Kui küsite endalt, et huvitav millest Kai küll selle teema all kõneleb, siis võin ette ruttavalt öelda, et ma ise ka veel ei tea...
Tavaliselt on mul mingisugunegi pilt või aimdus olemas, et no peaks teemaga jõudma vot sinna punkti, siis täna see totaalselt puudub. Puudub sellepärast, et kui ma hetk tagasi arvutisse logisin ja Skype vestlusi uurisin, siis jäi kõrvu kirjanduse grupp, millele oli lisaks märgitud ka kuuteema "Tema lemmik". Püüdsin paaniliselt meenutada, et kas täna on juba 1. veebruar!? Uhh, õnneks alles kuskil 9 tunni pärast saabub meie maile külmakuu-küünlakuu-sudenkuu ehk hundikuu-vastlakuu-pudrusöömise kuu-kassikuu-lihaheitekuu-tuisukuu. Mnjah, heal lapsel mitu nime. Igatahes selle üheksa tunniga peaksin isegi mina hakkama saama oma postitusega :D Mõnes mõttes on see isegi kuidagi põnev ja miskit uut. Nii, aga aitab pikast ja lohisevast sissejuhatusest ning alustame teemaga. Ahjaa, üks asi siiski veel...
See on siis ikka endiselt see blogimisvõistlus, milles ma osalen ja mind pole veel selle 7-me kuu jooksul välja suudetud puksida - ma olen sitke ja pealegi ma lubasin ju võita...oma lubadustesse tuleb kindlakäeliselt suhtuda.

Mõtlesin ja mõtlesin ning ei suutnud iseseisvalt ära otsustada, et kelle lemmikust kirjutada (Joosepist või Janetist). Korra isegi plaanisin valida sõprade seast ja egoistlikult kirjutada laiale ilmale, et ma olen just Tema lemmik sõber...kuid mõeldes oma õrnahingelisele hingele, siis ma ei elaks seda üle, kui selguks, et tegelikuses see polegi nii. Seega jätan endale roosad prillid ette ja lähen naerusuiselt edasi.
Kõigepealt üritasin siis Joosepilt välja pinnida, et kas peale majanduse, programmeerimise, meditsiini ja joonestamise on Tal äkki mingisugune salajane lemmik, mille olen unustanud. Jah, olin tõepoolest unustanud, et eelpool nimetatud asjadele on Tema lemmikuks veel Coca-Cola, teadus, suurejoonelisus, suvi, riigikaitse ja mina. Kui üritasin välja pinnida, et aga nendest see kõige-kõige lemmikum, mida tahaks teha või rääkida või kuulda või lugeda nii söögi peale, söögi alla kui ka vahepealsetele söögipausidele, siis sain vastuseks: "Kai, mitte ükski inimene ei suuda ühe tegevusega. ilma pausiteta, lõputult tegeleda.!
Ma loomulikult ei rahuldunud selle vastusega ja tahtsin, et valiks siiski selle ühe lemmiku, mis oleks teiste ees eelises (mul oli ikkagi vaja blogisse võistluslugu). Sain siis oma küsitud küsimusele vastuse ja see vastus ei olnud see, et "Kai, Sina oled mu lemmik tüdruk". Mkm, vastus oli märksa realistlikum ja konkreetsem "majandus ja joonestamine". Mnjah, ma võiksin ju igat Joosepi lemmikut oma vaatevinklist kommenteerida, kuid ma kahtlustan, et Ta ei soovi, kui ma kõik avalikult blogisse laiali laotaksin. Kuid natuke võin purgikaant kergitada küll:
1. Kui asi puudutab teadust, meditsiini ja majandust, siis loeb, uurib ja analüüsib teemat väga põhjalikult. Ta ei ole kunagi pinnapealne.
2. Kuigi Ta töötab programmeerijana, siis see pole Tema jaoks pelgalt töö, vaid vahel meeldib Talle niisama oma ja teiste lõbuks miskit uut ja ägedat lahendada ning välja nuputada.
3. Joosep on laia silmaringiga ja Ta on ellusuhtumisega, et Ta ei ole siia selleks sündinud, et lihtsalt lasta elul kulgeda ning seega soovib Ta võimalikult palju unistusi teoks teha ning üks plaanidest on ka õppima minna majandusteadust ja kiirabi tehnikuks.
4. Neli on Joosepi lemmik number ja seepärast üle nelja punkti ma välja ei too. Viimaseks jätsin Tema Coca-Cola sõltuvuse ja kui ütlen "sõltuvus", siis ma sugugi ei liialda,sest kui Joosep sai paar aastat tagasi sünnipäevaks 77 liitrit seda musta püha jooki (see on see kuidas Joosep seda kutsub), siis ühe kuu ja kahe nädala pärast oli see otsas. Tänan küsimast Ta elab ja tunneb end hästi! Pole veel susse püsti visanud ja jõudu on nagu loomal, sisikond pole ka krussi tõmmanud ja hambad ilusad terved säravvalged.  
Ja lõpetuseks otsustasin, et ma loetlen ka Dzännu lemmik tegevused ette:
1. meeldib Maci ja Ellie pool külas käia
2. meeldib kõhu alt ja pepu pealt sügamine
3. Dzännule meeldib õunte hooajal käia õunaraksus ja talviti lindude söögilaua alt sihvkakoori süüa
4. meeldib päikesevanne võtta ja krõmpsutada porgandeid, kapsast, kartulit, herneid ja hernekaunasid
5. armastab piiksuvaid ja pehmeid mänguasju
6. Dzännu edasiviiv jõud on söök :)

Enne iga uue kuu algust mõtlen ja pean sõjaplaani, et seekord ma ei tiki oma kalendrit üritustega niiiii tihedalt täis, kuid kui ma hakkan uue ürituse, käimise või miski kolmanda asja jaoks vaba kuupäeva otsima, siis selgub, et oii ma olen eriti võrratult tubli olnud aktiivsuse plaanitäitmises, seal hulgas ignoreerides oma suuri plaane vähem tegemisi võtta ja  tekib päris palju nihutamist ja paigutamist, et järjekordne uus üritus ära mahutada. Seoses sellega olen ma hakanud lausa unustama, et mõni kuupäev on juba kinni, aga mina rõõmsalt luban end uueks asjaks ära. Jajah, muidugi saan tulla, loomulikult olen nõus, jah see kuupäev sobib ideaalselt...sobib jee mulle see kuupäev. Täna ka vastates Maria küsimusele, et kas neljapäeval mediteerimisele tulen, siis ütlesin, et mul miskipärast on sees selline kummaline tunne, et see päev pole päris vaba, kuid kuna päris kindel ka polnud, siis ütlesin esialgu jah-sõna. Aga näiteks arstilt olen juba küsinud kolmandat aega, sest koguaeg selgub hilinemisega, et oi näe mul see päev tegelikult juba hõivatud.
Kui korra veel sellest mediteerimisest rääkida, siis ärge arvake, et ma olen hull vaimu- ja hingeinimene ning söön ainult taimi, aga mõtlesin, et vahel tahaks osata kuidagi end 15 minutiks välja lülitada ja siis ma kujutasin ette, et suvel oleks looduses maru mõnus jalutada Dzännuga järve äärde või taha aeda, keset rohelust ja panna lebomatt maha ning lihtsalt keskenduda iseendale. Eks paistab, mis neljapäeval minu esimeses mediteerimis- ja hingamisteraapias saama hakkab...ma loodan vaid siiralt, et ma seal naerma ei pursata, sest kui nad on seal maru tõsised, keskendunud ja teevad minu jaoks veidraid asju, mida ma peaks ka surmtõsise näoga kaasa tegema, siis ma lihtsalt võin naerma hakata ja kuigi ma ei naeraks nende üle, siis neile võib see just nii paista.

Mul paar päeva tagasi meenus, et oi ma tahtsin ju blogida sellest, kuidas ma üle pika aja jälle diskotamas käisin ning kui ma kirjutan "üle pika aja", siis ma mõtlen selle all oma nägija aega - no seda aega, kui ma veel noor ja seksikas olin....nüüd olen ma ainult seksikas.
Igatahes (see on minu parasiitsõna) kuulasin raadio Elmari soovisaadet ja seal rääkis saatejuht Lauri Hermann, et Pärnus on tulemas Elmari aastavahetuse disko ja et sinna võita kaks priipääset, ei ole mitte midagi muud vaja teha, kui tervitada ja tervituse juurde lisada märge selle kohta, et soovid loosis osaleda ja nii ma toimisingi ja võitsingi! :D
Alguses olin ma natuke ebalev, kuna mind valdas samaaegselt kaks erinevat emotsiooni. Ühelt poolt olin ma väga õnnelik oma võidu üle ja teisalt olin ma äärmiselt kahtleval seisukohal, et mismoodi ja kellega ma diskotama lähen...
Peale mõningasi läbirääkimisi, palumisi, mangumisi, kokkuleppeid, moosimisi ja kurva kutsika näo tegemisi sain meeskonna kokku:
a. diskokaaslane: Joosep (väga palju mangumist ja palumist)
b. meik ja soeng: Eliis ja Karin
c. stilistika: Eliis, Karin, ema ja otseloomulikult ka mina ise :)
d. autojuht: Sirts ja Kristjan

Kuna minu enamus piduriideid asuvad Kilingi-Nõmmes, siis oli nagu eriti ideaalne variant, et piletite võitmise hetkel kodus viibisin, kuna siis sain endale sobiva outfiti diskotamiseks valida. Tuulasin kõik kapid ja sahtlid läbi ning otsustasin, et panen selga musta värvi korseti, millel on maitsekalt pitsikest ja lindikesi, mustad ja eriti šikid siidpüksid ning varba otsa peenikese ja kõrge kontsaga saapad. Vaimusilmas panin viimse kui detaili paika: juuksed lokitan ja jätan lahtiselt, silmad kergelt suitsused ja huuled sädelevroosad, küüned samuti huultega ühte tooni ja samamoodi hoolikalt valitud ehted, mis annaksid viimase lihvi minu välimusele. Kõik sujus plaanipäraselt ja kõik tundus nagu olemas olevat. Panin oma peoriided tooli peale valmis ja palusin Joosepil need oma kotti pista ning asutasime end teele.
Paari päeva pärast oligi siis käes see õhtupoolik, mil pidime hakkama end valmis sättima meie esimeseks ühiseks tantsuõhtuks. Palusin Joosepil anda oma kotist minu peoriided, mille peale Joosep ulatas esimese asjana mulle musta korseti, siis saapad...võtsin korseti ja saapad vastu ning jäin käsi pikalt välja sirutatult veel midagi ootama...otseloomulikult oma šikke pükse, kuid Joosep päris kulme kergitades, et mis ma veel tahan.
Ma siis veidi kahtlustaval ja selgitaval häälel: "Eee...no mul oleks vaja allapoole ka ju midagi..."
"Mul ei ole kotis rohkem midagi", vastas Joosep.
Ma muutusin juba veidi emotsionaalseks ja tõstsin häält, vuristades ette: "Mismõttes ei ole?! Ma panin ju püksid, korseti ja saapad kotiga tooli peale...need peavad olema kaasas!!!"
Kuid fakt oli see, et minu pükse Joosepi kotis ei olnud. Ma seisin nagu puuga pähe saanu, vaatasin ainiti Joosepi poole, samal ajal mudides korsetti ning seejärel laskusin istukile vaibale, endal pisarad mööda põski alla voolamas ja lalisedes: "Ma ei saagi diskole minna! Ma tahan ühe korra peale üheksat aastat diskole minna ja ikka peab midagi untsu minema. See on lihtsalt nii ebaõiglane!"
Joosep tuli kallistas mind ja ütles: "Kallis, ära nuta. Me mõtleme midagi välja ja Sa saad küll minna diskole!"
"Eiiii saaaa.....mul eiii oleeee pükseee...", rääkisin ma läbi nutu, mille peale ütles Joosep: "Tahad ma lähen küsin oma emalt midagi?!"
"EIII! Ma ei taha Sinu ema riideid. EI-EI-EI!" pahvatasin ma suurest pahameelest.

Olukord lahenes järgmiselt: Joosep ja Sirts (loe: ämm) sõidutasid mu õe juurde ja Joosep koos oma emaga sõitsid Nõmme minu pükstele järgi...vaat selline ämm ja boyfriend on mul! Seni kuni minu püksid saabusid, tehti mulle lokid ja meik ning kõik muu d särgid-värgid ja kui Joosep mind nägi, siis suutis ainult öelda: "Vauu!"

Jõudes ööklubi Kassa ukse taha, avastasime, et see avatakse alles kell 23:00. Vaadates kella, selgus, et meil tuleb ligi 15 minutit ukse taga kükitada....jeeiii! Muidu nagu polegi mingi pikk aeg ootamiseks, aga kui on talv, lumi, jää, tuul ja veel natuke lund, jääd ja tuult ning Sul pole just vativammust ümber, siis tiba-tiba võib hakata jahe...nii ka läks.
Seisime seal, kui äkki tuli üks veidi purjutanud venelanna: "Njo, tjere njoored! Tje oljete jesimjesed!"
Kinnitasime, et oleme vist tõesti esimesed ja siis too venelanna soovis meile veel häid pühi, mille peale ma teavitasin, et tegelikult on pühad juba möödas, kuid see toda venelannat ei morjendanud. Otsustasime, et jätame venelanna üksi ukse taha ootama ja jalutame soojenduseks ühe tänavapikkuse ära. Mingi hetk hakkas Joosep mulle kapuutsi kergelt pähe kergitama, ise samal ajal lausudes: "Paneme Sulle kapuutsi pähe, siis on Sul soojem..."
"Eiii!" tõrjusin mina ja selgitasin: "Mul ei püsi lokid väga hästi ja kapuuts kiirendaks lokide ära vajumist." Joosep õnneks mõistis mind ja ei hakanud suruma, sest on endale selle selgeks saanud, kui oluline on mulle minu välimus.
Olime oma väikeselt soojendusringilt peaaegu tagasi jõudnud, kui too sama venelanna hõikas meile: "Njo davaitje njoored, tjulge siia! Tjeie olitje jesimjesjed."
Vahepeal oli ukse taha tõepoolest rohkem rahvast tekkinud ja too napsutanud venelanna üritas nende kõigiga sõprust luua. Küll üritas endale diskokaaslast sebida, siis uuris ühelt teiselt naistegrupilt, et kust nad tulevad ja siis uuris Joosepilt, et miks mütsi pole peas ning lõpuks teatas: "Mje pjeame kjallistama njagu pjingviinid!" ja kukkuski inimesi kallistama. Kui jõudis oma kallistamistega minu juurde, siis tajusin, et minu privaattsoon on täielikult okupeeritud, kuid mis parata...nii ma seal seisin, käed tuimalt küljel rippumas. Kui kallistus läbi sai, siis vaatas mulle hetke otsa, tõmbas ootamatult kapuutsi pähe, haaras mu pea oma käte vahele ja ütles: "Nii njunnu!"
Sel momendil lõi mu silmist keevalisi sädemeid välja ja kõik minu sees kisendas: "Minu lokid, minu lokid!!!" Ma pöörasin pilgu Joosepi poole, justkui tahtes Talle karjuda: "Päästa mind!"

Jeeii, olen haige! Nina tilgub nagu oleks keegi veehoidla tammi ära lõhkunud, nina on sellest paberiga nühkimisest hellaks ja valusaks muutunud ning kurk ei anna ka asu, eriti öösiti, kui ma üritan siin magada eks ole, siis tuleb tüütu köhapoiss ja kukub mind piinama. Kuid ega haigena ei passita kodus (või ma pole järelikult nii haige, kui ma kipun ja jaksan välja ronida koduseinte vahelt). Lihtsalt üleeile oli Maci sünnipäev ja ega iga päev nii vanaks ei saada ja seepärast läksime meiegi Joosepiga õnne ja tervist libajuubilarile soovima, et ka järgmised 75 oleksid täis õnne ja rõõmu ja tervist ja üllatusi ja koeri ja sõpru ja kortse ja kõike muud sellist.
Nüüd tagasi minu juurde, sest ma olen haige ja mulle peab erilist tähelepanu pöörama. Kui oled haige, siis ikka töötab see mõistus kuidagi teistmoodi (vähemalt minul) või ei tööta üldse - vahepealset varianti justkui ei eksisteerikski. Igatahes otsisin ma medaljone, sest detsembris panin ma need turvalisse ja kindlasse kohta, kust oleks pärast hea võtta ja no et vältida nende ära kadumist...sähh Sulle turvaline koht. Lausa nii turvaline, et ma ei mäleta, et kus see turvaline koht asetseb meie 23 ruuduses korteris, millisel ruutsentimeetril see spot on?! Kas keegi teab? Ma oleks nagu eriti tänulik vihje eest! :D
Koristasin isegi suures otsimistuhinas oma öökapi sahtlid ära, siis vaatasin voodialusesse kasti, siis pappkasti, kus on koerte kingitused ja riiulisse piilusin, aga mitte kuskil ei hakka mulle kätte kilekotikest koos medaljonidega. Lõpuks hakkas mulle kätte diivani kõrval ilutsev tühi pappkast, mis on nii suur, et ma ise mahuksin sinna sisse...ma ei lasknud kaua sel mõttel peas tolgendada. Tirisin kasti keset tuba ja pugesin sisse ja hüüdsin: "Joosep vaata!"
Joosep vaataski ja uuris, et mis ma tahan, kuna mängis parasjagu ühte sõjamängu. "Ma olen siin!" kostus minu hääl sumedalt kasti seest.
"Sa oled kasti sees?" uuris Joosep veidi hämmeldunult.
Kamandasin Joosepi endale appi, et paneks kasti pealt kinni, sest koertel oli nii suur huvi, et miks ma olen kasti sees ja mis ma ometigi seal teen. Hakkasin kordamööda koeri hüüdma ja Janet kraapis natuke siit nurgast ja natuke sealt nurgast ning lõpuks tõi sussid. Kui susse ei tahtnud, siis tahtis hakata mulle mänguasju vedama, kuid keelasime, sest vaja oli, et aitaks mu kastist välja. Lõpuks kogus natuke julgust ja suure kutsumise peale hüppas kasti peale ja pistis oma koonu koos märja ninaotsaga mulle karbipilust sisse ja tegi musi, olles ise nii rõõmus, et mu kätte sai. Päris lõpus keeras Joosep kasti kummuli ja ma ronisin sealt välja nagu tõeline rambo ning Janet leidis, et see on just Talle sobiv ja päris mõnus privaatne jurta, kuhu oma pesa teha. Kokkuvõttes hakkas sellest rahmeldamisest (või no umbses ja hapnikupuudulikus kastis) pea ka valutama, kuid kõik seda ilma asjata, sest medaljone pole ma ikka veel leidnud.

Eelmine nädal uurisin Marialt, et kas Ta ei tahaks minna acrosse, et pole nii ammu käinud. Maria oli muidugist nõus ja nii me leppisimegi kokku, et 19. jaanuaril lähme acrojooga juhendatud tundi. Juhendatud tund on siis see tund, kus vanemad ja kogenenumad acrotajad õpetavad oma keha õigesti hoidma ja saab proovida uusi lendamisharjutusi. Iga juhendatud tunnil on kindel teema ja eilseks teemaks oli: ülim tehniline täpsus, tähelepanelikus ja spottimine.
Kõigepealt kogunesime ringi ja mängisime mängu "You are the Master", mis peaks aitama leevendada ebamugavus- ja häbelikusetunet. Mäng ise käis siis nii, et mängujuht alustas mingi kehalise tegevusega ja samaaegselt tegi mingit häälitsust juurde ja kõik pidid Teda jäljendama. Kui mõte sai otsa, siis andis mängukorra edasi, öeldes: "Now you are the Master!"
Küll me tegime küünarnukiringe ja laulsime samal ajal "Kes elab metsa sees, kes elab paksu metsa sees, kes elab metsa sees", siis pidime kükke tegema ja mingisugust sellist vudi-vudi-vurr sarnanevat häälitsust tegema, siis pidime nagu kosmonaudid õhku hüppama ja siis kõhuli maha ja üks kätekõverdus sinna otsa. Mnjah, aga ma pole just eriline kätekõverduse meister ja seega tegin nii nagu oskasin...ehk et hüüber veidralt :D
Kui soojendus sai tehtud, siis pidime jaotuma 3-4 liikmelistesse gruppidesse, et grupis oleks kindlasti baas, lendaja ja spottija. No ilmselgelt olime meie Mariaga tandem, aga et moodustuks trio, tuli Armin meie gruppi. Sama acrotaja, kellega ma esimeses tunnis tegin igasugu trikke ja kes on üli super-truper-hüper hea ja tasemel acrotaja...jee!
Kõigepealt tegime soojenduseks ja esimeseks trikiks lendamist, mille sain juba esimeses tunnis selgeks...nüüd ainult lihvisime tehnikat. Teine lendamis harjutus oli samuti see, mida Armin mulle esimeses tunnis näitas, aga tehnika ja harjutamise mõttes tegime ka seda. Tegelikult tulebki teha ka neid harjutusi, mida oled varasemalt proovinud, sest tehnikat ja stabiilsust saab alati parandada. Ma üritan nüüd siis seda harjutust kirjeldada.
Nagu ikka, oli baas selili maas, sirutas jalad üles ja mina laskusin Tema jalataldadele pikali nii, et minu puusad olid Tema jalataldadel ja meie kehad olid üksteise suhtes horisontaalselt. Hoidsime kätest kinni ja käed olid tugevdatud asendis, ehk et mõlemal olid käed sirged. Kui tunne oli stabiilne ja hea, siis osapoolte kokkuleppel võttis Armin oma jalatalla minu puusa alt ära ja mina tõin oma jala kõverdatult ette ning Armin asetas oma jalatalla tagasi, toestades nüüd hoopiski minu tagumikku. Täpselt sama toimingu tegime ka teise jalaga ning siis ma justkui istusin Armini jalataldadel ja lõpuks lasime ka kätest lahti ja mina ajasin selja ilusti sirgu. Kuna Armin on tõesti tugev, siis lükkas mind jalataldadel olles üles-alla nagu sünnipäevalast tõstetaks tooliga õhku.
Alla tulek nägi piltlikult öeldes välja sedasi, et pidin täpselt sama radapidi tagasi minema. Kuid kuna see läks suhteliselt lihtsasti ja ilma suuremate komplikatsioonideta, siis otsustasime Arminiga proovida ka  hüppega alla tulemist. Selleks kutsusime acrotunni juhendaja Liivi spottima, kes vajadusel haaraks minust kinni, kui ma peaksin kuidagi valesti lendama. Istudes seal Armini jalataldadel pidime kätest nüüd uuesti kinni võtma ja mina pidin oma jalasääred asetama Armini jalgadest väljapoole külgedele ning kui Armin loendas kolmeni, siis tõukas mu jalgadega üles õhku ja minul oli õhus olles aega vaid sekundi murdosa, et jalad taha sirgu lükata ja maanduda oma puusadega tagasi Armini jalataldadele.See oli imelihtne ja väga äge tunne! Juhendaja Liivi kiitis mind ja ütles, et tundub, et ma olen acrojoogas hea hüppaja ja lendaja ning et Ta sugugi ei imesta, sest ma olen ka pisikest kasvu.
Kolmas trik oli selline, et kui muidu olen puusadega laskunud baasi peale, siis selles trikis laskusin hoopiski selg ees baasi jalataldadele ning lasin end täiesti lõdvaks ja rippusin peaalaspidi. Külje pealt nägi see välja umbes nii, et minu pea oli baasi kõhu peal ja kätega hoidsin oma pahkluudest kinn, mis rippusid üle baasi jalataldade.
Kõlab keeruliselt? :D Tegelt on see väga hea ja mõnus ning aitab õppida tunnetama oma keha, annab korraliku toonuse füüsisele ja keha paindlikusele. Mul eile oli pluus peale trenni ikka suht niiske.
Igatahes mina ootan väga järgmist acrotundi. Nagu ma ennist mainisin, siis esmaspäeviti toimuvad juhendatud tunnid, aga iga kolmapäev toimub acrojooga jam, ehk et saab proovida varasemaid katsetatud harjutusi, lihvida tehnikat ja lasta oma fantaasial lennata.

Täna hommikul, kui me Dzännuga uksest välja astusime, tundes jalge all ikka seda sama konarlikku ja libedat veega kaetud jääd, siis vaikselt endamisi mõtlesin: "Näh ikka veel pole see jää ära sulanud...". Kuid siiski asusime Janetiga vapralt ja graatsiliselt liueldes linna poole teele. Kui olin tee peal sooritanud mõned enneolematud ja fantastilised lutsud ja axlid ja esitanud vabakava ja paaristantsu, siis tabas mind uus mõttesähvatus: "Küll need inimesed on ikka imelikud, kes käivad talviti jäähallis uisutamas..."
Tegelikult ka ju, sest see on nii uskumatu, et kui meil on terved tänavad nagu uisuväljakud, siis inimesed maksavad vabatahtlikult peale selle eest, et ainult pääseks sinna jääle. "Laske mul uisutada, laske mul uisutada...ma pean saama uisutada!"
Lisaks mõtlesin, et huvitav kas iluuisutajatel ja jäähokimängijatel on meie libedatel tänavatel liigeldes ka mingisugune eelis...no et oskavad kuidagi seda tasakaalu paremini balansseerida, et mitte kukkuda või oskavad just hästi kukkuda, ilma et murraksid oma jala-, käe-, puusa-, varba- ja sõrmeluu...või sabakondi või kaela või oskavad kuidagi eriliselt oma pead kaitsta, ilma et saaks peapõrutuse.

PS. Pean kindlasti ära mainima, et Dzännu oli tohutult tubli ja väga arvestav minuga, justkui teades, et perenaisel on nelja käpa asemel kõigest kaks jalga ning rahulikult ootas minu järgi, kui tegin oma spagaate, sirutusi, ringutusi, painutusi jmt. :)

Sündmus elust enesest ja näete, ma ei pea isegi selleks kodust välja minema...LOL :D
Eelmisel nädalavahetusel, kui käisin Maci pool ja me Linda blogi tuunisime, siis loomulikult pidi Mac kekutama ka oma uute kõrvaklappidega. Need olid disainilt just sellised, mida ma olen alati endale soovinud ja otsinud ning siin need olidki. Kui rääkida tehnilisemast poolest, siis ega need klapid ilmselgelt melomaanide tehnika edetabeli tippe ei valluta, kuid kuna ma antud juhul helikvaliteeti taga ei ajanudki, siis 11,90€ olid need disainikad väärt küll. Välimuselt siis valged, kõrvaklappidele on kritseldatud helesinise ja rohelisega sigri-mikri ja tekst Urban Revolution, lisaks on klappidel ka handsfree süsteem ja saad volüümi samuti kerge slideriga juurde lisada ning üldiselt kõrvaklappide tootjaks on Trust. Selle firma tooteid ei ole mina varem ostnud, kuid selle eest on Joosep seda teinud ja ütles, et mõni asi on neil vägagi kvaliteetne, kuid samas võib järgmine toode olla paras kräpp...loodame, et see ei käi minu klappide kohta.

Võtsin siis plaani kiiremas korras läbi lipata Euronicsist, kus neid klappe müüakse ja no eile käisingi Tartu Kaubamajas kõrvaklappide jahil. Paraku naasesin ma sealt tühjade kätega, kuid uue kasuliku infoga - nimelt viimane paar valgeid klappe on Lõunakeskuses. Koju jõudes rääkisin Joosepile, et ma väga tahan neid klappe, aga ega Joosep minu soovil mingit praktilist poolt ei näinud, sest mul kodus korralikud Sony klapid ju olemas. Õnneks läks Joosep täna Lõunakasse uisutama ja seiklusrajale ronima ning loomulikult ma ei jätnud kasutamata juhust, et Talle meelde tuletada, et ma ikka veel endiselt soovin neid Trusti klappe. Kui Joosep koju jõudis, siis ulataski mulle minu uhiuued ja fäänsid valged kõrvaklapid...mii soo häppiii!

Võtsin klapid kohe karbist välja ja uudistasin uusi klappe nagu väike plikatirts uue mänguasja kallal ning siis tõttasin kohe neid katsetama oma iPhonega.
Suskasin siis klapi otsiku nutifoni ja puudutasin sõrmega ekraani, kuid mitte kui midagi ei juhtunud. Proovisin uuesti ja igaksjuhuks veelkord...nothing. Võtsin klapid pettunult ära, kirusin esimest korda iPhone kinnist süsteemi, arutlesin oma peas, et miks Maci omad töötasid ja minu omad mitte ning kõige suurem mure oli mul see, et kuidas Joosepile öelda, et minu väga ihatud ja lunitud klapid ei töötagi iPhonega...milline feil.

Panin mõneks ajaks klapid kõrvale kui äkki torkas mulle pähe, et võib-olla oli asi selles, et klapid mängivad ainult muusikat ja teisi audioformaate, kuid voiceoverit ei toeta. Klõpsasin siis ootusärevalt muusikakausta lahti, panin ühe laulu mängima ja asetasin klapid pähe...mu näole tuli eriti masendunud ilme, sest ikka mitte kui midagi...ei mingit heli.
Helistasin siis Macile, et kurta kõrvaklappide anomaaliat, kuid kes ei lasknud mul sõnakestki öelda, vaid informeeris mind, et Ta praegu ei räägi minuga. Fine, kui ei räägi siis ei räägi ja kirjutasin Macile Skypeisse, sest kui uksest ei lasta, siis tulen aknast ja kui aknast ei lasta, tulen korstnast – eeldusel, et korsten on olemas. Ma ei tea kas Mac sai üldse mu mureread kätte, aga noh enam väga vahet pole...
Sest äkki tuli Kaile pähe mõte volüümi sliderist heli juurde kerida ning – voilaa - imekombel hakkaski klappidest muusikat kostuma.
Ausalt, ma olen nagu need inimesed, kes kutsuvad endale tehniku koju, kuna digibox kurivaim ei taha tööle hakata ja siis tuleb tehnik ja paneb stepsli pistikusse.

PS. Arvake, kes ellu ärkas?! Oma postituse kirjutamise ajal sain Eretilt sõnumi, kes soovitas minna lugema Kaisutiigri blogi ja ülehelikiirusel siis kribasingi aadressiribale Tema blogiaadressi ja ma oleksin äärepealt suurest rõõmust kummuli kukkunud, sest vahepeal on värskelt välja lastud ahjusoojad postitused. Ma hakkasin juba peaaegu lootust kaotama...but now she's back in the game. Super! :)

Mul tuli täna jälle tuhin peale miskit head küpsetada ja seekord otsustasin keeksi kasuks. Ma oskan muidu ka ise keeksitaigent kokku segada, aga mugavam on osta valmis keeksipulber. Eelmine kord proovisin Vilma kodukeeksipulbrit,millega jäin väga rahule. Kuid seekord valisin Tartu Milli oma, sest see oli soodsam.

Valmistamine oli ääretult lihtne: valasin kogu pulbri kaussi, lisasin 250 ml vett (kuigi soovitatakse piim ja vesi pooleks, aga no mul polnud piima), siis segasin taigna korralikult läbi ja jätsin 10 minutiks seisma. Ma ei tea kas Tartu Milli keeksipulbril üldse peab laskma seista, aga kuna Vilma pulber soovis seda, siis järgisin samu reegleid. Kui kõik see eelnev oli tehtud, siis lisasin taignasse kirsse, piimašhokolaaditükikesi, metsapähkleid ja samuti tükeldasin krõbedaid vaniljemaitselisi küpsiseid sinna sisse. Tuli kuidagi selline fantaasiahoog peale :)

Siis võtsin oma silikoonist keeksivormi, mida on nii mugav ja mõnus kasutada, lisaks keeksi välja võtmine silikoonvormist on imelihtne ja vormi pesemine on lihtsalt super. Vormi määrisin seestpoolt taluvõiga kokku, valasin taigna sisse ja pistsin kogu kupatuse eelsoojendatud ahju, umbes 40 minutiks 180C ja voilaa – imemaitsev keeks saigi valmis. Joosep proovis ja kiitis :D
Minu fantaasiaküllane keeks

Üleeile läks meil Joosepiga jutt lillede peale ja ma hetkel isegi ei mäleta päris täpselt, et miks või mis radapidi see sinna jõudis, kuid välja jõudsime selleni, et lillepoodides kiputakse tihtipeale meestele müüma kohe-kohe aeguvaid lilli. No et kinkimise hetkel on ilus, kuid järgmisel päeval on lilleke õnnetult närbunult vaasis. Kuna Joosep on vägagi tihe ja tubli lillekinkija, teades alati, mida tuleb lillede ostmisel jälgida ja kuidas soovitud lille küsida, siis on lilleostmise kogemustepagas üpris pirakas. Kahjuks pole see alati tulemuslik olnud, kuna lilleke on ikka paari päevaga ära kuivanud, nagu poleks üldse vett näinudki.
Eks selline suhtumine ajab turri ka kõige rahulikuma mehe, sest ikka soovid ju kinkida ja rõõmustada oma armastatud naist või armast tüdruksõpra ilusa, värske ja rohkem kui kaks päeva püsiva lillega. Kui küsite, et mida ma mõtlen sellega, et selline suhtumine ajab turri, siis ma kipun Joosepiga nõustuma ja arvan, et on tõesti selliseid lillepoemüüjaid, kes teadlikult müüvad meestele natukene kehvemaid lilli, kuna arvavad, et mehed nagunii ei oska selliseid asju jälgida.
Ma kopeerin lühikese katkendi enda ja Joosepi vestlusest, kuid ma hoiatan õrnakõrvalisi lugejaid, et tekst on senseerimata kujul ja kuna Joosep oli ikka suht turris, siis kasutas veidi karvasemaid ja värvilisemaid sõnu.

Üks koht on selline kust ma veel ei ole toonud ja ei tea, kuidas sealt toodavad lilled võiksid püsida.
Kai ütleb:
Paljud kiidavad Moochi lillepoodi, aga ma ei tea kus see täpselt asub.
Joosep ütleb:
Lisaks ma ei salli lillepoodide töötajate suhtumist, et meestele võib mingit paska anda, mida naised ära ei ostaks, et mehed nii kui nii aru ei saa ja ei tea ja ei oska jne jne.
Joosep ütleb:
T*ra ma pean igale ühele ütlema, et kuradi kõige värskemad või kõige kinnisemad, sest muidu antakse kuradi saunavihtasid mulle.

Küsimus lillemüüjatele: kas Teie tahaksite saada kingiks poolvärskeid või värskeid lilli?


Natuke eilsest ka...
Eile tegin ma uue kiirusrekordi, ehk et ma ärkasin üles, otsisin riided välja (ja otseloomulikult panin need ka selga), tegin paar vajalikku hommikust toimetust ära (veresuhkru mõõtmine, süst jmt) ja tormasin läbi jää, lume ja vee bussipeatusesse, mis asub kodust umbes 500 meetri kaugusel ning seda kõike 18 minutiga. Uh, ma olen võimas!
Mu senine rekord oli 20 minutiga valmis ja maja ette autosse, nii et päris märkimisväärne areng on minuga vahepeal toimunud või oli see lihtsalt puhas juhus. Mitte et ma oleksin endale eesmärgiks seadnud sõjaväelasliku kiirusrekordi püstitamise, aga kuna ma olen paratamatult aeglane, veniv, toppav ja kõike muud sellist, siis see on lihtsalt midagi, mida peab ära mainima.

Ma ei tea, kas mäletate minu postitust sellest, kus kirjutasin, et tahaksin pooled riided ära anda, aga et teaksin milliseid riideid anda annetuseks, siis pidin leidma usaldusväärse nägija, kes aitaks kirjeldada ja sorteerida. No ma lõpuks leidsin selle inimese...nimelt Joosep oli lahkesti nõus mind aitama. Eile sorteerisime siis kolm kummutisahtlit läbi ja ma oletasin, et ühe sahtli jagu saab ruumi juurde, aga kus Sa sellega. Meie aktsioon nägi välja järgmine: mina pikutasin selili voodis, Joosep tõstis sahtlist ükshaaval minu hilpe välja ja esimese asjana sattus Talle näppu minu roosa kleidike, millel on kroogitud käised.
Mina enesekindlalt: "See läheb minema."
"Miks??!" küsis Joosep hämmeldunult ja kordas end uuesti: "Kai, see on see ilus roosa kleit!"
"Jaah, ma tean, aga see läheb kõrvale", olin mina veendunud.

Igatahes lõpuks see kleit jäi siiski alles ja Joosep väga enam ei lasknud mul otsustada, sest peaaegu iga järgmine asi, mis kapist välja ilmus, sai kommentaariks: "Oii, see jääb kindlasti alles, sest Sa näed selles nii armas välja!", "Oo, kui ilus asjake see on ja see jääb ka alles!"
"Mis asi see veel on? Mingisugune seelik või?" uudistas Joosep järgmist asja.
Ma siis katsusin ja ütlesin: "Joosep, see on pluus..."
"Ooo, need jäävad ka kindlasti alles!" ütles Joosep enesekindlalt.
Ma muidugi jälle uurisin, et millisest riideesemest nüüd täpsemalt jutt käib ning vastuseks sain: "Need on need hästi lühikesed kollased püksid, millega Sa näed suvel väga hea välja, eriti veel, kui oled päevitunud!"

Oeh...noh, põhimõtteliselt läks kogu ülejäänud sorteerimine samamoodi edasi ja tulemus ei olnud eriti produktiivne, kuna kõigest neli hilpu sai kõrvale pandud.

Ma olen teistes blogides kohanud sellist vahvat ja üpriski põnevat teemat nagu „50 fakti minu kohta“ ja mõtlesin endale väljakutse esitada. Minu meelest on see lahe faktiderodu, mis aitab natuke paremini inimest tundma õppida ja pilti luua. Kui alguses võiks mõelda, et no mis siin ikka nii keerulist olla saab, paned faktid kirja, midakõik ei tea ja voilaa. Siis tegelikkuses osutus see palju keerulisemaks, kuid andsin endast parima. Loodetavasti leiate midagi põnevat ja uut, mida varem minu kohta ei teadnud.


1. Lapsena kutsuti mind tagumikuni ulatuvate paksude juuste ja spiraallokikeste pärast „Saksa nukukeseks“. Paraku, kui läksin II-klassi, siis oli mul hirmus valu ja vaev, vanema õe eeskujul, lõigata juuksed lühikeseks. Kahjuks pole mul siiani jätkunud püsivat kannatust, et kasvatada sama pikad juuksed tagasi ja olgem ausad, ega enam pole juuksed ka nii paksud ja spiraallokikestest võin ainult und näha.

2. Minu kõige suurem lapsepõlve pahandus oli see, kui panime õega jõeäärse heinamaa põlema..

3. Ma ei söö pekki, oliive, tigusid, mugulsibulat ja muid ekstreemsusi (nt. rohutirtsud, prussakad, austrid). Kindlasti on veel vastikuid toite, mida ma ei söö, aga hetkel ei meenu.

4. Mul on olnud elus ainult üks luumurd. See õnnetu õnnetus juhtus eelmise aasta aprillikuus, kus minu luuots otsustas kildudeks lennata, kui ma Toomemäe trepist alla sadasin.

5. Minu pikim vees olemine on 4h järjest. Ilmselgelt armastan ma ülekõige vees supelda, mürada, möllata ja hullata.

6. Ma ei ole mitte kunagi suitsu proovinud, veel vähem suitsetanud.

7. Ma ei ole mitte kunagi ühtegi narkootilist ainet proovinud ega tarbinud.

8. Ma ei ole suuremat sorti sõpradele helistaja. Seetõttu on nii mõnigi sõprus kaotsi läinud. Kuid need, kes on püsima jäänud, teavad ja võtavad mind sellisena nagu ma olen – ehk et helistavad ise.

9. Ma olen poolvenelane ja sealt ka minu isiksusehäired. Olen lärmakas ja temperamentne kui venelane, kuid tagasihoidlik ja konservatiivne kui eestlane. Lisaks voolab minus ka tatarlase verd, kuna minu vanavanaema oli tatarlane.

10. Mulle on tehtud neli abielu ettepanekut, millest vastu olen võtnud ühe. Mul on selle lühikese elujooksul olnud mitmeid austajaid ja sealt siis ka need ettepanekud.

11. Ma olen mänginud strippokkerit ja mängu kaotanud.

12. Kui on valida, siis ma eelistan alati soolast magusale. Lisaks ma ei fänna kooke, torte, keekse, saiakesi.

13. Mulle meeldivad kollased ja roosad roosid ning lisaks armastan kevadlilli (eriti nartsisse). Kindlasti mitte kinkida mulle nelke!

14. Ma olen lühike. 158cm ja mul on tihtipeale raskusi asjade kättesaamisel – poes, kodus, külas, reisil. Ma pole kordagi veel leidnud endale pükse, mis ei oleks mulle liiga pikad, aga positiivne on see, et ma leian tihtipeale ka laste- ja noorte osakonnast endale riideid. Kui ma käin sõpradega väljas, siis on mind äärmiselt lihtne ära kaotada, sest ma kaon riiulite ja inimeste vahele ära.

15. Mul oli kunagi keele- ja nabaneet. Nabaneedi tegin ise ja keeleneedi lasin professionaalil teha. Tänaseks on mul alles jäänud ainult ninatäpp ja kahe kõrva peale kokku kolm kõrvaauku.

16. Ma olen suur unistaja. Ma unistan tõenäoliselt rohkem kui täiskasvanud inimesele normaalne oleks...

17. Kui ma saan päris oma kodu, siis ei tohi sealt puududa ilus ja korralik raamaturiiul, kus on kõik minu lemmik raamatud

.18. Ma ei taha, et kõik raamatud muutuksid digiraamatuteks. Kuigi ma enam ei saa lugeda tavalist paberkandjal olevat raamatut, siis mulle meeldib raamatu lõhn ja unistan, et ühel ilusal päeval saan ma õdusal õhtul, diivani nurgas, tassikese tee kõrvale lugeda mõnda head raamatut…või õues võrkkiiges lösutades lugeda mõnda eriti paeluvat krimkat.

19. Mulle ei meeldi ropendamine! Kuigi ma ise ropendan ka vahel harva, siis minu kõige esimene roppsõna tuli üle minu huulte 26. Aastaselt.

20. Ma ei ole kunagi naaberriigis Soomes käinud. Jep, mina olengi see viimane eestlane.

21. Minu jaoks on ääretult oluline numbrimaagia. Näiteks, kui peaksin ühel ilusal päeval abielluma, siis tahan kindlasti valida numbrikombinatsiooni, mis tähendab minu jaoks midagi erilist või on mingi seos sündmusega minevikust.

22. Ma ei häbene end näidata ilma meigita, kuid siiski eelistaksin kasutada silmapliiatsit. Kuid jällegi ilma nägija kontrollita, ma omatehtud meigiga ei riskiks koduuksest välja astuda.

23. Ma unistasin saada sisekujundajaks ja moekunstnikuks.

24. Mulle ei meeldi argumenteerimata kriitika. Arvan, et kui oled valmis kritiseerima, siis ole valmis pakkuma ka uut lahendust.


25. Mulle meeldib sarkasm, must huumor, enda üle naermine ja positiivsed inimesed.

26. Ma armastan naermist ja ma naeran vahest täiesti "lambi" asjade peale täiesti lambist. Kui ma parasjagu ei naera, siis peab selleks ikka olema vägagi mõjuv põhjus – surm.

27. Mulle on oluline teiste heaolu ja arvamus. See on lihtsalt vahest nii tüütu ja väsitav, kuid ma ei suuda teistmoodi olla.

28. Ma kardan kõrgust, kukkumist, ämblike, usse, maniakke, kolle ja kollaseid traktoreid.

29. Paljud arvavad ekslikult, et minu vaieldamatu lemmikvärv on beebiroosa- nad eksivad. Mu salaarmastus on lilla ja seepärast on mul ka: lilla magamistuba, lillad juuksed, lillad kindad, lilla jope, lilla nahkjakk, lilla koera kaelarihm, lilla pluus jpm.

30. Ma ei joo kohvi. Eelistan alati mõnd maitsvat teed, eriti taimeteesid.

31. Mulle meeldivad õudusfilmid. Kuid tundub, et need toidavad hästi minu fantaasiavilju ja tegelikult peaksin nende vaatamise lõpetama.

32. Mulle meeldib kaisus tududa.

33. Ma olen räme külmavares. Alles siis, kui kraadiklaas näitab toatemperatuuriks 24C, alles siis ma hakkan käiseid kergelt üles käärima.

34. Ma ei tee mitte mingit spetsiifilist trenni ja söön praktselt kõike, kuid sellegipoolest on mul hea figuur.

35. Mulle meeldib ilusa ilmaga sihitult jalutada, kuid mitte lõputult ja mitte nii kaua, et ma täiesti ära väsiksin, sest siis ma ei viitsi tagasi koju kõndida.

36. Mulle meeldivad sädelevad ja maitsekad ehted. Ei meeldi end ehetega ülekoormata, kuid samas päris ilma ehteta tunnen end poolikuna või paljana.

37. Mulle tohutult meeldib see aeg kevadel, kui tänavatele ilmuvad esimesed kuivad asfaldilaigud, vesi vuliseb ojakeses, linnud siristavad rõõmsalt ja puudel on väikesed lehepungad.

38. Kui ma ei saa positiivset tähelepanu, siis hakkan mossitama.

39. Ma olen sündinud 23. Septembril 1985 (loomaaasta: pühvel).Seetõttu olen ma sihikindel, põikpäine ja sitke. Neitsi ja Kaalude tähemärgi esindajana meeldib mulle puhtus ja korrektsus (loe: maitseainepurgid peavad olema asetatud ühele joonele ja sildid väljapoole, kui nii ei ole, siis ajab see mind närvi). Sõbrad peavad olema valmis ootama ja ootama ja ootama ja ootama, sest ma ei suuda alati kohe otsustada ja pean lõputult analüüsima.

40. Mulle meeldib tuba ringi mööbeldada. Minu meelest toob see elamisse värskust ja uut energiat.

41. Ma ei salli jooksmist, sest ma lihtsalt ei oska seda nautida. Ma olin kooliajal alati kõige kehvema ajaga 60 meetri jooksja, põen seda tänaseni. Kui bussipeatuses oleks buss ees ja mul oleks vaja 20 meetrit joosta, siis unustage ära – mina ei jookse. Lähen pigem järgmise bussiga.

42. Ma loen salaja horoskoope ja kui lubab miskit head, siis võtan plaani ja elan kindlas veendumuses, et nii ka läheb.

43. Olen spirituaalne kristlane. Usun Jumalasse, karmasse, mõttejõusse ja teistesse taolistesse asjadesse – Murphy seadustesse.

44. Kui olen rõõmus, kurb, vihane või valdab mind mingi muu enneolematu emotsioon, siis panen oma tunded ja mõtted luuleridadesse.

45. Nägemist hakkasin kaotama 2006 aasta sügisel ja nüüdseks olen täiesti pime, ei taju isegi valgust.

46. Ma olen tohutult suur loomasõber ja ühel päeval tahaksin midagi suurt loomade jaoks ära teha.

47. Ma ei salli inimesi, kes end haletsevad ja siis arvavad, et teised peaksid kuidagi teistmoodi neisse suhtuma. Näiteks, kui Sa ise nimetad ja pead end sandiks, siis täpselt sellisena Sa esitled end ka teistele ja miks peaksid inimesed siis kuidagi teistmoodi Sinusse suhtuma?!

48. Ma olen krooniline ja paratamatu hilineja. Kuid ma ei ole seda terve oma elu olnud, see hilinemine hakkas ilmnema ja süvenema koos nägemise kaotusega.

49. Mul on väga raske öelda „ei“ ja kui ma olen selle väeti „eikese“ välja öelnud, siis ma ei salli, kui seda hakatakse proovile panema.

50. Kui saaksite mind salaja piilukaamerast piiluda, siis leiaksite mind kodus tolmutustriga ringi tantsimas ja laulmas. Koristamise peab ju ise lõbusaks muutma.

Viimasel ajal on kuidagi päevakorda kerkinud jututeemad inimeste hirmudest, et kes mida pelgab ja kardab. Kui siin mõni postitus tagasi kirjutasin Linda klounifoobiast, siis oli muidugi tore naerda teise hirmu üle, kuid mõtlesin, et tegelikult oleks vist aus rääkida ka enda ühest kõige suuremast ja olgem ausad, kõige absurdsemast foobiast – kollase traktori foobiast. Kui Lindat vabandab välja Tema vanus (14), siis mina, täiskasvanud inimesena, ei oska ühtegi head vabandust ja põhjendust tuua oma foobia pehmendamiseks, et Te mulle näkku ei naeraks.
Ma ei oska öelda, et kust, miks ja millal mul see foobia alguse sai, kuid ühel ilusal päeval, kui pidin mööduma ehitustsoonist, mis viis mööda ka töötavast traktorist, tundsin enneolematut kõhedust. Kui jõudsin täpselt kollase möirgava traktori kõrvale, siis tajusin kuidas see metallkolakas lämmatab mind, sest ma kartsin, et kohe-kohe kukub traktor ümber või laguneb koost ning kukub mulle peale ja lömastab mu halastamatult nagu portselani. Nägemine läks ja traktorifoobia süvenes, sest nüüd ei oma traktorivärv tähtsust ja seepärast on mul rohkem traktoreid, mis vajavad paaniliselt kartmist. Lisaks nüüd ma kuulen ainult läheneva või seisva traktori müra ning seetõttu tunnen, et ma ei saa end vajadusel kaitsta või põgeneda, juhuks kui traktorist otsustab min traktoriga jälitama hakata :D
Pildil traktor, mis lömastab mu, nagu portselani.
Aga muidu positiivse nurga pealt lähenedes, siis nägemise kaotusega, sain ma siiski ühest hirmust lahti ka. See on seesama hirm, millest üks teine blogija, keda jälgin ,kirjutas. Nimelt kardab, et mingi tont vaatab samal ajal aknast sisse, kui Tema aknast välja kiikab.

Olgu nende pelgamiste, hirmude ja foobiatega nii nagu on, aga fakt on see, et tegelikult saab asi alguse meie peast ja kui liiga palju anda voli fantaasiale, siis hakkabki hirm vaikselt halvama inimese keha ja selget mõistust (räägib Teile traktorifoobik) :D
Samamoodi, kui võtame näiteks arahnofoobia, hirm ämblike ees, siis mitte ühegi väe ega võlusõnaga ei hakka ma ämblike armastama ega nendesse neutraalselt suhtuma. Vaata, kui nunnu karvane ämbu, ninnu-nännu... Isegi siis, kui võtame asja loogiliselt, mõistusega. Inimene on ämblikust suurem, tugevam ja ämblik pelgab ise tegelikult inimest ning ühe jala liigutusega saaksin ma ämbliku lömastada (yeah right, räägi seda kellegile teisele). See ei vähenda arahnofoobikute hirmu!
Otsisin blogisügavustest välja postituse, kus kirjutasin oma teistestgi lihtfoobiatest ja kuna hetkel jälle päevakorras foobiad, siis lisangi selle hariva postituse uuesti lugemiseks ja meeldetuletuseks.


PS. Otsisin paaniliselt internetiavarustest teisigi traktorifoobikuid ja vist ühe leidsingi (jee, I'm not the only one) ja leidsin isegi veel ühe klounifoobiku.

PS2. Mnjah, samal ajal, kui mina siin hoogsalt blogisin ja mõtlesin, et lõpuks ometigi rahunes Lucky (meie kurt koer siis) maha ja leidis omale meelepärast tegevust, avastasin ma, et selleks meelepäraseks tegevuseks on minu läpaka juhtme närimine.

Kui mitu korda olen ma enesele lubanud, et kui keegi tänaval "mind" tervitab ja see pole just nimeline tervitus, et siis ma ei reageeri mitte kuidagi ega vasta ning kõnnin tuima näoga mööda. Ma vastan sellele küsimusele Teie eest. Liiga palju, liigagi palju kordi on juhtunud see, et kui mina viisakalt vastu teretan, kostub minu selja tagant teinegi tervitus, selle kodaniku tervitus, keda TEGELIKULT sekund tagasi tervitati. Ega siis muud üle ei jää, kui punastades sammu kiirendada ja vaikselt oma peas kisendada: "Ma tahan maa alla vajuda, ma tahan maa alla vajuda!!!"
Loll nagu ma olen, siis pole lootustki, et ma oleksin õppust võtnud. Seda tõestab väga ilmekalt minu järjekordne piinlik vahejuhtum. Kõnnin mina kesklinna suunas, mööda kitsast kõnniteed ja kuulen, et eespool on inimene ja kui veel täpsem olla, siis selleks inimeseks oli üks imeliselt lõhnav noorhärra. Hakkasin just parempoolset möödakõndi sooritama, kui äkitselt ütles noorhärra: "Tere!"
Kuna minu tavapärane kõndimiskiirus on suhteliselt tempokas, siis jõudsin umbes pool sammu mööda tormata, kuid peatusin ja pöördusin ümber, silmitsedes noorhärrat veidi küsiva näoga ja laususin: "Teree!?"
Mhmh, oli see tervitus jee mulle öeldud...sekund hiljem tuligi jälle see päris inimene, keda tegelikult tervitati. Mu nägu muutus hetkega sama punetavaks kui sügisene ladvaõun. Nii ma seal siis seisin, endal näos selline ilme, mis lausus: "Ookei, ma lähen siis nüüd edasi...eee...head aega!"

Käisin täna Maci pool, kuid ega ma niisama ei viitsiks sellise lora ilmaga end kodust välja vedada, aga kui antakse eesmärk ja põhjus, siis ajan endale kargud alla. Nimelt blogimaastikule üritab tulla uus, särav, potensiaalikas, enneolematu (või siiski mitte), noor ja loodetavasti ka andekas...ärge lakake aploteerimast...tervitagem üheskoos uut blogijat lendas-lind.blogspot.com ning kuna uus blogija omab bloggeris alles "vahtralehe" sertifikaati (loe: ei oska seal veel ringi toimetada), siis lahkete prouadena, nagu me Maciga oleme, aitasime noore blogija hädast välja. Pole tänu väärt! Tegelikult võib mind natukene ehk pidada selle uue blogi ristiemaks, sest mul on selline karvane tunne ja väike kahtlususs põues, et minu blogimine nakatas ka Lindat :D
Ahjaa, me toimetasime Linda blogis "Saame tuttavaks" tutvustusteksti ka veits, sest jube raske on ju oma suud kinni ja sõrmed taskus hoida, kui Sa näed, et lapseke kirjutab nõnda rumalat juttu :D
Tutvustustekstis mainib Linda oma klounifoobiat. Jep, Ta tõsimeeli kardab kloune ja sellepärast põleb Tal öösel magamistoas ka öölamp, et hirmus punase nina, roheliste lokkis juustega ja triibuliste kottis pükstega kloun, kelle lohvaka pintsaku taskus on kollane lilleõieke, ei tuleks Teda hirmutama. Mac muidugi tahtis kohe klouni pildi teksti juurde lisada, aga mina hea sõbrana keelasin selle ära, sest Linda ei julge muidu enam oma blogisse minna ja see ei aitaks mitte kuidagi uuele blogile kaasa. Kuid päris ilma klounita tekst ei jäänud, Mac tegi sõna "kloun" lingiks, millele klikkides satud klounide lehele. Eeldades, et kui inimene kardab paaniliselt kloune, siis ei lähe näppima sõna "kloun", eriti veel seda sõna, mis on tehtud lingiks, aga näe...inimesed taaskord suudavad mind üllatada.
Linda ütleb:
KAIII!!! MIKS TE SELLE LINGI PANITE SÕNA "kloun" ALLA???  Ma klikkisin sinna peale ja ma pidin ennast herneks ehmatama!!

Pardon, mu sõbrake! Ära kliki igat linki...eks elu õpetabki! ;P
Kui juba Linda blogi tuunisime, siis otsustasin, et uue aasta puhul võiksin enda blogisse ka natuke värskust lisada ja teades minu roosa ja lilla fetišit, siis sai uueks taustavärviks roosa triibuline desktop, pluss lillakad elemendid. Minu meelest nii ilus! Profiili pildi valisime ka...Minioni näol siis ja alguses vaatasime, et trussikutes Minion on päris äge, kuid Mac leidis, et see on liiga perversne minu jaoks ja ei lähe üldse minuga kokku. No eks ole, sest ega mina pole Mac. Lõpuks sain ma valida kahe Minioni pildi vahel...teenija riietuses ja roosa tolmutustriga Minion või siis seitsmest Minionist moodustatud süda (need pidid Maci sõnul olema väga minulikud). Ma valisin siis selle roosa tolmutustriga Minioni ja mitte sellepärast, et pildil oli midagi roosat, vaid kuna
a. ma olen ka väikestviisi koduperenaine;
b. mulle meeldib puhtus, kord ja koristamine;

Lisaks täiendasime ja muutsime ka minu "Saame tuttavaks" teksti. Vahepeal on nimelt meie kodu mõne lemmiklooma näol täienenud ja Mac leidis, et kui mul enne oli kirjas "Ma pole kunagi varem bloginud ja mul pole õrna aimugi, mida siia kirjutada...vist", siis see on täiesti aegunud info, kuna ma olen ikkagist juba ligi poolteist aastat aktiivselt bloginud. Ma ei tahtnud hästi selle väitega 100% nõustuda, sest tegelikult ma ei tea siiani väga hästi, et mida peaksin ja võiksin kirjutada. Ütlesin siis ka, et ma ei saa ju niisama pläusti blogisse kirjutada, mille peale jällegi Mac täiesti tuimalt ja ükskõiksel häälel ütles: "Saad ikka ju...selleks ju blogi ongi..."
"Pläusti ajamiseks?!" kordasin mina.
"Jep!" vastas Mac endiselt tuimalt, pilk suunatud minu blogile.
"No selge, eks ma edaspidi võtan selle siis arvesse."

Kui minu blogi värskenduskuur oli põhimõtteliselt valmis, siis avastas Mac, et oi näe, seda postitust polegi Ta lugenud ja oi näe, seda pole ka lugenud ning siis leidis eilse postituse, kus kirjutasin ülemõtlemisest ja ütles: "Ah, see oli see jura postitus..." No ma tänan, ma kirjutan oma murest ja siis tuleb sõber ja virutab lahtise käega släpi vastu nägu.
Kusjuures, kui eile Joosep nägi seda postituse pealkirja, siis tuli ja ütles: "Kallis, ära muretse, Sinul küll ülemõtlemisega probleeme pole." Mis tähendab Joosepi keeles täpsemalt siis seda, et mul pole üldse mõtlemisega probleemi ja et ma töötan emotsioonidega. Oh, nõnda palju ilusat ja positiivset tagasisidet pole ammu saanud, võtab lausa silma niiskeks :D

Viimasel ajal olen hakanud enesele väga kurnavalt käituma. Ma võtan mingi lihtsa mõtte või situatsiooni ja kukun seda halastamatult lahkama ja analüüsima. Kui mõttetöö inimese ajule ja silmaringile tuleb tegelikult üldiselt kasuks, siis mina tunnen, et minu mõtlemine on kraad kangem ja muutub vaikselt haiglaseks, sest ühelt maalt ma taban end olukorrast, kus ma ei tea enam üldse, kes ma olen, mida ma öelda tahan ja mis oli üldse eesmärk. Lihtsalt tekib samasugune tunne nagu siis, kui väikelaps uudishimulikult küsib emmelt-issilt iga vastuse peale: "Miks?"
Veel hullem on aga kirjutamisega, kuna ma ajan seda viimast perfektsionismi tikutulega taga. Küll ma vahetan sadakümme korda lauses sõnade järjekorda, siis mingil hetkel leian, et peaks värvikamat ja vaheldusrikkamat sõnavara kasutama. Olen siis higistanud paar tundi mingi teksti kallal, loen rahulikult oma teose läbi ning lõpetuseks, kuna ma ei saa rahuldavat tulemust, kustutan kogu kupatuse ära.
Inimestel on ikka uskumatult fantastiline anne ise oma elud keeruliseks elada. See oli nüüd igati loogiline lause ja ma ei tea päris täpselt, et mida ma sellega öelda tahtsin, aga ega ma ei üritagi siia mingit tõeteooriat kirjutada. Lihtsalt ma ise tunnen viimasel ajal, et ma elan oma elu keeruliseks ja kuigi ma näen variante, mis muudaks mind mingis asjas rahulolevamaks, siis leian ma ikka veel mingi miinuse, mis ei lase mul lõplikult seda sammu astuda.
Äkki peaks blogi kuskile ümberkolima...olen ka sellele mõelnud mõnel korral, et vahetaks blogi nime ja muudaks anonüümsemaks ja oleks selline kapiblogija :D

Linda, väike Õnneseen (hah, muig....seen...postituse lõpus saate aru miks ma ÕnneSEENE peale muigan), käis Prantsusmaal ja veetis seal oma aastavahetuse ja ka kogu ülejäänud koolivaheaja. Lucky bastard selline :D.
Aga kui korraks peatuda Lindal, Prantsusmaal ja tolle maa toidukultuuril, siis ma lihtsalt pean ära mainima, et Linda sõi seal konnakoibi ja austreid. Okei, konnakoibi ma ise suudaks veel proovida ja mõistan nende söömist (kuuldavasti pidid konnakoivad maitselt meenutama kanaliha või kana ja kala vahepealset asja), aga austrid!?! Milles on vaesed väikesed abitud austrid süüdi, et neid peab elusalt sööma? Pealegi on need ligased ju, mis maitseelamust sellest saada küll võiks?

Ma lisan siia mõned lõigud minu ja Linda kulinaaria teemalisest vestlusest(don’t be mad Linda):

Linda ütleb:
Kujuta ette et sa teed selle karbi lahti ja siis paned talle sidrunimahla peale ja ta liigutab, siis sa võtad ta sealt karbi seest lahti ja vaatad kuidas ta su kahvli peal on selline limane. Ja sa sööd ta lihtsalt ära, teades et ta oli elus :D
Kai ütleb:
Fuhfuhfuhfuhhh!:D Miks Sa mulle selliseid jubedusi räägid?!:D
Linda ütleb:
Sest nii see oli :D
Kai ütleb:
Ma näen pärast unes mingeid jubedusi...
Linda ütleb:
Ma tahan et sul tekiks sama kujutluspilt sellest :D

Minu kommentaar: Aitäh, tekkis küll reaalne kujutluspilt!

Kai ütleb:
Kuidas Sa suutsid? Kas Sul kahju ei hakanud nendest?
Linda ütleb:
Mul oli rõve :D Aga mõtlesin et proovin ära :D
Linda ütleb:
Söödan sulle ka kunagi ühe sisse :D
Kai ütleb:
Eiii, selle peale võid mürki võtta! Ma ei pane vabatahtlikult kunagi midagi elusat suhu:)
Linda ütleb:
Aga ta ei häälitse :D
Kai ütleb:
See veel puuduks.
Kai ütleb:
Tegelikult häälitseb, aga Te ei kuule Tema appikarjeid.
Linda ütleb:
Otse loomulikult :D
Kai ütleb:
Linda! Sa oled rõve!:D


Viimastel päevadel on meil kuidagi jutud toidule läinud ja näiteks Linda on üks nendest imelikest inimestest, kes seeni ei söö…saate aru?! Ei söö! Ning põhjus miks ei söö, ei ole mingisugune tavapärane põhjus nagu „öäk, mulle ei maitse“, vaid Linda ütleb, et seened on lihtsalt mõtetud, kuna need ei anna toiteväärtust. Selline väike praktiline inimene.

Lugege ja imestage.



















































Kuna ma lihtsalt ei usu, et seened mitte kui midagi ei sisalda ega anna inimesele kasulikke toitaineid, siis otsisin internetiavarustest väga hariva ja huvitava lugemise seente kohta, kus on juttu meie toidulaual olevatest seentest ja nende toiteväärtusest ning paljust muustki. Lugege ja nutke seenelaimajad :D



Lõpetuseks…eile lobisesin Pauskaga ja juttu tegin Minionidest. No teate kindlasti neid pisikesi kollaseid ubadele sarnanevaid tegelasi, kes jagavad humoorikaid ja andekaid ütlusi ja kuna mingi aeg Mac oma blogis ka jagas mõningasi Minioni tarkusi, siis otsustasin kõik lemparid salvestada ja soetada endale just nende Minioni tarkustega T-särgid, mis puudutavad otseselt mõnda minu iseloomujoont või vaadet olukorrale ja hetkel on väljavalituks osutunud järgmised tarkused / mõttekillud.




Eriline lemmik on see “How to talk to me when I´m in bad mood? … DON´T!” ja kõige-kõige minulikum on see “Laughing is the best medicine, but if You´re laughing for no reason, You may need medicine.”

Ma olen alatasa mõelnud ja soovinud, et detsembri keskpaigaks võiks lumi maha sadada ja paar päeva peale uue aasta saabumist võiks lumi taas ära sulada. Be careful what you wish, sest tänavu just nii läkski ja see polnud sugugi nii tore kui ma arvasin. Õnneks ei kestnud see olukord väga kaua ja kui pühapäeva hommikul ärkasin, siis oli küll natuke veider tunne, et kui laupäeva õhtul läksid magama kevadise ilmaga, siis hommikul silmaluugid avades ja aknast välja piiludes vahtis Sulle vastu talv oma täies hiilguses, suisa lume ja miinuskraadidega :D




Aga nüüd kirjutan sellest, et mida ma Jõuluvanalt kingiks sain. Kõige esimene kingitus tuli Lindalt, kes kudus mulle personaalsed roosad käpikud ja kui ütlen personaalsed, siis ma ei ütle seda lihtsalt sõnakõlksuna, vaid mõtlen seda täiesti tõsiselt. Nimelt kudus Linda mulle käpikud, mille vasaku käelabal ilutseb sõna: KAI ja teise käe labakal on minu perekonnanimi. Üli šeff!

Personaalsed käpikud Lindalt


Termo-Mõmmik
See on kaisukaru, kellel on kõhu peal tasku ja tasku käib krõpsuga lahti ning sealt omakorda käib välja Mõmmiku süda, mille sees on graanulid. Graanulikotikese pistad maksimaalselt üheks minutiks mikrolaineahju ja pistad tagasi karu sisse ning Mõmmik läheb hästi soojaks. Karu ise pole väga suur, aga eile testisin Mõmmiku ära ka ja väga mõnus on õhtul diivanil telku ees lösutada ja sooja Mõmmikut vastu oma kõhtu hoida ja käsi soojendada.
Uurisin koheselt õelt, et kust ostis ja palju maksis, sest mõtlesin, et Macile kuluks ka selline praktiline asjake ära, sest olgem ausad, Macile kuluks iga sooja andev asi ära, kuid paraku ütles õde, et see oli viimane. Mjäu!
Pole midagi parata Mac, pead soojaveekotiga läbi ajama :D