Gravitatsiooni vastu ei saa ehk 10 korda kuulsam

Need, kes Tartus elavad, on mind ehk linnapildis kohanud...jajah, ma olen seesama lühikest kasvu pime tüdruk, kes tolgendab kollase labrador retriiveri kõrval ja jagab koerale käsklusi vasakule ja paremale. Võib-olla märkasite eile ka mind, sest ma suutsin endale kuidagi eriti palju tähelepanu tõmmata. Ma nimelt otsustasin, et ükskord tuleb mul endal ka see maausuliste värk ära proovida ja olles kõndinud oma maja trepikojast vähem kui 10 meetrit, viskusin ma kõhuli maha. Ei, ma ei teinud paari aasta eest noorte seas populaarsust kogunud blankingut, vaid selle asja nimi on hoopis eeskujulik ja hästi õnnestunud koperdus. Mis siis ikka, ajasin end püsti, lükkasin seeliku alla, pühkisin põlved ja käed tolmust puhtaks ning sammusin veidi vigastatult, kuid reipalt edasi. Jõudes Kassikaussi, mõtlesin, et lasen Džännu korra jooksma, et siis teeb keskendunumalt tööd. Paraku olid põõsakakajad jälle meile sinna üllatuse jätnud. Võtsin oma haisva koera, kinnitasin rihmad ja liikusin kulmu kortsutades edasi. Järgmiseks lasi Džännu mul veetruubi sisse jalutada, jällegi natuke koperdust, kuid seekord jäin püsti. Selleks ajaks olin juba üpris häiritud, kui mitte öelda, et ahastuses. Kuid hoolimata kõigest püüdsin positiivset meelt hoida ning edasi jalutada. Vahepeal võtsime nii suure hoo sisse, ja kuigi me tavaliselt kimamegi Džännuga mööda linna ringi, sest aega pole uimerdada,,siis võta näpust...seekord jalutas lihtsalt koos minu õlaga vastu posti. Nüüd sai mul villand ja võtsin valge kepi kotist välja ja koputasin posti pihta ning astusin paar meetrit tagasi, et oma väidetavale juhtkoerale kordus teha.
Lõpuks jõudsin ilma viperusteta Kroonuaia sillale ja seal vaatasin, et Džännu on peale Beari tänava kordust nii tubliks ja ettevaatlikuks muutunud. Jõudsin seda hetke vaid mõelda, kui olin uuesti täispikkuses keset silda siruli. Tõusin püsti, lükkasin ruttu seeliku uuesti alla ja läksin edasi. Mkm, mul polnud ju eile üldse piinlik, kui ma keset tänavat ja silda lihtsalt p*rsetasin...selline normaalne ajaviide. Vahepeal, kui Macile helistasin, siis käskisin Tal kipsid ja lahased valmis panna, sest ma olin endiselt teel Tema töökoha poole.  Kuid peale väikest mõttepausi laususin:" aga võib-olla oleks siiski mõistlik, kui tuled reformvoodiga vastu, sest mine Sa tea, arvestades seniseid asjaolusid, siis võib-olla suudan täna veel auto alla ka jääda."
Ma ei tea, mis eile Džännul viga oli, sest ma pole selle kuue aasta jooksul mitte ainsatki korda oma juhtkoera pärast kukkunud ja nüüd ühe päevaga järjest sellised matsud.
Ma olen vist mitteametlik Tartu linna aluspesu välgutaja, sest vähem kui kahe nädalaga, olen ma neljal korral oma aluspesu välgutanud. Kõige esimene oli mai lõpus, kui ma ületasin Riia ja Turu tänava ristmikku, kui äkitselt tuul, keset sõiduteed, mu kleidisaba, nagu Marilyn Monroel, üles lennutas. Üritasin tuules lehviva kleidisaba kätte saada, et see tagasi vastu jalgu suruda ja teelt ära tippida. Kuna ühe käega ei õnnestunud kleiti kinni püüda ja hoida, siis lasin Džännu rakmetest lahti ja orienteerusin sõna otseses mõttes pimesi üle tee. Üks autojuht isegi tuututas mulle, kuid ma pole päris kindel selle tuututamise põhjuses, võib-olla lihtsalt andis märku, et ou kuule, kao teelt ära, aga võib-olla just meeldis tüübile antud nägemus.

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Amööbike, Sa ikka suudad! Loen ja turtsun. Ikka veel on naljakas :D:D:D

    VastaKustuta
  2. Ma üllatan ennastki :D

    VastaKustuta
  3. Sinuga ikka juhtub...tee Dšännule minu poolt pikk pai ka :D:D

    VastaKustuta
  4. Džännule pai? Ekskius mii, aga mille eest pai saab? Sa vist ajasid segi ja tahtsid minu marraskil põlvele pai saata, eksole :D

    VastaKustuta
  5. Ei Kai, see on lihtsalt Linda õelus :D

    VastaKustuta

Back
to top