Üleeile käisin siin meie kodu lähistel olevas männikus jalutamas. Lihtsalt oli tarvis veits end tuulutada ja närve rahustada.
Hetkel ei suuda meenutada, kas olen varasemalt kuskil postituses poole sõnagagi maininud, et mismoodi üks pime üksi metsas orienteerub...? Sest ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib praegu ahetades peast kinni haarata ja mõelda endamisi, et no jessas küll, ikka puhta hull. Ise ei näe halligi ja siis ronib kuskile sambla ja puude vahele "närve rahustama". Kõva teraapiline jalutus küll, eksole, kui peaks sinna põdrasambla vahele ära eksima.
Ma kusjuures kõigiga nõustun, kes peavad mind nati hulluks,  aga lõppu lisaksin sõna "julge". Ehk et pean end hulljulgeks :D

Ega tegelikult umbes nii see välja näebki, et ma mööda sammalt ringi tuhlan. Metsa jõudes vabastan Janeti ju rakmetest ja siis ma olengi on my own. Tipin vaikselt mööda tuntavat metsarajakest. Aga kuna enamus pimedaid ei suuda pikalt ja lõputult otsesuunda hoida, siis ühel hetkel avastangi, et mu jalge ees laiub samblapuhmas. Keeran vasakule, ikka sammal. Keeran paremale, ikka sammal. Sammal siin ja sammal seal. No nii ma siis tipsin seal ja otsin rajakest. Ja on täiesti võimalik, et ma tipingi mingisugusel kolme ruutmeetrisel alal, aga no ma saan oma metsajalutuse sellega tehtud küll :D

Viimasel korral oli sama geiss, et lõppudelõpuks leidsin end taas ümbritsetuna samblikust. Aga no ma eriti ei põe, sest kui tead selle variandiga ette arvestada, siis ei teki paanikat või ärevust ning mind rahustab ka teadmine, et kui Janeti enda juurde kutsun ja ta rakendan, siis viib mu kenasti metsast välja. Vähemalt enamikel kordadel.
Kui aga peaks juhtuma, et meil mõlemil Janetiga saab mõistus otsa, Blind Square ka enam ei aita ja kõik tundub jalge all ikka nii vale olevat, siis viimases hädas helistan Joosepile. Tema mind juba hätta ei jäta, sest ma pole nii halb naine, et mind võiks metsa jätta :D
Aga üldiselt enne ikka katsun omal jõul olukorrast välja tulla, sest mulle ei meeldi õpitud abitus või minna kergemat vastupanuteed.

Metsas olles helistasin ühele tuttavale ja jäime pikemalt lobisema. Janet tuli ka kuskil poole kõne ajal minu kõrvale istuma, kuna ümbritsev keskkond oli ristipõiki läbi tuhlatud ja nüüd siis lihtsalt ootas, millal ma ükskord ometigi oma mokalaada lõpetaksin. Aga no kuna mul läks tõesti kaua, siis läks kaugemat metsaala uudistama. Kui mul kõne läbi sai, siis jäin kuulatama, kas kuskilt poolt on kuulda Janeti medaljoni kõlinat, oksapuru ja lehtede sahinat või oksaraksatusi, aga ei miskit. Hõikasin siis keskmisel valjususel "Jaaaneeet!", aga ei miskit. Hõikasin veel. Ühes ja teises suunas, aga ikka ei miskit. Korra jõudsin juba plaan B peale hakata mõtlema, et mida edasi teha, kui äkki tabas mu kõrva selja tagant lähenev ähkimine. Jeeeš, see oli mu väike poobik, kes oli minu juurde jõudes veidi kahtlase olemisega.

Sellistel puhkudel on kasulik preili suud nuusutada, et teada saada, kas on kuskil kompostis rüüstamas käinud ja endale head-paremat näost sisse vitsutanud, sest mina ju ei anna talle üldse süüa, mkm.
Igatahes...
Tavaliselt naaseb Janet "pidusöökidelt" selliste aroomidega, et hoia piip ja prillid. Ma ei oska isegi seda lehka adekvaatselt kirjeldada. See on miski okse, sita ja ainult armas taevaisa ise teab, mille combo veel. Aga teate mis on positiivne külg selle asja juures? See, et Janet kasutab kõike seda seespidiselt. Ma tean päris mitut juhtkoera, kes armastavad kõiksugu sita sees püherdamist ja no palju õnne siis sellele pimedale, kes peab selle haisva tõhuga koju minema. Ma arvan, et mina jääksin pigem päästekoptereid ootama, enne kui kõnniksin vabatahtlikult selle sitase koeraga koju. Okei-okei, nii hull ka asi poleks, aga kui mu koer peaks ühel ilusal hetkel otsustama võtta vedela pasa protseduure, siis mitukümmend kilti oleksin küll valmis maha vantsima. Esiteks selleks, et end säästa piinlikusest ja teiseks, et kaaskodanikke päästa haisusurmast.

Aga seekord lõhnas see suuke õige magusalt. Mitte koogi või mingisuguse magustoidu magusalt, vaid nagu tervislikult magusalt. Tjah, tervislikult muidugi, sest hiljem selgus, et tüüp käis lihtsalt metskitsede toidualalt sinna kuhjatud õunu mugimas. Muidu tavaliselt peab ju sisehoovist ise pika kuivand heina seest üksikuid ubinaid otsima, aga ühtäkki keset metsa seisab tema ees üüratu kuhi õunu. Vali millist tahad, söö palju tahad! Janetil oli raudselt selline ilme "Uuu, toit! Kui maitsvad metskitsede õunad. Jommjomm, mina olen ka üks metskits... Kramps-kramps-kramps..." Ma kujutan ette, et Janetil võis umbes sarnane ilme olla, nagu sellel Jääaja orav Scratil, kui peaaegu pääses tammetõrude paradiisi.


Ma isegi ei kujuta ette, kui palju ta jõudis selle aja jooksul neid ubinaid ära süüa, aga igatahes piisavalt, et põhja paariks päevaks alt ära lüüa. Nii me siis olemegi siin kordamööda Joosepiga selle juhtkitsega õue vahet jooksnud.

Novot, ja sedasi õue-tuppa-õue joostes ma oma päevi enamjaolt sisustasingi.
Ja nendel helgetel hetkedel, mil see pandiit välja ei tahtnud, kükitasin ma pliidi ääres ja praadisin kotletikuid, tegin kartuliputru ja möödaminnes pesin pesu, kraamisin kodu ja panime treeneriga tänase Läti tripi paika, kuhu ma ilmselgelt ei jõudnudki. Sellest hakkan kohe uut postitust kribama. Tõotab tulla põnev seikluspostitus :D

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D

Frustreeriv on minu jaoks see, et kuigi kolisime suuremale pinnale ja kui Tartus, tikutopsis elades mõtlesid koguaeg, et kui vaid oleks üks kapp juures, siis mahuksid kõik asjad ideaalselt ära. Khm, aga mis nüüd siis on? Meil on kaks suurt esikukappi juures, pluss korralik suur köök koos mahukate kappidega, aga ikka on ruumi vähe. Ma mõtlen õudusega sellele, kui Joosep peab oma lapsepõlvekodust veel mõned asjad ära tooma...kuhu me paneme need??!

Ma täiega naudin praegust aega, kui kõik õitseb ja linnud rõõmsalt sädistavad. Paraku pika talvega läheb aga Džännul ja minul meelest ära üks oluline kevad-suve tunnusmärke.  See kui loodus õitsele puhkeb, et siis võiks ja peaks Džännu natuke suurema varuga põõsastest mööduma. Hetkel jätab Janet arvestamata põõsaste küljes kasvavad lehed, millest mu pea koguaeg läbi käib ja nii ma avastangi päris sageli, et olen jalutuskäigu jooksul endaga natuke põõsast ka kaasa vedanud.Millal on seda kõige parem avastada? Eks ikka kodus, siis kui oled juba uhkelt läbi linna ja inimeste jalutanud.
Nojah, eks tuleb siis teha vajalik hulk kordusi ja küll need põõsad koos kogu oma atribuutikaga ükskord ka Džännul õigel ajal meelde tulevad ja siis ei vea põõsast endaga koju. Kui küsite, et mis asi siis lõppudelõpuks minul talvega meelest ära läheb? Eks ikka see, et mis tunne on pidevalt peaga läbi põõsa kõndida, šokeerida põõsa- ja puuelanikke ning tunda piinlikust helmete, puulehtede, niisama puru ja soga pärast, mis mu pead kaunistavad.

Käisin täna kontserdil ja mul tekkis konkreetne küsimus. Miks ei ole nendel pehmetel klapptoolidel igal istmeomanikul oma käsituge? Okei, ma saan aru, et ruumi kokkuhoiu mõttes, aga kuhu ma oma käed peaksin siis toetama, kui mul peaks selleks soov või vajadus tekkima? Mis ma köhatan viisakalt ja ütlen kõrvalistujale, et ou kuule, ole kena ja korista oma küünarnukk ära? Või siis enne ürituse algust lepime ajaliselt kokku, et millal vahetame ja laseme teisel ka kätt toetada, umbes nagu kitsas voodis kaaslasega üheaegselt külje keeramine. See käsitoe küsimus ei ole nüüd nii suur probleem, kuid piisavalt, et sellest kirjutada ja teemat tõstatada. Tavaliselt, nagu Murphyle on kohane, siis see vajadus tekib just siis, kui teine inimene on juba käsitoe enda alla matnud.
Nii, aga tänaseks aitab, sest eelmine öö ma magasin kõigest 5h ja kuna öösel oli mul ka hüpo, siis polnud need viis tundi just täisväärtuslikku und täis (pealegi nägin ma kõige rõvedamat unenägu üldse, lausa nii rõvedat, et ma isegi ei julge sellest kellegile rääkida, veelvähem kirjutada...isegi ei kujuta ette, et miks sellist jõledust nägin). Igatahes homme ootab meid ees Vapramäe 10 km pikkune matkarada koos väikese piknikuga. Kui elusalt ja tervelt tagasi jõuan, siis teen väikese reportaaži ka ning loodan väikese videoklipi salvestada sellest, kuidas hullud juhtkoerad oma vabaaega metsas naudivad.

Ma arvan, et pole ühtegi suhet, kus poleks ühtegi sõnelust või tüli ja kui keegi väidab, et oi nemad saavad küll oma mehega võrratult hästi, suurepäraselt läbi, siis ma julgen kahelda. Mitte, et ma sooviksin, et kõigil läheks halvasti, aga inimesed on erinevad ja mingist pisikesest möödarääkimisest võib teinekord kerkida selline poleemika. Sest kujutage ette, kui üks räägib aiast ja teine aiaaugust, siis lihtsalt ei tule sellest midagi välja. Eneselegi märkamatult tekib kasvõi pisikenegi hõõrdumine või pinge. Meie kakleme küll Jossiga tihti igasugu väiksemate ja suuremate asjade üle, me oleme lihtsalt nii emotsionaalsed, kirglikud ja oma mõttemaailmaga.  Meie oleme Jossiga mõlemad parajad fruktid, aga erinevates asjades. Mind ajab eriliselt närvi, kui Joosep hakkab mingi pisikese asja kallal "jalga saagima". Ma saan juba ammu ilma aru, et milles oli probleem ja mis ei meeldinud, kuid eiii, räägib sellest pikalt ja laialt ning ma lähen närvi ära...kuni lõpuks ka solvun ja olen haavunud, et sellise pika ebameeldiva loengu mulle maha pidas. Lähen lõpuks demonstratiivselt magamistuppa ära, panen kõrvaklapid pähe ja kuulan kõige kurvemat lugu ever ning mossitan. Kui Joosep tuleb lepitust otsima, siis ma ei saa ju öelda, et olgu kallis, et oli mis oli ja juba unustatud...hell no. Ma tahan nüüd, et tunneks ka end kehvasti, et mu tuju rõõmsast sitaks keeras ja mulle nii pikalt ebameeldivat loengut pidas. Üleeile oli just selline olukord ja meie leppimine kestis ikka mitu tundi. Just nii kaua ma jaurasin...no olgem ausad Joss pidas ka mulle 10 minutit loengut ja paar tundi draamaqueeni mängida pole minu jaoks probleem. Ega ma seda terve aja teadlikult ei tee, ainult alguses, kuid mingil hetkel kaob mul enesevalitsus- ja kontroll ning siis ma jauran ja jauran. Näiteks üleeilse sõneluse ajal ma pakkisin oma koti kokku ja kui Joosep päris, et kuhu ma lähen, siis vastasin nipsakalt, et mis see Sinu asi on?! Kui Joss ütles, et Sa oled mu kallim, siis ma teatasin, et Sul pole seadusliku alust nõuda minult selgitust, et kuhu ja kelle juurde lähen, ma pole Su seaduslik abikaasa.
Ma isegi enam ei mäleta, et mismoodi see olukord lõpuks lahenes, kuid hiljem vaatasime koos rahulikult üksteise kaisus saadet ja natuke veel hiljem läksime jalutama...lausvihmaga. Mul oli lihtsalt suurest draamaqueenitamisest ja bichi mängimisest pea hakanud valutama...ega see pole kerge olemine, kui pole just loomupärane mõrd. Lõplikult ma sain oma pahameelest siis üle, kui Joosep jättis mu puu alla seisma, mina samal ajal mõtlesin, et kallistab mind, kuid saputas hoopiski suurte lehtedega puuoksa mu pea kohal, millelt tuli selline sahmakas vett mulle pähe nagu oleks keegi ämbriga valanud ja nii kolm korda järjest. No eks ma olin selle jahutusdušši ära teeninud ka :D