Puhka rahus, väike Trulla!

Eile lahkus taevastele radadele Joosepi perekoer, kes elas nendega 18 ja pool aastat. Ja kuigi ma tundsin Trullat üsna hästi, ta oli selline väike vahva siblija, siis ma ei ole kurb. Eks kahju on ikka, aga kuna ta oli nii vana, siis tema viimane aasta möödus suht valudes. Ning seetõttu tunnen hoopis rahu südames, et ta on nüüd heas rahulikus paigas, kusagil seal vikerkaare taga.

Hoolimata oma väiksest kasvust oli Trullal karakterit küll ja veel. Ta tegi Janetile koheselt selgeks, kes on siin majas boss. Näiteks, kui Trulla kõndis koridoris, siis Janet seal liikuda ei tohtinud. Ja kuna Trulla enam ei näinud väga hästi, siis iga väikseimgi võõras lõhn käivitas temas alarmi. Ja oli ka neid kordi, kus Trulla lihtsalt pissis selle toa ukse taha, kus Janet oli. Ja kui Janet sattus samal ajal õue minema kui Trulla või kui Janet liikus maja peal talle vastu, siis Trulla sõimas vaesekesel näo täis. Janet alati, kui Trullat kohtas, tõmbas alandlikult seina äärde või  minu selja taha, kust ta siis pelglikult teda piilus. Ja kui hommikuti magamistoast väljusime, siis esimese asjana Janet veendus, et kas õhk on väiksest hullumeelsest nuustikust puhas ja et kas koridori on ohutu minna.
Puhka rahus, väike Trulla!