Kuidas ema mulle Naistelehe artiklit ette luges

Eelmise nädala Naistelehes, mis ilmus neljapäeval, oli artikkel ka minust. Jutust on mul tavaliselt suht suva, sest minu jaoks pole seal miskit uut. Aga mind alati huvitavad pildid, mis sinna juurde lisatakse ja siis käin ringi nagu päeva kõige hullem peavalu ja muudkui uurin, et mismoodi ma seal pildi peal välja näen. Ma ei lepi vastusega, et hästi, kena, ilus, armas vms. Tahan detaile. Kuna kõigile pole antud kirjeldamisoskust, siis nopin kilde võimalikult erinevatelt sõpradelt ja saangi omale pildi. Must have küsimus on mul alati silmade kohta...no näiteks, et kas vaatan otse kaamerasse ja muidugist ei vaata ja nii ka seekord...that's so me.
Kuna ma viimasel ajal siis veedangi rohkem aega ema pool, kuna olen beebi Rocki
valves, siis oli ema see, kes ostis möödunud neljapäeval Naistelehe. Istusime siis köögilaua taga ja keskendusime ajakirja veergudele. Kõik oli ilus ja tore, kuni nende ridadeni, kus tuli juttu laserravist ja kui palju ma seal käisin jne. Emal hakkas hääl värisema ja hakkaski nutma ning ütles, et ta ei suuda lugeda, et kõik tuleb meelde. Ema on mul alati minu nägemisekaotust väga raskelt üleelanud ja ma täitsa mõistan seda. Ema on ema ja kõik emad elavad oma laste traumasid ja juhtumisi raskelt üle. Aga kuna mina ei osanud nägemisekaotusesse kuidagi dramaatiliselt suhtuda, siis see periood pole minu mälestustes mitte mingilgi moel mustades toonides või hirmsa mälupildina, vaid üks eluetappe, millest tuli lihtsalt läbi minna.
Kuid kuidas siis lohutada oma lähedasi, kui ma ise ei tunne otsest kurbust või puudust nägemisest? Võib-olla  polnud see just kõige parem viis nutva ema lohutamiseks, aga ma ütlesin: "Ah, mis Sa nutad...oli mis oli, nüüd olen ma pime ja elu läheb edasi..." (ma vist ei saa "Aasta Lohutaja 2015" auhinda?).
Igatahes, kui kellegil teist on veel eelmise nädala Naisteleht soetamata, siis võib teil veel õnneks minna, kui kähku jalad kõhu alt välja võtate ja lähimasse kioskisse jooksete.

CONVERSATION

8 kommentaari:

  1. Kuidas sa suudad olla nii positiivse ellusuhtumisega? Juba seda artiklit lugedes suutsin ennast hingepõhjani välja vihastada,( Kuigi sa oled minu jaoks täiesti võõras inimene) et kuidas küll tänapäeva meditsiinis tehakse selliseid vigu?! Loodetavasti need arstid ikka tänaseks enam arstina ei tööta, kelle pärast sa pime oled!!!???

    VastaKustuta
  2. Ehh, ma ise ka vahel mõtlen, et kuidas ma nii positiivne olen ja kas mul on mõistusega ikka kõik korras, sest normaalne ja oodatav käitumine oleks ju kurbus, pettumus, kibestumus, viha vms, aga ma ei tunne seda. Loomulikult on kahju, et laserravi avaldas teistmoodi mõju ja et op ei aidanud verevalumeid eemaldada jne, aga igapäevaselt ma selle mõttega ei kurna end :)
    Arstid ikka töötavad omadel ametitel ja arvan, et nemad seda ei võta veana, vaid lihtsalt ma olen vist see protsent, kellele ravi ei mõjunud või leitakse kindlasti midagi, mida ma oleksin võinud ja saanud teha paremini ehk viga oli patsiendis :)

    VastaKustuta
  3. Sa oled ikka väga tubli neiu!

    Minu arust ongi kahte tüüpi inimesed, ned kes suudavad oma õnnetusega/elumuutusega edasi elada ja need kes jäävad koju istuma, lõpetavad kõik sõprussuhted ja haletsevad iseend.

    Ma ei tea milline ma ise neist oleks aga sina oled küll hakkaja ja ülitubli eeskuju nii mõnelegi!
    Ja minu arust sinu idee hakkata kurtide tõlkeks on 5+ võibolla peaksid natuke sellest mõtisklema äkki see ongi see, mis kindlustaks sulle töö ja sissetuleku. Pealegi saaksid oma pime olemise kui kasutegurid kasutada.

    VastaKustuta
  4. Aitäh! :)
    Ma mõtlen, et kui inimene langeb trauma järgselt sügavasse masendusse, lõpetades ära kõik suhted sõpradega ja välise eluga, siis mingil perioodil hakkab ikkagist ju see eluisu tagasi tulema ja siis on palju raskem kõike uuesti üles ehitama hakata. Kuid eks iga inimene vajab erinevalt aega leppimaks oma uue elukorralduse või seisundiga. Mina aga julgustan kõiki raskeid hetki läbima musta huumori ja naeruga ning oluline on, et lähedased ei muudaks suhtumist...a la" oi ära seda tee, me teeme ise Sinu eest selle ära", "oioi, tema kindlasti ei saa osaleda koristustalgudel, ta on nüüd nimelt sellest kevadest puudega" vms. :D
    Ma arvan, et enamik inimesi õnnetus või trauma ei muudagi nii trastiliselt, vaid pigem neid ümbritsevad inimesed ja nende suhtumine.

    VastaKustuta
  5. Aii, mul nii kahju, et ma seda artiklit ei näinud :(
    Miks sa varem ei võinud öelda :D

    VastaKustuta
  6. Hah, miks Sa varem ei võinud mu blogist seda lugeda? :D
    Aga, kui väga tahad, siis võin Sulle enda ajakirja saata, sest mul seisab see kummuti peal ja pole erilist ohtu, et hakkaksin seda ajaviiteks sirvima ;)

    VastaKustuta
  7. Lugesin ikka, aga ei jälginud, et millal see nüüd ilmub ;) Kui seda siinset postitust lugesin, siis oli lettidel juba uus trükisoe number ja vanad ära korjatud :(

    VastaKustuta
  8. Oeh, siis küll pahasti.
    Ma just mõtlesin, et veits imelik oleks mul koguaeg kuulutada, et ärge unustage, kolme päeva pärast ilmub trükisoe Naisteleht ja seal on ka artikkel minust...juba ülehomme on see suur päev, mil ilmub Naisteleht! Ega te ei ole unustanud, et homme ilmub Naisteleht, kust saate lugeda intervjuud minuga jne :D
    Ma luban järgmine kord olla hoolsam ja rohkem meelde tuletada, kui peaksin veel kuskil meedia väljaandes figureerima.
    Kas oled muidu tallinlane? Ma homme Uue Maailma festivalil, kus saab proovida pimesi juhtkoera ja valge kepiga kõndimist jmt, ma võiksin ajakirja hommikul kotti pista ja selle Sulle sinna tuua, juhul, kui oled Tallinna inimene :P

    PS, Ainult üks tibatilluke aga on ka selle juures, ma astun kodust välja juba kell 6:45 :)

    VastaKustuta

Back
to top