Nina otsas on tilgad

Jeeii, olen haige! Nina tilgub nagu oleks keegi veehoidla tammi ära lõhkunud, nina on sellest paberiga nühkimisest hellaks ja valusaks muutunud ning kurk ei anna ka asu, eriti öösiti, kui ma üritan siin magada eks ole, siis tuleb tüütu köhapoiss ja kukub mind piinama. Kuid ega haigena ei passita kodus (või ma pole järelikult nii haige, kui ma kipun ja jaksan välja ronida koduseinte vahelt). Lihtsalt üleeile oli Maci sünnipäev ja ega iga päev nii vanaks ei saada ja seepärast läksime meiegi Joosepiga õnne ja tervist libajuubilarile soovima, et ka järgmised 75 oleksid täis õnne ja rõõmu ja tervist ja üllatusi ja koeri ja sõpru ja kortse ja kõike muud sellist.
Nüüd tagasi minu juurde, sest ma olen haige ja mulle peab erilist tähelepanu pöörama. Kui oled haige, siis ikka töötab see mõistus kuidagi teistmoodi (vähemalt minul) või ei tööta üldse - vahepealset varianti justkui ei eksisteerikski. Igatahes otsisin ma medaljone, sest detsembris panin ma need turvalisse ja kindlasse kohta, kust oleks pärast hea võtta ja no et vältida nende ära kadumist...sähh Sulle turvaline koht. Lausa nii turvaline, et ma ei mäleta, et kus see turvaline koht asetseb meie 23 ruuduses korteris, millisel ruutsentimeetril see spot on?! Kas keegi teab? Ma oleks nagu eriti tänulik vihje eest! :D
Koristasin isegi suures otsimistuhinas oma öökapi sahtlid ära, siis vaatasin voodialusesse kasti, siis pappkasti, kus on koerte kingitused ja riiulisse piilusin, aga mitte kuskil ei hakka mulle kätte kilekotikest koos medaljonidega. Lõpuks hakkas mulle kätte diivani kõrval ilutsev tühi pappkast, mis on nii suur, et ma ise mahuksin sinna sisse...ma ei lasknud kaua sel mõttel peas tolgendada. Tirisin kasti keset tuba ja pugesin sisse ja hüüdsin: "Joosep vaata!"
Joosep vaataski ja uuris, et mis ma tahan, kuna mängis parasjagu ühte sõjamängu. "Ma olen siin!" kostus minu hääl sumedalt kasti seest.
"Sa oled kasti sees?" uuris Joosep veidi hämmeldunult.
Kamandasin Joosepi endale appi, et paneks kasti pealt kinni, sest koertel oli nii suur huvi, et miks ma olen kasti sees ja mis ma ometigi seal teen. Hakkasin kordamööda koeri hüüdma ja Janet kraapis natuke siit nurgast ja natuke sealt nurgast ning lõpuks tõi sussid. Kui susse ei tahtnud, siis tahtis hakata mulle mänguasju vedama, kuid keelasime, sest vaja oli, et aitaks mu kastist välja. Lõpuks kogus natuke julgust ja suure kutsumise peale hüppas kasti peale ja pistis oma koonu koos märja ninaotsaga mulle karbipilust sisse ja tegi musi, olles ise nii rõõmus, et mu kätte sai. Päris lõpus keeras Joosep kasti kummuli ja ma ronisin sealt välja nagu tõeline rambo ning Janet leidis, et see on just Talle sobiv ja päris mõnus privaatne jurta, kuhu oma pesa teha. Kokkuvõttes hakkas sellest rahmeldamisest (või no umbses ja hapnikupuudulikus kastis) pea ka valutama, kuid kõik seda ilma asjata, sest medaljone pole ma ikka veel leidnud.

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Täitsa sooda peast :D (mitte et see negatiivne mingist otsast oleks) Kai sa oled lahe :D

    VastaKustuta
  2. Ega Sina ei tea kus medaljonid võiksid olla? :D

    VastaKustuta
  3. Mina ei mäleta, viimane kord panin teleka ette selle kapi peale, mis nendest edasi sai ma ei tea :D (kas sa mitte oma voodi kõrval olevasse sahtlisse ei pannud?).

    VastaKustuta
  4. Kuigi sa oled ilmselgelt peast täiesti soe, arusaamatult sooda (ilmselt palavikust tingitud).. Ma tahan ka seda kasti endale!! :D

    VastaKustuta
  5. Kui isegi panin, siis enam neid pole seal :D
    Võtsid jalad alla ja jalutasid minema :D

    VastaKustuta
  6. Ahjaa, kasti osas...Sa ei tea mis ma Sulle sünnipäevaks kingin :P Just praegu tulin selle mõtte peale...võid kolm korda arvata! Õigeee! Kingin KASTI, siis saame kumbki oma kastis olla :D

    VastaKustuta
  7. Oh sa poiss! Teeme peo (VIP pidu, ainult kastidega)

    VastaKustuta

Back
to top