. Ma ei tea, kas see liigitub just romantilise mehe alla, minu meelest mitte. Pigem on temas lihtsalt kuhjaga nunnusust, hoolivust ja soojust.

Ja kui veel rääkida sellisest asjast nagu uste avamisest või käekoti kandmisest, siis ka seda teeb Joosep. Ma tean, et tänapäeval päris paljud naised on suhtumisega, et „mida asja!? Ma suudan ise oma kotti kanda ja uksi avada“, siis minu arvates on see just armas, kui mees märkab seda teha. Mul oli ükskord nii, et jalutasin ühe oma meestuttavaga, meil jutt jooksis ja kui jõudsime majani, siis ta marssis lihtsalt ise esimesena uksest sisse nii, et uks vajus mu nina ees kinni ja ma olin nagu eem, okei. Mitte, et ma ei oleks ise võimeline uksi avama, ikka olen, mul on täitsa kaks toimivat kätt küljes, aga ma olin lihtsalt nii harjunud, et Joosep avab mulle uksi ja laseb mind alati esimesena uksest sisse (välja arvatud need korrad kui tal on midagi mega rasket käes ja ta tahab selle ruttu üles tuppa ära viia), et ma olin ausalt esimesed sekundid šokis. Ma elan siin rahulikult oma mehega koos, kes avab mulle uksi, veendub, et ma autosse istudes pead ära ei lööks ja kingib lilli ja siis järsku selline ükskõiksus. Ütlen ausalt – lõi veits rivist välja küll. Ent samas tõi ka tagasi maa peale ning tuletas meelde, et meie ümber elab väga palju erineva maailmavaatega inimesi ja et mis ühe jaoks on elementaarne viisakus, siis teise jaoks pole see teps mitte.

Ja samas ma tean ka naisi, kes ei tahagi, et neile lilli kingitakse või kui kingitakse, siis ainult potililli. Uste avamisest lugu ei pea, neil on endil käed küljes, et uksi avada ja kotte kanda jne. Ja see on okei, aga mina olen ilmselt teatud kohtadelt vanakooli harjumuste ja vaadetega naine. Mulle ikka nii väga meeldib kui mees mind poputab ja hellitab. Pannes mind tundma, et ma võin ja saan vajadusel olla habras ja õrn, et ma ei pea kõike ise kandma, tegema, vastutama, korraldama jne. Mulle nii meeldib see ütelus – tõeline õrnus on tugevus ja tõeline tugevus on õrnus. Ja veel meeldib mulle see teadmine, et ka kõige raskematel ja keerulisematel hetkedel võin ja saan ta kaissu pugeda ja öelda, et ma enam ei jaksa, palun võta midagi ette ja siis ta minu suure ja tugeva kangelasena hakkab asju lahendama. Mulle nii meeldib nii.

Aga okei. Ma tunnen, et see postitus, mis pidi tegelikult algselt üldse ainult romantilisusest ja lillede kinkimisest rääkima on ületanud nüüdseks juba igasugused piirid. Et enne kui see teema veel rohkem laiali valgub, tõmban otsad kokku ja küsin, kuidas teil on – kas mees kingib lilli, kas meeldib lilli saada, kas olete rohkem see „ma avan endale ise uksi ja kannan ise oma kotte“ naine või peate lugu, kui mees seda teeb?

 

Olgu aususe mõttes siia ette disclaimerina ära öeldud, et ma kirjutasin selle postituse juba esmaspäeva hommikul.

Mul oli täna öösel niii imelik unenägu. Mitte, et unenäod üldse oleks kunagi mõistuspärased, aga no üle pika aja oli und lihtsalt väga veider näha. Sest esiteks on see ainuke võimalus kui ma üldse midagigi näen (täna hommikuse seisuga tuleb muidugi välja, et Sotsiaalkindlustusamet nii ei arva. Küsite, et mis mõttes? No mult võeti sügav nägemispuue ära. Sõbrad, ja see tähendab ainult üht – ma olen paranemise teel, wupiduduu). Ja teiseks on unenäod tavaliselt väga imelike sisudega, no kohe vääga imelike.

Ma nimelt nägin, et ma seisin kusagil toas, akna juures ja koos minuga seal toas oli ka üks herilane, keda ma siis üritasin sujuvalt aknast välja suunata. Mul peaaegu et õnnestuski see, aga siis juhtus midagi, sest kui hakkasin akent sulgema, siis jätsin kogemata oma väikese sõrme akna vahele… ja seda muidugi koos herilasega või noh, peaaegu. Herilane viga ei saanud, aga ta sai mu peale väga tigedaks. Ilmselt arvas, et ma just hetk tagasi üritasin teda ära tappa või miskit. Igatahes. Kuna mu sõrm oli ka akna vahel, mäletate jah, siis pidin akna lahti uuesti tegema ja siis see vihane herilane oli juba end otsapidi mu sõrme külge haakinud. Ja ma ei mõtle, et lihtsalt niisama ängis seal, vaid nõelas mind.

Ma haarasin herilasest ja viskasin ta õue ja tahtsin ruttu akna kinni panna, aga ta oli kiirem ja lendas tagasi sisse. Nii ma pagesin kabuhirmus mööda korterit ringi (mis muide unenäos oli vääga suur) ja kui ma lõpuks jõudsin teise tuppa, siis seal oli Joosep, kes pikutas voodis ja polnud nagu üldse kuidagi häiritud moega, et ma olen full paanika osakond. Lihtsalt lesis seal südamerahus edasi ja vaatas kuidas ma infarkti äärel pagen sumiseva herilase eest.  Ma hüppasin kähku voodisse, tõmbasin teki üle pea ja ütlesin, et mida iganes ta praegu ka ei teeks, siis jumala eest, ärgu tekki mult pealt ära võtku, sest üks vihane herilane ajab mind taga. Seda ma kahjuks enam ei mäleta, mida unenäo-Joosep vastas mu hüsteeria peale, aga mõned minutid hiljem (kuigi ausalt öeldes on väga raske unenäos aja möödumist arvata, aga noh, oletame, et oli paar mintsa möödas) piiksatasin ma teki alt, et kas ta näeb veel seda herilast ringi tiirutamas ja mind otsimas. Ise ma samal ajal piilusin ühe silmaga väikesest teki praost tuppa, et näha, kas õhk on puhas.

Ja oligikogu unenägu. Tundub lühike, aga kestis terve öö. Kõige rohkem aega võttis jooksmine ühest toast teise. Ja ma nüüd ei teagi, mida peaks herilase nõelamine mulle ennustama. Aga ega ma ei tea, võib-olla oli ka mesilane. Ma ei jõudnud unenäos nii täpselt teda uurida. Kui oli mesilane, siis võib-olla tähendab see seda, et tuleb pikk vanatüdrukute suvi ja palju lilli on veel ees õitsemas. Aga miks see herilane-mesilane nii kuri oli, seda ma ei tea. Ma ei teinud talle ju midagi halba. Tahtsin vaesekest lihtsalt tagasi õue aidata.

Mida teie viimati unes nägite ja kas näete tihti unenägusid?Ma võrreldes oma nägija ajaga näen näiteks palju vähem unenägusid, aga kui näen, siis need on üldjuhul ikka mingi kindla kulgemisega lood, ainult inimeste näod ja esemed on tihtipeale udulooriga kaetud.

Ilmselt enamus teist on juba näinud, et jagasin oma blogi Facebooki lehel bussijuht Aivari lugu ja ma pean ausalt tunnistama, et olen sõnatu. Ma poleks ealeski osanud arvata, et see postitus saab niii palju positiivset tagasisidet, reaktsioone ja jagamisi. Tundub, et me inimestena, eriti just praegusel keerulisel ajal, vajame oma päevadesse pisut soojust. häid sõnu ja väikest tunnustavat patsutust õlale, et jaksaks edasi liikuda. Et me ei kaotaks usku ja lootust, et maailm pole veel päris hukas. Tuleb vaid osata märgata.

Aga tegelt tulin ma täna kirjutama põhjusest, miks ma üleüldse käisin Tartus. Ma nimelt külastasin Pallase kunstigaleriid, meil oli seal kirjeldustõlke töötuba. Ehk et Interdistsiplinaar festivali raames said vabatahtlikud näpuotsaga ise järele proovida, mis asi see kirjeldustõlge õigupoolest on ning mina olin üks paljudest konsultantidest, kes oli kohale kutsutud neid juhendama.
Esmalt tutvusime kiirelt galeriiga ja sealsete teostega. Seejärel tehti kiirkorras lühike ülevaade kirjeldustõlkest, räägiti mõningatest reeglitest ja siis anti konsultantidele valida, millist teost nad soovivad hakata konsulteerima. Minu valikuks osutus üks unistustega seotud teos, mille autoriks Krista Ojasaar. Seda sellepärast, kuna ringkäigul kõnetas see teos mind kuidagi väga isiklikult, puudutas mu hinge.

Ekspositsioon asus jahedal keldrikorrusel. Ruum ise oli hele ja valgusküllane. Seinad olid kaetud heleda siidja tekstiiliga, põrandat kattis villataoline valge vaipkate. Vasaku seina ääres oli neli valgustatud klaasvitriini ja nende sees kangast kokku kobrutatud õhulised pilved: valged, helesinised, tumesinised. Pilvede vahel oli beežikad kartongkaardid, mille peal oli üks osa luuletusest. Luuletus jätkus edasi läbi nelja vitriini. See kõlas järgmiselt:

Tahan elada unenägudes, unistan lendavast vaibast, tahan minna Emajõe läteteni ja lennutada seal tuulelohet.
Kui puujuured on nagu inimesel varbad, siis tahaksin neid puuvarbaid kõditada vihmaga. Kaasa voolata, aina mere poole mureneda aeglaselt nagu mägi, kuni minust on saanud ruske liiv.
Aina joosta ja joosta, kuni võhma enam ei jätku. Aina joosta ja joosta, kuni tõusen lendu, õhkkerge ja värelev…

Aga vot rohkem edasi ei reedaks, siis on teil põhjust ka galeriisse minna.

Teises seinas oli heledast puidust kahe sahtliga kartoteegikarp. Üks sahtlitest oli lahti ja seal sees olid kümned ja kümned päris inimeste unistused. Teine sahtel oli kinni, seal olid tühjad sedelid. Kartoteegist edasi oli vanaaegne kulumisjälgedega ja värvilaikudega kirjutuslaud. Laua peal oli väike valgete sedelite virn ja selle kõrval neli sinist pastapliiatsit. Ka laua peal olid laokil erinevad täidetud sedelid, kus olid jällegist kirjas inimeste unistused.

Ma ei hakka saladuseloori kergitama ja siia kirjutama, et millised olid need mõned unistused, mis seisid paberisedelitel, vaid kes tahab, see saab minna ja tutvuda ise Pallase galeriis oleva näitusega “Vaheruum // Liminal space”.Seal on mida uudistada. Ning kui juba minna, siis miks mitte ka oma unistus paberile kirja panna.
Ma ise arvan, et see nn tuba kõnetas mind kõige enam just sellepärast, kuna esiteks, mulle väga meeldivad sügavamõttelised ja kiuksuga luuletused ning teiseks, ma olen ise väga suur pea pilvedes uitaja. Lausa nii suur, et mind tuleb aeg-ajalt jalgupidi sealt pilvepiirilt tagasi alla maa peale sikutada.

Kuna mul järjekordselt pilti pole, sest ma olin ikkagist tööl ja mulle tundus, et seal oli rohkem pimedaid kui nägijaid, siis saate järjekordse kujutluspildi. Mis nii neljasilma vahel öeldes on peaaegu et identne, sest just nii ma seal ruumis istusin ja olin, ent polnud lihtsalt kedagi, kes oleks hetke jäädvustanud.
Istun heledas akendeta ruumis, vanaegse kulunud ilmega laua ääres. Mul on seljas põlvini ulatuv ja kolmveerand käistega vanaroosa velvetkleit. Mu pikad tumelillad juuksed langevad seljale. Hoian süles väikest Mary Poppinsi stiilis käekotti. Pilk on suunatud mõtlikult lauale, mille peal lebavad  kaootiliselt laiali valged sedelid.

Aa, ja kui aeg oli seal maal, et pidin tagasi bussi peale tormama, siis kutsusin sõbra Tambeti appi. Ja kuna töötoas olnud teinegi konsultant pidi sama bussi peale jõudma, kuhu minagi rihtisin, siis Tambet tuli galeriisse, talutas meid nagu pardiema hoolikalt uste ja autode vahelt oma autoni, sõidutas bussijaama ja saatis ilusti bussi. Pärast koju jõudes rääkisin Kikuga ja siis muljetasin, et kui vahva meil oli ja siis Kiku ütles, et jaa, ta juba teab. Tambet olevat talle saatnud messengeri sõnumi sisuga saad aru, ma tõin just kunstigaleriist kaks pimedat ära“, haha. Kui ma seda kuulsin, siis ma panin ikka korraliku kajaka maha. 

Mõtlesin, et enne kui dialüüsi lähen, tulen lobisen veidi teiega... Tahan nimelt jagada ühte lugu, mis sai mulle mõni aeg tagasi osaks. Ja ei, tegemist ei ole koostööga ega ka ostetud reklaamiga, kuigi alguses võib pisut selline mulje jääda.

Pikemaajalisemad blogilugejad kindlasti teavad, et ma olen väga suur Saaremaa looduskosmeetika fänn. Mul on omad suured lemmikud nende kuiva ja tundliku naha sarjast ja kui on mõni tähtpäev tulemas, siis on ka Joosep mulle lahkesti nende tooteid kinkinud. Näiteks üks minu vaieldamatuid lemmikuid on öökreem Spoon Me ja siis veel see imeliselt lõhnav roosilõhnaline näovesi, mida ma võiksingi jääda endale peale piserdama. See lõhnab nagu värske sülem roosiõisi ja iga kord paneb mind tundma nagu ma oleksin valgelpilvepadjal hõljuv Okasroosike. Ja neil on veel super mõnusaid tooteid. Ma parem isegi ei hakka rääkima, sest muidu te ei usu, et see pole reklaampostitus. Aga ühesõnaga mina soovitan kahe käe ja jalaga TILK! Brändi.

Aga nüüd siis selle loo juurde, mis liigutas mind südamepõhjani.

Kuna mu kreemivarud hakkasid otsakorrale lõppema ja mina ei suuda mitte ainsamatki päeva siin ilmas elada ilma kreemitamata, siis oli vaja oma varusid täiendada. Läksin siis rõõmsalt TILK! E-poodi, valisin sobivad tooted välja ja hakkasin asju ostukorvi laduma kui siis selgus, et mingi link, mis peaks, minu eelduste kohaselt kauba ostukorvi lisama, ei toimi. Nikerdasin niipidi ja nikerdasin naapidi, aga ikka ei midagi. Samas Ühe korra mul see õnnestus, aga järgmiste toodetega enam mitte ja ma ei tea kuidas või miks. Ja ei, ma ei taha öelda, et nende veebipood on katki, lihtsalt mina ei saanud hakkama. Ikka see vanahea ligipääsetavuse teema.
No ja siis ma mõtlesin, et ah, tühja kah, mis ma hakkan oma aega ja närve kulutama, kirjutan parem otse Pillele, Brändi loojale. Olen seda ennegi teinud.

Esmalt kirjutasin väikese selgituse, et miks ma nende poole üldse e-kirja teel pöördun ja siis panin oma soovid kirja ja sain mõne päeva pärast vastuse. Nad tänasid mind tellimuse eest ja ütlesid, et panevad paki kahe päeva pärast teele.
Aa, ja veel ütlesin, et kas nad oleksid palun nii kenad ja saadaksid arve elektrooniliselt või pistaks arve paberkandjal paki sisse. Et mõlemad variandid sobivad.

Mõned päevad hiljem tuligi siis telefonile sõnum, mis teavitas, et mulle on saadetis…
Eem, okei, ma ausõna ei tea, miks ma hakkasin praegu teile rääkima, kuidas inimestele pakiteated telefonile saabuvad… Aga okei, see-selleks.
Ühesõnaga, tegin oma kastikese lahti, ei hakanud kohe hullult uurima, et mida nad saatsid, aga sain käega üle libistades kohe aru, et on mulle osasid tooteid kingitusena kaasa pannud. Leidsin ka A4 formaadis paberi. Eeldades, et see on arve, võtsin selle välja ja läksin magamistuppa ja hakkasin spetsiaalselt pimedatele mõeldud äpiga arvet pildistama.

Tegemist siis sellise rakendusega, et esmalt äp juhendab, et kuhu ma kaamera pean suunama, siis teeb automaatselt ise pildi ära ja siis tuvastab teksti – nii trükitähti kui ka käsitsi kirjutatud.

Tegin siis pilti ja äpp suutis ära tuvastada sõna „arve“. Okei mõtlesin ja proovisin kaamerat uuesti paika sättida. Et kui sai juba ühe sõna kätte, siis järelikult peaks arve õigetpidi ees olema ja kuskil seal peaks ka ülejäänud tekst olema. Aga ei midagi. Tegin pilti niipidi ja naapidi, ikka mitte midagi. Kogu aeg ütles „not reconnaising tekst. Mis siis ikka, läksin siis arve näpus ja kast kaenlas Joosepi jutule, et kas palun vaataks arve pealt, mis on need tooted, mis on saadetud mulle kingituseks ja mis on need tooted, mille eest tuleb maksta ja kui palju. Ja siis selgus tõde. Joosep ütles, et paberile on markeriga kirjutatud „arve“ ja siis „00,00“ ja siis süda. Ja ausalt, ma istusin diivanil, kast toodetega süles ja lihtsalt ohkasin, et kui armas ja südamlik. Olin lihtsalt sõnatu. Ja võib jah mõelda, et ah, mis siin ikka nii väga heldida, blogijatele ja sisuloojatele saadetaksegi kamaluga igasugu brändipakke, eeldusel, et nad neid reklaamiks. Aga minu arvates oli antud juhul tegemist siiski lihtsalt ilusa, siira ja südamliku kingitusega mulle.

Ja olgugi, et ma sain need tooted kingituseks, siis TILK! Brändi olen ma juba aastaid kasutanud ja arvan, et head ja südamega tehtud asja tulebki soovitada. Ma ei väsi kordamast kui head on nende tooted. Eriti nüüd, kus mul on neerud tuksis ja saan dialüüsravi, hindan ja jälgin ma veelgi hoolikamalt, mida ma sisse söön ja peale määrin. Eriti võigas on mõelda sellisele asjale, et osadesse nahahooldustoodetesse pannakse konkreetselt naftakeemiat. Rääkimata kõikvõimalikest ebavajalikest koostisainetest. Aga TILK! Toodete puhul võin ma päris kindel olla, et need on puhtast loodusest, julmusevabad ja vegan ja nad seisavad ka selle eest, et vähem looduse ressursse kasutataks pakendite taastootmiseks.
Ja kuna ma sain endale päris mitu head asja, siis tahaksin ühe mõnusa toote ka teie vahel välja loosida. Lihtsalt heast südamest, sest ma olen tõesõna nii tänulik ja rõõmus, et tahaks kellegile teist ka pisukest oma rõõmust jagada.

Sa ei pea mitte midagi muud tegema kui kirjutama kommentaari, kas tahad võidu korral kohvi-apelsini kehakoorijat või näomaski. Jagama ei pea, lehte likemavõi tellima ei pea, mitte midagi sellist tegema ei pea. Lihtsalt andke oma soovist märku ja vsjoo. Kui tahate, siis muidugi võite jagada teistelegi oma koduse spaa hoolitsuse nippe, ega ma kätt ette ei pane, aga see pole loosis osalemiseks kohustuslik.

Ja mul ei ole kahjuks seekord ühtegi tootefotot teile siia lisada, kuna tavaliselt tegeleb piltidega Joosep, aga hetkel ta magab, kuna on pikast sõitmisest väsinud ja ma ei raatsi vaest meest üles äratada. Las inimene puhkab.
Aga ma võin teile kirjeldada, mis on minu kujutletaval pildil:
Profiilis minu nägu. Nahk suviselt jumekas, pikad tumedad juuksed vasakule õlale langemas. Vaatan otse kaamerasse, näol kelmikas naeratus, tilk heleroosat kreemi ninaotsas.
#seeeiolnudreklaam

 

Mäletate, kuidas ma paar postitust tagasi hõiskasin, et 11.08 tullakse ja pannakse meile soojavee boiler ja siis mina, mina kolin mõneks ajaks kogu oma maise varaga vannituppa, sest ma olen seda juba terve igavik oodanud, et saaksin end lõpuks ometigi inimese kombel sooja veega pesta. Aga kas ma olen praegu vannitoas? EI OLE. Kas ma teen praegu suurest rõõmust kukerpalle? EI TEE. Sest tuleb välja, et meil on ühefaasiline vesi. Ja kui te nüüd küsite, et mis ühefaasilisest veest ma siin sogan, vesi on ju vesi, siis tuleb välja, et ei ole. Vähemalt mitte nendes majapidamistes, kus on vanahea puupliit ja malmist veeboiler, mida tuleb siis sooja vee saamiseks kütta.

Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime, et astuks ka väikse sammu kiviajast tänapäeva ja kurtsin kunagi blogis, et mul oleks hädasti vaja enne siirdamisele minemist vannitoas see sooja vee asi korda saada. Ja selle all pidasin ma silmas seda, et suur malmist veeboiler viiakse minema ning asemele pannakse kahesüsteemne boiler. See on siis see boiler, mida saab kütta nii elektri kui ka puudega. Aga täna selgus, et sellega on väikene aga...
Kuna mina ei ole mingi torumees, siis andke mulle andeks, kui ma ajan teile praegu mingit käojaani, aga mina sain asjast aru nii: meil on vannitoas mingisugune veetoru, mis läheb otse boilerisse ja see ongi see ühefaasiline vesi. Aga et uut boilerit paigaldada, peab olema kahefaasiline vesi. Ehk et tarbe ja boileri vesi peaksid tulema eraldi torudest, aga meil ei tule. Teisisõnu, vana hea nõukaaegne süsteem.

Aga ei ole hullu, sest ka sellele probleemile on tegelikult lahendus olemas. Tuleb lihtsalt radikad korterisse paigaldada, et kui tahame talvel puudega sooja vett kütta, siis ei küta vett boileris keema, vaid radikad jahutavad ta enne maha. See hoiaks siis ära selle, et boiler keeks lõhki.
Mõõtsime ja arutasime, et kuhu võiks siis need radikad tulla ja leidsime, et kõige mõistlikum oleks esikusse ja vetsu panna.Saime siis ühtlasi ka uue hinnapakkumise. Tonn. Ja mitte nagu kõik kokku, vaid veel otsa sellele 600 eurile. Nagu.. kuidas palun?

Ma saan aru, et radikad ja metall ja torud ja kõik need asjad on kallid, aga see tähendab seda, et kogu see kupatus läheks meil kokku maksma kaks tuhat. Lihtsalt kaks tuhat, et ma saaksin end inimese kombel pesta. Et ma ei peaks pimedana kaks halgu käes roomama pliidini ja kütma endale pesemiseks sooja vett. Okei, vabandust, mina ei kütagi tegelt, sellega tegeleb Joosep. Ma tahtsin lihtsalt praegu üli dramaatiliselt kõlada. Aga ma pean ikkagi mingisugust plaanimajandust korraldama, et saaksime oma ajad klappima, et millal Joosep saab pliiti kütta, millal ma saan pesema minna, et vesi poleks liialt ära jahtunud ja et ma jõuaksin oma asjadega enne valmis kui soe vesi otsa lõppeb.
Ja ma isegi ei tea, kas ma olen praegu küüniline ja südametu, et tahan normaalseid pesemistingimusi. Sest võib-olla on kuskil keegi, kellel pole üldse vannituba ja elab muldpõrandaga majas, kust igast august puhub tuul sisse. Et siis on nagu nadi viriseda selle üle, et ma pean sooja vee saamiseks natuke puupliiti kütma ja oma pesemisi kellegagi kooskõlastama.. või siis kaks tuhat maksma.

Ja ma ei teagi, mis on kogu selle postituse mõte. Tahtsin võib-olla lihtsalt südamelt ära saada. Aga võib-olla ma tahan, et tunneksite mulle kaasa ja lohutaksite mind. Ütleksite, et isegi siis kui ma haisen nagu vana juustune sokk, et siis te ikkagi armastate mind. Sest praegu ma näiteks haisen. Aga homseks peaks end küll puhtaks küürima, sest olen Arvamusfestivalile minemas. Ja ei, mitte niisama ringi tuiama, vaid lausa paneeli kõnelema.
Mulle nimelt helistati ja küsiti, kas tahaksin osaleda Arvamusfestivali paneelis ja et teemaks on must huumor. Ma ütlesin, et ma muidu nalja ei mõista, aga tulen ikka. Nii et ma osalen tänavusel festivalil lausa kahes paneelis – reedel räägime mustast huumorist ja laupäeval võtame luubi alla ligipääsetava kultuuri. Ja noh, nüüd ma mõtlen, et ma olen ikka vist täitsa sooda peast. Närv hakkab vaikselt sisse tulema.

Aga ma jään nüüd kamaluga lohutusi ja virtuaalseid õlale patsutusi ootama. Ja rääkige, kas olete festivalile tulemas?

Ma tean, et nii mõnigi teist ootab ilmselt pikkisilmi juba meie järgmist postitust pulmast, aga hold your horses. Ma pean teile ennem rääkima kui eeskujulik naine ma ikka olen.

Mul pole enam õrna aimugi, millal see kõik pihta hakkas, aga umbes ee, pakun praegu puusalt, et umbes kaks aastat tagasi hakkas Joosep rohkem vetsu vahet käima. Ja polnud harvad ka need korrad, kus ta pidi ka öösiti end voodist välja ajama ja unisena vetsu poole kõmpima, peale mida oli uni nagu peoga pühitud. Hommikul ärgates oli ta tusane ja väsinud. Mispeale mina soovitasin tal tungivalt arsti juurde minna, Noh, et lihtsalt profülaktika mõttes kontrollida, Aga teate ju küll, kuidas nendel meestel nende arstidega on. Kui nad kasvõi kaugelt juba näevad valget kitlit, siis nad on otsekui pühast vaimust juba terved, mitte midagi pole enam viga. Aga samas kui peaks 37,4 palavik tulema, siis on nad kohe maailma kõige abitumad olevused, kellel on surm ukse taga ja keda tuleb poputada, peakest silitada ja teekest keeta. Aga et minna mõne tõsisema sümptomiga arsti juurde.. EI, kindlasti mitte.  Sest hirm saada mingi diagnoos on nii palju suurem, et parem suren jala pealt maha.
Ja nii me elasimegi aasta otsa, võib-olla isegi kaks, kus Joosep käis usinasti vetsu vahet ja mina panin talle rõõmsasti kõiksugu diagnoose, mis kõik lõppesid eranditult surmaga. Positiivne mõtlemine ennekõike, eksole.

Ja ma ei teagi, kas minu pidev tuututamine muutus tüütuks või hirmutasin ma teda oma surmajuttudega ära või tuli tal endal lihtsalt mõistus pähe, aga see kevad läkski her abikaasa lõpuks arsti juurde. Rääkis mure ära, tehti mõned uuringud ja vereanalüüsid ja siis selgus, et ta on terve kui purikas, välja arvatud selle erandiga, et kolesterool on väga kõrge. Aga nagu ma aru saan, siis see pidavatki olema paljude inimeste, eeskätt meeste mure, mis ühtlasi on tihtipeale ka kõiksugu südamehaiguste algpõhjus. Aga selle asemel, et kohe retsepti tablakate peale minna, soovitas arst esialgu proovida paar kuud võtta punase riisi kapsleid. Ja muidugi ka toidulaud ja liikumine kriitilisema pilguga üle vaadata.

Siinkohal tahan ma muidugi kohe Joosepile kiitust avaldada, kes tubli mehena suunduski otsejoones apteeki ja ostis endale need paljukiidetud punase riisi kapslid ja koju jõudes pani need.. esikusse.

Ja ega need kapslid olekski ilmselt sinna esikusse järgmiseks seitsmeks aastaks vedelema jäänudki, kui mina lahke, armastava, hooliva ja tubli naisena poleks ohjasid enda kätte haaranud ja pakkunud, et ma võin ise hakata talle andma neid kapsleid. Et noh siis on ikka kindel, et on võetud ja enamvähem ka õigel ajal. Joosep oli nõus, ja kui ütles, et pani kapslid boileri kasti peale, siis mina kasti juurde minnes, natuke seal ringi kobades, leidsingi väikese kilekotikese, kus sees oli kaks karpi. Võtsin kotikese endaga ühes kööki, kus ma siis järgmised kaks kuud eeskujuliku naisena andsin talle iga päev ühe punase riisi kapsli. Või vähemalt nii ma arvasin.. ja Joosep uskus ka sama.

Ja eelmisel nädalal saigi viimane kapsel võetud…

Aga vahepeal sai siin boileri kastipealset korrastatud ja leidsin sealt veel mingisugused kaks karpi. Võtsin siis need teised kaks karpi endaga ühes ning läksin küsisin Joosepilt, et kuule, aga mis nendes karpides on?
Joosep võttis karbi ja samal ajal kui avas seda ütles: „Siin sees on… „ ja siis jäi poole lause pealt vakka ja lisas „punase riisi kapslid… „

„Oot, Kai, aga mida sa minule siis andsid?!“ uuris Joosep mulle küsivalt otsa vaadates.

„Ee, ma ei tea. Ma omast arust andsingi punase riisi kapsleid,“ pobisesin ma süüdlaslikult.

Mul karpi polnud enam alles, aga õnneks oli prügi veel välja viimata ja nii ma sukeldusin prügisse ja viisin Joosepile tühja kapslilehe, kust tagant oli võimalik raviminime välja lugeda. Joosep toksis nime ravimiinfosse ja luges: ravim on mõeldud epilepsia ja perifeerse neuropaatilise valu vaigistamiseks.
Eem, no nüüd võib vist päris kindel olla, et nii pea ei valuta enam mitte kuskilt mitte midagi.
No ja ega enam ei olnud midagi teha kah. Ma olin juba kaks kuud talle neid kenasti eeskujuliku naisena sisse söötnud. Nüüd jäi lihtsalt loota, et midagi organismis nässu ei keeranud. Epilepsia on ju ikkagist ajukeemiaga seotud. Joosep ütles ainult, et ah, võib-olla sellepärast ta tundiski end kogu aeg nii väsinuna ja unisena. Ja mina samas vaatasin kõrvalt, et maru rahulikult võtab kõike.

No vot, aga ega ma ei teagi, mis selle loo moraal peaks olema. Eks ma katsu siis järgmisel korral vähe hoolikamalt pakendilt infot lugeda, et ma ikka kindlalt teaks, mida ma oma mehele sisse söödan.
Aa, teil tekkis võib-olla küsimus, et kuidas need teised kapslid sinna kasti peale said. Ühesõnaga long story short. Mõned kuud tagasi mainisin moka otsast emale, et näe, pean Janetile valuvaigisteid ostma, et tal vist liigesed valutavad. Ema, hea inimene nagu ta on, astus üks hommik tööle minnes veterinaari juurest läbi ja võttis Janetile rohtu. Aga kui mulle need tõi, siis ütles, et need liigesepõletiku vastu. Mina, teades, et Janetil pole mingit põletikku, keeldusin niisama põletikurohtusid koerale andmast.. ja nii panigi ema selle kilekotikese ravimitega ikkagi esikusse boileri kasti peale. Ja umbes sellel ajal, mõni päev siia-sinna, käis Joosep oma kapsleid apteegist toomas ja pani samuti oma rohukarbid boileri kasti peale.. lahtiselt.

Aga ma ei teagi. Tahaks lõpetuseks meestele südamele panna, et kui miski valmistab teile vaevusi, siis minge käige ikka arsti juures ära.Ja kui mitte enda pärast, siis minge oma naise südamerahuks. Ärge laske meil murest enneaegselt halliks minna.

Lugupidamisega
Teie aasta naine                                                                    

Jõudsin ka lõpuks arvuti taha. Ja enne, kui uued asjad laviinina peale tulevad, räägin teile kiirelt ühe loo.

Oli südatalv, seisin Janetiga Kilingi-Nõmme bussijaama kohviku kõrval ja ootasin. Ootasin tolleaegset Pärnu Postimehe ajakirjanikku, kes soovis minuga lugu teha. Ma ei mäleta enam, kas mind pidi palju moosima või olin kohe nõus, aga seda mäletan ma küll, et ajakirjanik pakkus lahkelt, et nemad fotograafiga võivad ükskõik kuhu sõita. Et see polevat nende jaoks minginegi probleem.
Nii ma siis astusin akna juurde, piilusin unistavalt kardina vahelt õue, vaatasin aknast seda vesist lumelärtsakuga kaetud maad ning mõtlesin, et aga miks ka mitte, las nad tulevad ise minu juurde.
Okei, tegelt see oli veidi ilukirjanduslik liialdus, sest tegelt ma ei astunud kuhugi akna juurde ega vaadanud unistavalt kaugusesse. Aga seda ma mõtlesin küll, et ma üldse ei viitsi selle külmaga kuskile ronima hakata.

Kuna see kõik juhtus pea seitse aastat tagasi, siis ma üksikasju enam nii hästi ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et jõin rohelist teed ja intervjuu oli rohkem nagu toreda sõbrannaga südamest südamesse vestlus. Ja enne, kui laiali läksime, siis ajakirjanik ütles veel, nii möödaminnes, et ta peab samuti blogi – Ritsiku nimelist. Ma esiti ei öelnud selle peale vist suurt midagi, olin vist veidi sellise „ohoo, väga tore“ reaktsiooniga. Aga kui koju läksin, siis mõned päevad hiljem ma googeldasin Ritsiku blogi ja leidsin eest ühe väga, väga hea blogi. Kui keegi paluks minul Ritsikut kolme sõnaga kirjeldada, siis ma ütleksin inimlik, elutruu ja südamlik.

Ja nüüd te võib-olla küsite, et miks ma kõike seda räägin? Aga sellepärast, et Ritsik korraldas maeitea juba mitmendat korda blogijate ja lugejate kokkutulekut, oma koduaias ja mina käisin ka seal. Esimest korda. Ma olen juba mitu aastat vesistanud sinna minemisest, ent alati on midagi vahele tulnud. Aga tänavu õnnestus minna, ja isegi Joosep tahtis kaasa tulla.
Kokkutulek oli väga ee, kuidas nüüd öeldagi.. huvitav. Kuulda päris elus nende inimeste hääli, keda oled varem teadnud vaid bloginime järgi. Mul oli au kohtuda näiteks Notsuga, Tavainimesega, Sitsidsatsidpatsid ja loomulikult härra Konnaga. Ja eriti põnev oli see, et üks lugeja ja üsna usin mitmetes blogides kommenteerija Nell oli samuti platsis.

Meie jõudsime Joosepiga algusajast muidugi tunnike hiljem kohale ja loomulikult poleks see mina, kui ma midagi ei korraldaks. Ma polnud vast minutitki saanud laua ääres istuda kui ma juba tõmbasin leivatordi endale koos taldrikuga sülle. Lihtsalt Joosep ja härra Konn muudkui hoiatasid mind mingisuguse nurga eest ja ma otsustasin lõpuks, et ma katsun siis ära selle nurga. Noh, ma nurka ei leidnud, aga selle eest leidsin ma taldriku, haha.

Aga kuulge, kõik, kes olid Ritsiku pool, palun olge inimesed ja vastake mu küsimusele. Ma lugesin Ritsiku postitust ja ta ütles, et me istusime suure ümmarguse laua taga. Aga mina istusin küll kuskil, kus oli vähemalt üks nurk. Nii et, kas laud oli ümmargune või kandiline või ühe nurgaga ümmargune laud?
Ja järgmisel kohtumisel võiks igaüks end 2-3 lausega kirjeldada. Ma tulin alles hiljem selle peale. Sest nüüd ma ju ei teagi, kas Notsul on blondid kahused juuksed või tumedad lühikesed? Kas härra Konnal on vuntsid ja kas Sitsidsatsidpatsid blogijal on suvine pitskleit ja kaks pikka patsi? Ja kas kellegil on kitsad-suured-mandlikujulised-kassirohelised silmad või kellel üldse mis seljas-jalas olid? No vot, kõik oluline jäi nüüd rääkimata.

Koju jõudes ütles Joosep, et ta tegi minust laua ääres pilti ka.
Et valgus olevat olnud ideaalne ja nii ta selle pildi minust klõpsaski. 

Me hakkasime oma pulmi korraldama umbes aasta enne. Et pulm üldse toimuda saaks, selleks on vaja tseremoonia paika ning kellel on pulm koos peoga plaanitud, nendel ka peopaika. Meil oli plaanis pulm koos peoga, sest Joosep ütles, et tema kavatseb küll ainult ühe korra elus abielluda ja et siis peab ka pidu olema. Kuna meil oli kiriklik laulatus, siis oli selge, et laulatus saab toimuma kirikus. Minul oli küll alguses suur soov rannatseremoonia teha, ent Joosepi jaoks oli oluline, et laulatus saaks toimuma just kirikus ja just tema lapsepõlve koguduses. Kuna see oli talle väga oluline, siis tundsin, et see pole koht, kus hakata jonnima ning oma nõudmist taga ajama. Peopaiga osas tegi jällegist Joosep järelandmise ning pidu sai toimuma mõisas. Mis jättis küll esimesel kohtumisel väga hea esmamulje, ent paraku osutus see hiljem ikka väga suureks pettumuseks ja südamevaluks. Kes tahab lugeda, siis saab teha seda siit.

Alguses oli meile abiks ka minu hea sõber Lotta, kes täitis pulmakorraldaja rolli, kuna tal olid varasemast suured kogemused erinevate ürituste korraldamisega. Lotta oli, ilma liialdamata, paljuski minu silmadeks, kujutluspildi loojaks, keerulistel hetkedel kaineks mõistuseks ja vajadusel ka rahustajaks, lohutajaks. Meil oli pulmakorraldaja, meil oli ideaalne peopaik. Kõik tasapisi sujus ja iga nädal liikusid asjad väikeste sammudena edasi.

Aga ma sain ainult kaks kuud sedasi ringi sillerdada ja pea pilvedes hõljuda kui tuli esimene tagasilöök – me jäime oma pulmakorraldajast ilma. See uudis ei tulnud mulle teps mitte kergelt, vaid täitis mu südame suure murega, sest ühtäkki oli see oluline lüli meie tugivõrgustikust kadunud. Ja põhjus miks Lotta pidi loobuma meie pulma korraldamisest oli lihtsalt sellepärast, et ta jäi beebiootele. Ja kuna ta pea terve raseduse kallistas vetsupotti ja võitles tugeva iiveldusega, siis polnud variantigi, et ta on meiega lõpuni.
Nüüd peale pulmi olen endalt miljon korda küsinud, et miks me ometigi uut korraldajat ei otsinud? Ja ausalt – ma ei tea sellele vastust. Mul ei tulnud sellist mõtet isegi hetkeks pähe, et ma peaksin uue korraldaja kuskilt sebima. Kuigi oleks võinud, siis oleks kindlasti olnud vähem närvikulu, pisaraid ja mida kõike veel.

Neli kuud pulmadeni

Veebruar oli mul töö tõttu nii kiire ja tihe, et õnneks sai kõik pulmaga seonduv mõneks ajaks pausile pandud, et märtsis uue hooga edasi asjatada. Aga nagu me juba kõik teame, siis märtsis tuli meile koroona ja riigis kehtestati eriolukord. See muutis korraldusliku poole muidugi veelgi keerulisemaks. Aprillis ma tundsin, et me oleme niiii üksi selles olukorras. Maailm on segi, kõikjal valitseb ebakindlus ja inimestel on miljoneid küsimusi, ent mitte ühtegi vastust. Ma püüdsin mitte üle mõelda, aga süda valutas. Joosep püüdis mind küll lohutada, öeldes, et ärgu ma muretsegu, 4. juulil seisame me nii või naa altari ees ja ütleme oma „jah“ sõnad ja minust saab tema naine. Aga ega ma selle pärast ju muretsenud. Mina naisena muretsesin rohkem hoopis nagu selle korraldusliku poole pealt. Tahtsin ju, et kõik saaks sel päeval olema imeilus. Et iga väikseimgi detail oleks paigas. Või kui mitte kõik, siis enamus. Aga sellel hetkel polnud mitte kui midagi paigas: kleit oli, florist oli, ülikond oli tegemisel, aga pulmaisa oli endiselt küsimärgi all, pulmakorraldajat polnud enam ja pidu.. ei tea, kas lastakse korraldada. Aa, ja kutsed, no need kükitasid kuskil USA tollis.

Kui vaatasime tracking numbrit, siis sealt näitas, et Oklahoma mingist postist olid need edasi liikunud ja siis sealt vahepostist veel kuhugi kolmandasse kohta ja sealt kolmandast kohast olid liikvele läinud ma ei tea kuhu.Lootsin et Euroopasse. Ja kutsed olid kõik nii kujundatud ja kirjutatud, et peopaik ja kuupäev olid paigas.
Aga siis kaks päeva hiljem lugesin kuskilt ERRi portaalist, et USA pani kokku mingi nimekirja, et millistesse riikidesse peatati koroona tõttu pakkide saatmine ning kae nalja - Eesti oli ainuke riik Euroopast, kuhu pakkide vedu peatati. Ja mina olin veel nii rõõmus kui suutsin oma „super hea“ idee Joosepile maha müüa, et meie Ameerika sõbrad teeksid meie pulmakutsed.

Ja nädal hiljem mõtlesin, et kinnitaks kohakaartide, külalisteraamatu ja kingikarbi ja kinkekaartide tellimuse ära. Aga siis sain vastuskirja, et see tegija peab kahjuks meie tellimustööst loobuma, kuna tal on poole aasta jooksul olnud neli oppi käel. Loomulikult soovisin ma inimesele  kiiret paranemist, ega ma mingi südametu pole, aga pekki küll, see siiski ei muutnud olematuks ka minu emotsioone kui ma seda kõike lugesin. Me olime ta kümnete tegijate seast just sellepärast välja valinud, et ta tegi liblikakujulisi kohakaarte ja külalisteraamat sobis ja hind sobis, kõik sobis. See oli hetk, kus ma reaalselt tundsin, et ma tahaksin nüüd hästi natuke nutta. Pole lihtsalt võimalik, et nii paljud asjad veavad viltu. Kuidas, ah?

Kaks kuud pulmadeni

Ja oleks siis asi sellega lõppenud. Ei. Reaalselt juba järgmisel päeval sain ma meie valitud fotograafilt kirja, kus palus väga vabandust ja andis teada, et tühistab koroona tõttu tellimuse. Kuna maailmas toimuv külvas palju hirmu, siis ei osanud nagu pahane ka inimese peale olla. Nii ma siis lihtsalt lesisin liikumatult voodis ja mõtlesin endamisi, et okei, rahu, hinga sisse-välja, see kõik on mööduv.
Kui olin umbes kümme minutit sedasi liikumatult lebanud helises telefon. Kiku helistas. Rääkisin siis talle ka oma ebaõnnest. Ja kuna see kõik oli lihtsalt niiii absurdne kui paljud asjad vedasid viltu, siis ma lihtsalt lõkerdasin teisel pool toru, mille peale Kiku ütles, et ta pole never nii lebolt suhtuvat pruuti kohanud, et nii mõnigi oleks sellises olukorras juba täielikus hüsteerias. Kuid siis äkitselt Kiku peatus poolelt lauselt ja ütles, et aga oot, temas tärkas nüüd tema sisemine sotsiaaltöötaja, kes tunneb muret, et äkki ma olen hoopis mental breakdowni saanud ja sellepärast ma naerangi nagu mingi poolearuline, haha. Et vahet pole, mida mulle öelda, ma ikka naeran.

Meie pulmapäev

Olgugi, et jäime oma pulmakorraldajast ilma ja olgugi, et jäime ka fotograafist ja kohakaardi tegijast ilma, kutsed kükitasid kuskil teisel pool maakera, koroona möllas ja külvas hirmu, siis sellest kõigest hoolimata oli meie päev väga ilus. Hoolimata isegi nendest pisaratest, mis ma valasin kaks nädalat enne pulmi ja kus ma olin nii piiri peal, et kui ma üks õhtu Joosepile sülle pugesin, siis nuuksusin läbi pisarate, et mul on kõrini sellest mõisa jamast ja kogu sellest korraldamisest ja inimestest, et ma ei tahagi enam mingit pidu. Emotsioonid lõid ikka korralikult üle pea. Tahtsin, et kõik oleks ilus ja tore ja et ma ei peaks tegelema kõiksugu jamadega.

Ööl vastu pulmapäeva ööbisin ma ema pool. Magada sain minimaalselt, kuna ärevus võttis võimust. Hommikul kappasime emaga linna, kus ma juba oma pruutneitsiga tõttasin edasi soengusse, videograaf tihedalt kannul. Peale soengut läksin meiki ja siis liikusin juba salongi taha tuppa, kus mulle aidati kleit selga, anti veel viimane lihv ja valmis ma olingi. Joosep saabus samuti mingi hetk salongi, et natuke nina puuderdada ja ülikond selga panna. Nii et me sisuliselt olime kõrvuti ruumides, ent ei näinud teineteist enne kui ilupildistamisel, meie kokkulepitud kohtumispaigas – Hedon spaa ringteel, purskkaevu juures.

Selle asjaga on natuke pahasti. Bibi lugu te teate ja kes ei tea, siis saab lugeda SIIT.
Minu toonane postitus tekitas kõvasti furoori, isegi pimedate liidus võeti teema lauale, asjaosalised olid väga pahased jne. Kuid ma ei teinud välja ning mõne aja möödudes torm veeklaasis vaibus. Leppisin sellega, et uue juhtkoera küsimus on hetke seisu vaadates ebakindel ning lükkub ilmselt teadmata ajaks tulevikku. Sest lihtsalt pole pädevaid treenereid, kellel oleks motivatsiooni koeri treenida.
Kuid mõned kuud hiljem kuulsin juhuslikult, et üks pime mees loobus oma juhtkoerast ning otsustasin uurida, kas koerale on juba uus kasutaja leitud. Et kui ei ole, siis mina oleksin huvitatud. Ja nii võtsingi kooliga uuesti ühendust.

Aga asi, mida ma ei teadnud oli see, et too pime mees polnud oma juhtkoera pea aasta aega eesmärgi päraselt kasutanud ja koer oli päris palju asju ära unustanud. Kui mitte öelda enamuse. Aga enne, kui kokku saime, tegi treener talle väikese nädalaajase restardi ja kui esimest korda kohtusime, siis tundus, et sellest koerast võib täitsa asja saada. Ent järgmisel kohtumisel oli koeraga vahepeal mingi taandareng toimunud. Muidugi võis ka lihtsalt halb päev olla. Ka juhtkoertel esineb neid päevi, kus nad absull ei viitsi tööd teha. Parema meelega vaataks unistaval pilgul Emajõel suplevaid parte ning kujutleks end sinna keskele sulpsamas. Ja siis pärast mõnusat jahutavat veevanni püherdaks kuskil liivas ja murus ja igasuguses sodis ja oleks lihtsalt üleni rõõmus. Aga ei, ma pean siin mingit pimedat ringi talutama ja kohviku laua all igavledes nohisema, kuni ta oma teiste pimedate sõbranjedega maailma asju muljetavad. Pardid on ikka palju huvitavamad.
Ja üleüldse võiks juhtkoertel ka mingid õigused pimeda peremehe valimisel olla. Et oleks vähemalt kaks ühist huvi. Soovitatavalt pardid ja ujumine. Ujumise võib asendada ka kõiksugu põnevate asjade söömisega, mida väljast võib leida või siis püherdamisega kõige sees, mis lõhnab kahtlaselt. Tähendab, vabandust, ma tahtsin öelda imeliselt.

Aga tagasi asja juurde.
Ma ei mäleta enam, mitmendal kohtumisel ma küsisin koera enda kätte, aga minu mälu järgi oli see vist mingil kolmandal korral. Ja no mis ma oskan kosta. Kui me läksime jalutama, siis ta ei läinud tee äärde, ei otsinud sebra. Ta oli täpselt sellise näo ja olekuga, et kuule, otsi ise. Samal ajal piidles ise pidevalt mu taskut, et kas ma nüüd annan talle maiust. Ja kui andsin talle korralduse vasak sebra otsida, siis ta võttis küll hoo maha, ent ei saanud nagu aru, et mida ma tahan. Joosep ütles ka, et ta on sellise olekuga nagu ta kuuleks esimest korda seda sõna. Läksime siis koer rihmaga käe kõrval sebra juurde, kiitsin ja patsutasin, andsin treeneri soovitusel maiustki, aga ei midagi. Koer keeldus sebrale minemast.

Kui läksin tagasi treeneri juurde, et mõneks ajaks koer jälle tema kätte anda, siis rääkisin ka sellest vasaku sebra asjast. Järgmisel kohtumisel treener tunnistas, et tõepoolest, Angelil on mingi teema nende vasakute sebradega, et ta ei taha esimesena pööret sebrale teha. Et ilmselt on see tulnud sellest, et tema treenerina on esimesena keeranud ja siis sellest on koerale tekkinud ootus, et inimene teeks esimese sammu sebra suunas ja soovitas mulle sama taktikat. Aga ma hakkasin vastu vaidlema, et ma ei saa ju pimedana ise esimesena pööret teha, ma ju ei näe millal sebra mu kõrval on. Ma võin umbes aimata, et nüüd kuskil siin peaks sebra tulema, aga... nojah.
Ühesõnaga, Angel oli lihtsalt üks nunnu „süga mind kõhu alt“ kodukoer, kes parema meelega piidles naabrite kassi kui et otsiks mulle treppi ja ust. Õues käies oli ta ka rohkem arvamusel, et me läksime sinna niisama trallima ja mängima.

Ja asi ei ole selles, et ma olen oma vana kogenud juhtkoeraga harjunud. Janet oli ka esimestel kuudel pelglik ja arg. Kartis eksida ja oli super ebakindel, aga ebakindlusest hoolimata oli tunda, et koer otsis ja vaatas ringi, et kus võiks see uks või sebra olla, mida ma küsin. Ja kui sain aru, et liikus õiges suunas, siis kiituse peale hakkas saba hoogsamalt liputama. Angel seevastu seisis lihtsalt liikumatult ühe koha peal ning vaatles ümbritsevat loodust, tuules õõtsuvaid puulehekesi ja hirmust kangestunud kassi. Ja kui mina liigutasin end, siis ainuke huvi oli tal see, kas ta saab nüüd jälle maiust.

Nii et jaa, ma loobusin ka Angelist. Ja see otsus ei tulnud raskelt, sest kui läksime Tallinnasse eksamiks harjutama, siis ma pole never end nii ohustatult tundnud. Ma reaalselt mõtlesin, et ma jään trammi alla, sest Angel lihtsalt jalutas suvalt kõnniteele, üle ohutussaarte, ja kõnniteed, mis üldjuhul lõppevad sebradega, tema läks lihtsalt kaks meetrit kõrvale seisma. Ja kui ütlesin, et sebrale-sebrale, siis ta vaatas  siukse näoga, et mida sa tahad inimene. Tal nagu puudus sõna sebra ja selle asfaldil lebava valgetriibulise asja vahel seos. Et ma nagu ütlen mingeid sõnu, aga ta päris täpselt ei saa aru, mida mingi sõna tähendab. Ning nendest kordadest ei hakka ma üldse rääkimagi, kus ta mind vastu posti viis ja kuidas ta absoluutselt ei arvestanud, et ma pean ka kuskilt läbi mahtuma. Võib-olla olen mina imelik, aga mina üldiselt kasutan hoonesse sisenemisel ukseavaust, mitte aga selle kõrval olevat seina.

Kui treener meile koju tuli, siis rääkisime ja võin öelda, et läksime sõbralikult laiali. Ta ütles, et jah, tal sisimas on soov ja tahtmine koertega minna ja jalutada, aga siis tuleb elu vahele ja pole motivatsiooni jne. Mina jällegist rääkisin, et mulle ei meeldi need maiustega treenitud koerad. Et vanakooli meetot on ikkagist parem. Koer teeb asju siis puhtalt sellepärast, et meeldida oma peremehele, mitte aga mugida näost maiuseid sisse. Toit ei saa olla esimene motivaator koera jaoks, eriti veel juhtkoera jaoks. See on minu arvamus. Ja nii oligi. Tegin veel enne ära minemist Angelile viimase pai ja oligi kõik.

Käisime Joosepiga, umbes kuu tagasi, Saku Suurhallis doktor Jordan Petersoni kuulamas ja hiljem saime ka VIP tsoonis temaga kohtuda. Aga kuna seal oli umbes 100 inimest, siis öeldi, et kiire tere, kätlemine ja pilt. Et ärge hakake pikalt heietama, kuidas ta on teid oma loengutega aidanud ja teie suhet paremaks muutnud jne. Lihtsalt kiire tere, kaks sõna, pilt ja tagasi kohale, muidu ei jõua nad järgmiseks nädalaks ka Islandile, haha.

Võtsime siis nagu pardipojad viksilt rivvi ja liikusime toolirea kaupa kätlema. Meie olime kolmas rida ja kui saabus meie rea kord, siis harjutasin peas maeiteajubamitmendatkorda, et kuidas ma inglise keeles ütlen tere ja et tore kohtuda jne. Et no kas „hello doctor Peterson, it’s nice to meet you„ või „Hi, my name is Kai, very nice to meet you“. Lõpuks otsustasin ikka hello peale jääda, et see on nõks viisakam ja lugupidavam, kuna tegu on ikkagist doktori ja ülikooli õppejõuga jne. Kuid samal ajal kui ma seda kõike mõtlesin ja väikeste sammudena edasi liikusime, kuulsin, kuidas ees olnud naine astus Jordanile ligi ja ütles „hei“, sedasi hästi tšillilt… ja ma jooksin kokku. Ma reaalselt jooksin kokku. Kogu mu plaan lendas vastu taevast, sest hakkasin uuesti kahtlema, et äkki peaks ka ikka sedasi lebolt peale minema, nagu kohtuks vana sõbraga vms… Kuid juba öeldigi „next“ ja juba ma seisingi Petersoni ees ja ta ütles „hei you two, it’s nice to meet you“ ja ma seisin seal nagu tummahammas, aju totaalses lühises. Suutsin ainult „äääö hääll…eee, I’m Kai“ mõmiseda ja veel midagi ebamäärast ja oligi kõik. Samal ajal kuulen, kuidas Joosep suhtleb temaga täiesti vabalt. Siis tehti meist pilt  ja oligi kõik. Läksime kohale ja ma mõtlesin, et mis asi see just hetk tagasi oli. Mul oli niii mark. Ausalt.

Ja kusjuures sellepärast ei meeldi mulle ka helistamine, just võõrastele numbritele, sest ma jooksen kokku. Näiteks ma ajasin siin meie boileri asju, sest mu kannatus sai lihtsalt ühel kenal päeval otsa. Kirjutasin Cerbose esindajale ning kurtsin muret. Ütlesin, et mul oleks hädasti vaja koju sooja vett. Et meil on kahesüsteemne boiler ostetud, aga see seisab juba ligemale aasta esikus kasti sees ja mina, kelle kannatlikus on viimase piirini aetud, ootab seda boileri paigaldust nagu viimast hinge õnnistust. Ning kuna olen pime, siis ausalt öeldes olen tüdinenud, et minu pesemised sõltuvad teistest inimestest, kes oleksid valmis sooja vee saamiseks pliiti kütma. Kirjutasin veel, et saime ka paari töömehe kontaktid, kes olid väidetavalt väga hästi kursis boilerite hingeeluga, aga kui neile helistasime, siis peale lubaduse, et helistavad uuesti tagasi, ei ole me neilt midagi saanud. Ja et minu küsimus neile on, kas neil on tublit ja usaldusväärset töömeest, kes tuleks ja paneks lõppeks selle boileri paika? Ja neil oli.

Aga kui muidu toimus suhtlus meilitsi, siis korra pidin neile ka helistama, sest ma polnud saanud vastust, et millal nad saaksid hinnapakkumise tegemiseks tulla meie vannituba kaema. Ja siis oli sama asi. Ma otsisin meilist telefoninumbri välja, olin ainult ühe vajutuse kaugusel, et telefon hakkaks kutsuma, ent mina ikka veel harjutasin oma esimest lauset. Et kuidas ma ikka ütlen… kas „Tere, helistan seoses selle kahesüsteemse boileri asjus, meil oli kirjavahetus“ või „Tervist, olen Kai Kunder, helistan seoses boileri asjus, et millal saaksite tulla meie vannituba vaatama“. Viimase variandiga hakkasin mõtlema, et äkki ta ei saa aru, mis boilerist ma räägin, ega ma pole ainuke boileri paigaldust sooviv klient ju. Ning teine suur probleem oli mul selle algusega, et kas tere või tervist. Ja siis ma kogusin end seal, käed juba higised, aga samas ma olin endale eesmärgiks võtnud, et ma ajan need boileri asjad ise korda. Nii ja siis helistasin ja ütlesin ähmis olles „tervist, boiler! Tähendab.. tere, helistan boileri asjus“.

Oh jah, see läks nüüd  küll ju hästi.

Aga ei. Nüüd on asjad korras ja augustis tuleb tehnik ja paneb meile boileri paika, jee. Ma ei jõua ära oodata. Mul on siuke tunne, et kuna ma olen seda boilerit niiii kaua oodanud, siis ma vist kolin suurest õnnest mõneks ajaks vannituppa elama. Saan kogu aeg sooja vee all liguneda, haha. Vot nii rõõmus olengi.

Te vist ei taha teada, millega ma olen siin viimased kaks päeva tegelenud. Aga ma ütlen ikkagi. Ma nimelt hakkasin oma vanade postituste tekste liigendama. Nii et jaa. Ma saan aru, et nii mõnigi teist väga ootab mu uusi postitusi, aga mul hetkel ei ole seda va kirjutamistuhinat peal. Vahepeal oli lausa selline periood, kus ma mõtlesin, et lõpetan üldse blogimise. Et see mis on juba kirjas, et see jääb netiavarustesse alles, vähemalt mõneks ajaks, ent juurde ei kirjuta. Ja ei, mitte midagi halba või drastilist pole juhtunud, lihtsalt viskas üle see pidev oma elu eksponeerimine. Vajasin natuke omaette olemise aega, et jõuda selgusele.
Nii et siis teate, et ma olen pisut vaiksem.

Aga muidu nokitsen oma igapäeva asjade kallal ehk kirjeldustõlke töö kallal. Me hetkel oleme valmis saamas Tartu Rahvusarhiivi maja ligipääsetava ekskursiooni. See on olnud üks väga põnev projekt. Ja enne seda sai vabariigipäeva kontsertetendust konsulteeritud ja veel üht koma teist. Lisaks on peagi oodata kirjeldustõlkega muusikavideoid. Üks väga lahe Eesti bänd otsustas, et nemad tahaksid küll enda musavideodele tõlget pimedate heaks ja nii see kõik alguse sai. Tõlked on valmis, stuudios on käidud ja nüüd on vaid oodata esitlusüritust, kus neid tõlkeid esmakordselt esitatakse. Nii et toimetamist jagub.

Vahepeal sain kahekordseks vanatädiks ka. Mitte, et ma oleks muldvana. Mu väike õde on näiteks 13 ja ta on ka juba vanatädi, haha. Ja vaat see on küll omamoodi naljakas.
Ning mõned päevad tagasi saingi õetütre pisikest beebit süles hoida. Oh, ta oli lihtsalt maailma armsaim väike inimene. Tükk aega sain teda süles hoida, aga kuna olin lummatud sellest pambust, siis ei tulnud pähegi pilti teha. Nii et peate ootama järgmist kohtumist.

Mis siis veel…
Vaikselt edeneme ehitus asjadega. Me pole midagi reaalset veel ehitanud, ajame endiselt paberimajandusega seotud asju, aga enam ei peaks kaua minema. Noh, selles mõttes kaua, et kuni midagi ehitama hakkame. Ent sinnani läheb ikka oma mitu aastat, loodetavasti mitte aastakümneid, enne kui elumaja valmis saab. Ja muruplats hooldatud ja terrass valmis ja kaev ja ilus kaevumajake ja lillepeenar või kaks. Võib-olla võrkkiik puude vahele ja plaaditud teerajad, et ma hoovi peal ära ei eksiks jne. Ühesõnaga plaane on palju ja teha veel rohkem.
Ja loomulikult saaks kiiremini, kui tellida moodulmaja vms, aga Joosep tahab algusest lõpuni kõik ise ehitada.

Janetil, mu väikesel pensionäril, läheb samuti kenasti. Vähem kui kahe kuu pärast saab proua juba 15. Ja ma peaks ütlema, et ta on väga kõbus. Silkab õues ringi, keerutab endiselt oma nunnut karvast tagumikku ja lehvitab sabaga nagu Karlssoni propeller. Välimuselt on ta muidugi nagu vana koer. Karv on veidi tuhmunud ja kõrvaotsad, mis nooruspõlves olid karamellikarva, on nüüdseks valged. Isegi sabaots on valge, nagu rebasel.
Aa, ja vahepeal sai see suslik ühe krutskiga ka hakkama, ta nimelt läks keset südaööd uitama.  Aga ma peaks sellest eraldi postituse kirjutama, kuna see veidi pikem jutt. Aga jaa, selle ümber oli palju draamat, muret ja pisaraid.

Aga olgu, ma hetkel tõmban otsad kokku ja jätkan oma tekstide liigendamisega, hihi. Ma korra mõtlesin, et kuna mul on vahepeal jälle mitmeid uusi lugejaid juurde tulnud, et võib-olla peaksin tegema ühe Q ja A. Et mis arvate? Kui on küsimusi, siis jätke alla kommentaariumisse ja eks paistab, kas tuleb postituse jagu materjali kokku või mitte.
Aga seniks, olge mõnusad, nautige kevadet ja tsau-pakaa.