Vanadus, vanadus, mis muud

Kui nüüd kontsertist endast rääkida ehk põhjusest, miks Tallinnat väisasime, siis muusika kui selline oli loomulikult hea ja nauditav, kuid oli päris palju ka selliseid asju, mis kippusid häirima. Kontsertitega on mul alati olnud see teema, et kui minna bändi kuulama, siis ilma pikema mõtlemiseta ostan seisupileti, sest hea muss nõuab kaasa hüppamist, tantsimist ja laulmist. Kodus võin ma ju iga kell tuima diivanipadjana kontserdi DVD kuulata / vaadata. Ma muidugist ei vaata mitte mingilgi moel viltu või heida nendele inimestele mitte midagi ette, kes tulevadki rockkontsertit istudes kuulama, sest olen täiesti teadlik, et inimesed on erinevate võimete ja vajadustega. Ja nii veidralt, kui see ka praegu ei kõlaks, siis ma nüüd hakkangi endale natuke vastu rääkima. Ses suhtes, et pean tunnistama, et viimased kontserdid kus olen käinud, ei olegi olnud seisupiletiga nii nauditavad. Ma ei tea, et millest see tuleneb, kas nägemise kaotusest või hakkan vanaks jääma või mõlemad asjad koos. Näiteks minu meelest ei ole okei, kui Sa hüppad ja ronid mulle selga. Jaah, ma ei arvagi, et peaksime nüüd siin kõik viisakalt ja tsiviliseeritult ja hästi vaikselt ja rahulikult rockmuusikat kuulama, aga katsuks nagu omal jalgadel ikka püsida. Samamoodi ei ole vaja mind oma küünarnukkidega ribidest sügada ega pillimängu imiteerida.
Kuna me oleme Eretiga mõlemad lühemat kasvu, siis oli vajadus end kuidagi nii paika sättida, et midagi lavale ka paistaks. Meie ees taidles terve kontserdi aja üks paarike, kes suutis Ereti kohe täitsa närvi ära ajada, sest nii kui Eret leidis pisemagi avause, kust lavale näha, siis taidlesid need armunud turteltuvid talle jälle ette. Mul õnneks selle lavale nägemisega eriti probleeme pole (vähemalt veel üks positiivne asi selle nägemise kaotuse juures ;)). Aga ega minagi ei saanud õnnelikus õndsuses ja rahus kontserdi lõpuni kuulata, sest lõpus hakkas natukene mullegi see näos nühkimine pinda käima ja häirima. Ma ei tea mismoodi nad seal liikusid, aga fakt on see, et lõpus oli kuti selg koguaeg mul näos kinni ja seda hoolimata minu järjepidevast taganemisest. Kui visuaalselt mind tõesti ei häiri kellegi jõlkumine mu vaateväljal (miks peakski), siis lõpuks hakkab tiba häirima küll, kui ikka füüsiliselt hõõrutakse end Sulle vastu vahtimist. No vot ja siis on juba tiba keerulisem mõelda, et tegelikult ei ole Sul mitte kedagi vaateväljal ees :D  
No ja nüüd ma siis loen oma muljeid kontsertist ja kuigi seda on suts ebameeldiv tunnistada, siis mulle tundub, et asi on ikka pigem minus endas, mitte teistes. Seega hakkan ma vist tõenäoliselt sellise nühkimise jaoks vanaks jääma. Nagu ütles Mel Gibson ja tema partner filmis Surmarelv: "I'm to old for this shit!"  Arvan, et nooremana oleksin veri vemmeldades kohe vastu nüginud ja hüpanud ning raudpolt kindlalt ei vigiseks ma sellest kaks päeva hiljem kuskil sussisahistajate teeõhtul. Ju siis järgmiseks kontserdiks bronnin endale kiiktooli ära ja rahustuseks võtan südametilgad ka endaga kaasa. Aga, kui kõik see seljas elamine, näos nühkimine, villised ja tuimad jalad kõrvale jätta, siis kontsert oli täitsa vägev. Kuigi mulle meeldiks rohkem, kui solist suhtleks publikuga. No näiteks räägiks mingit juttu või vahepala, et lihtsalt kontakti luua publikuga, et seda kahjuks Hurts ei teinud. Jah, ta küsis "Are we okey Tallinn?" ja hüüdis "Make some noice!". Noh, sellised tüüpilised laused. Ohoho, jälle kukkusin vinguma. Jaah,  vanaema tahab ikka, et muss vaiksemaks keeratakse ja rohkem südamest südamesse juttu puhutaks :D Ma panen endale diagnoosi välja: vanadus.
Aga muidu kontserdil käisime kahekesi ühe piletiga, sest raske- ja sügava nägemispuudega inimestele on osad kontserdid sellise soodustusega, kuna pime inimene vajab taolistel üritustel saatjat ja alati ei pruugi leida inimest, kes naudiks seda sama muusikat niisama palju kui pime ja seetõttu ongi võimalus käia kontserdil ühe piletiga. Siis on eriti mükke pro, kui suudad leida saatja / kaaslase, kes kuulab sama mussi ja kuupäevad ja ajad klappima saadakse. Ja et üldse ühe piletiga sisse saada, siis tuleb esitada turvadele nägemispuuet tõendav dokument. Kuna mina ei teadnud päris täpselt, et millist paberit nad tahavad näha, siis lasin Kikul endale meilile saata kõikvõimalikud ekspertiisiotsused, mida lõpuks vaja ei läinudki.
Tegelikult, kui üdini aus olla, siis mul oli Tallinna ühistransa ja ühe venelannaga ka väike intsident, aga ma jätan selle vist rääkimata. Joosep ütleks muidu selle peale juba, et ta tunneb vinguhaisu :D

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top