Olen siin üpris avameelselt kirjutanud oma tervislikust seisundist ehk neerupuudulikusest ja sellega seoses ka oma lapsesaamis võimalustest. Kuna meditsiin koguaeg areneb, siis ma olen ikka aegajalt kõiksugu meditsiini- ja teadusartiklitel silma peal hoidnud. Ma isegi hetkel enam ei mäletagi, et mida ma viimati netist otsisin või Googeldasin, aga jõudsin sellisele lehele nagu kliinik.ee ja seal ringi surfates avastasin, et ohoo, seal saab eriarstidelt kõiksugu küsimusi anonüümselt küsida. Valisin siis günekoloogi, sest see oli kõige ligilähedasem eriala, mis on üldse seotud laste saamisega. Mina plaanisin igaks juhuks veelkord uurida, et kas tõesti ei ole võimalik enne neerusiirdamist mingisuguste analüüside põhjal välja selgitada, et kumb immuunsustnõrgestav ravim mulle sobiks, et kas see loodet kahjustav või mitte kahjustav ravim. Lisaks tahtsin veel mingisuguste võimalike uute meditsiiniarengute suundade kohta infot, et äkki on vahepeal jälle arenguid olnud, millest ma pole veel kuulnud. Sest noh kõigel ei jõua ka silma peal hoida ja vahest on mõni uuring alles nii lapse kingades, et see pole meediasse veel jõudnudki. Enne oma küsimuse esitamist ma loomulikult uudistasin ka teiste mureküsimusi ja hästi palju jäi silma just viljatusprobleemidega naised, aga nagu ma arsti vastustest võisin välja lugeda, siis viljatusravi on Eestis juba päris tõhus ja selle probleemiga naised ei pea kohe kindlasti lapse saamise mõtteid maha matma või pereplaneerimist kuskile teadmata tulevikku lükkama.
Ma siis esitasin ka oma küsimuse lõpuks ära ja sain teate, et hiljemalt 10 päeva jooksul arst vastab. No ja vastaski ja vastas suisa paari päevaga, aga no ega selles vastuses miskit erilist ei olnud. Esiteks soovitati mul pöörduda selle küsimusega oma nefroloogi poole ja teiseks anti mulle hüva nõu, et kui lapse saamise soov on olemas, siis on võimalus ka adopteerida ja sellisel juhul tuleks pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole. Kui rääkida nefroloogi poole pöördumisest, siis noh iseenesest on see igati mõistlik soovitus, pöörduda neeru teemaliste küsimustega just selle erialaga tegeleva arsti poole, aga kuna ma olen oma neerupuudulikusega näinud juba nii palju nefroloogide reaktsioone, kui ma kasvõi mainin sõnast "laps" ühte silpigi. Põhimõtteliselt vaadatakse mind kui poolearulist, kes justkui oleks äsja küsinud arstilt "Vabandage, kuidas ma saaksin endale võimalikult kiiresti otsa peale teha?". Ma ei mõista milleks on vaja dramatiseerima hakata, kui ma lihtsalt küsin ja soovin infot. Võib ju rahulikult ja arutlevas vormis ka patsiendiga suhelda, sest ma saan rahulikust hääletoonist ka aru ja mulle ausõna jõuab jutt kohale. Mulle lihtsalt meeldiks avatud kaartidega suhelda, teada kõiki oma võimalusi ja riske jne, sest mulle ei mahu pähe, et kuidas kõik need naised ülemaailma saavad lapsi, kellel on näiteks 3 kuni 5 doonorelundit siirdatud? Mismoodi see võimalik on? Mind lihtsalt meditsiinilise aspekti poole pealt see väga huvitaks.
Seal kliinik.ee lehel küsimusi lugedes avastasin, et ühel naisel oli minu meelest minust veel rängem terviseprobleem. Nimelt olevat naisel puudu põhimõtteliselt emakas. Tema endi sõnul olevat tal ainult mingisugused emakariismed. Ma muidugi ei kujuta hästi ette, et milline näeb välja emakas, mis koosneb riismetest, aga no selline mure siis naisel. Küsis ka siis doonorluse kohta, et kas oleks võimalik emakat siirdada jne, sest ilmselgelt ükski laps ei sünni siia ilma emakata. No ja kujutage ette... Sellele naisele öeldi, et Eestis ei saa ega tehta selliseid operatsioone, aga nad soovitavad välismaale pöörduda ja sealt uurida ning nende info kohaselt on seda isegi tehtud.Aga see läheb kuskil 20 000 kuni 50 000 euri maksma ja Haigekassa loomulikult ei kompentseeri sellest midagi, sest lapse saamine on sügavalt inimese isiklik asi. Ja isegi, kui kraabid kuskilt selle nutsu kokku, siis see pole veel sada prossa kindel, et kõik õnnestub. Sama hästi võib juhtuda, et tuled tagasi ikka oma emakariismetega, mõnekümne tonni euri võrra vaesemana, kuid siiski rohkete teadmiste võrra rikkamana. Mulle tõesti ei mahu pähe, et see kõik on nii kallis ja vägisi tekib tunne, et kuna maailmas on kõiksugu viljatus- ja lastetusprobleemid nii levinud, siis on need hinnad kunstlikult nii kõrgeks kruvitud. Hea on ju raha sedasi taskusse kraapida, kui kaks täiskasvanut igatsevad nii väga omale bioloogilist last ja ollakse valmis selle nimel kasvõi kogu oma maine vara maha müüma.
Ma ei tea, elu tundub vahel ikka maru ebaõiglane. Eriti, kui vaatan kõiki neid lastetuid paare ja kui lugesin neid kümneid ja kümneid nukra alatooniga küsimusi, kellel veel lootus hinges pulbitsemas, et äkki ühel ilusal päeval saab ka neist lapsevanemad ja siis vaatan ja loen neid uudiseid, kus keegi on oma lapse prügikasti või kanalisatsiooni visanud. Või siis need, kes joovad ja tõmbavad narksi, kellel pole aastas peaaegu mitte ühtegi kainet päeva, siis need saavad lapsi. Nagu mis mõttes?!
S.K
VastaKustutaTere, Kai!
Olen lugenud Su blogi mõnda aega, kuid harva võtan sõna.
Päris kurvaks tegi see lugemine. See on nii halb olukord kui Sa oled ise huvitatud millestki (olgu siis selleks kasvõi info) ja inimesed, kes seda suisa kohustatud andma, ignoreerivad sind..
Mul on kaks väikest last, tunnen just nagu oleks võitnud lotovõidu.
Vaatan hetkel oma lapsi teise pilguga, kuigi just lõpetasin maratonkoristamise nende järelt. Ma tean seda hirmu, kui selgub et Sa ei saa ehk kunagi oma lapsi. Mul oli kunagi pap- test väga halb, riske selgitades sai selgeks, et kas lähiajal või never.
Ma loodan et saad siiski positiivset infot oma küsimistele:)
Aitäh Sulle selle hea ja positiivse tagasiside eest! :)
VastaKustutaMul on tõsiselt hea meel, et Sul lõpuks kõik laabus ja said endale kaks imetoredat last. Ma olen täheldanud, et mida vanemaks ma saan, seda heldinumalt ma neid lapsi vaatan ja mõtlen, et küll nad on kõikidest krutskitest hoolimata toredad ja küll oleks tore isegi ühte sellist väänikut kasvatada :) Aga noh eks meditsiin koguaeg areneb ja ma pole veel lootusetult vana ka, et see mõte päris maha matta. Ja no kui kohe kuidagi ei saa, siis äkki kunagi õnnestub ikka adopteerida ja pakkuda armastavat kodu mõnele abivajavale lapsele.
Kahjuks on tõesti nii, et mõni terviseprobleem on nii raske ja kallilt ravitav, et Haigekassa seda lubada ei saa. Nii on ka emaka siirdamisega. Ühe emaka siirdamise eest saab 5-8 tavalist kunstliku viljastamise protseduuri teha, koos kõige kaasuvaga. olukorras, kus Haigekassa pole põhjatu, on see üpris ratsionaalne otsus - panustada raha sinna, kus suurema tõenäosusega saavad lastetud pered lapsi.
VastaKustutaMaailmas on igasuguseid viljatusprobleeme, aga see ei tähenda, et nende lahendamine lihtne ja odav oleks.
Emaka siirdamine on kallis paljudel põhjustel. See on tunde kestev operatsioon, mis vajab kahte operatsioonibrigaadi, ühte organi kirjamiseks, teise organi siirdamiseks. Lisaks ka transpordibrigaad ning tõenäoliselt lennuki või helikopteri rent, sest organ ei säili eluvõimelisena kaua.
Emaka siirdamiseks on vaja tagada ühendus soontega, tupega, munasarjadega, kinnitada paika kõik ligamendid, mida on emaka toetamiseks ohtralt. Neeru siirdamine on võrreldes sellega lapsemäng.
Võrreldav on see ehk Eestis teostatava maksasiirdamisega. Haigekassa hinnakiri (välja arvutatud kulu tööjõule ja tehnikale ning vahenditele operatsiooni käigus) ütleb, et selline operatsioon maksab 4408,26 eurot. Kopsu siirdamine maksab 4908,15 eurot, neeru siirdamine 918,35 eurot. Nagu näha, on hinnad seinast seina vastavalt operatsiooni keerukusele. Neeru on üpris lihtne kinnitada ning see on lihtsal vereringe ja uriini ärajuhtimissüsteemidega. Emakas aga on üpris keeruline organ, mida kinnitada ja eriti nii, et see lapsekandmisele vastu peaks. Tegu pole ka rutiinse, vaid uue ja keerulise protseduuriga.
Pealegi, operatsiooni enda hinnale tuleb lisada tugiteenuste, analüüside, ravimite, intensiivravipalatis viibimise (Eestis 600-700 eurot ööpäevas) ja muude pisikulude raha. USAs, kus kõik teenused, alates plaastrist vereproovi võtmise järel, lõpetades loomulikult operatsiooniga, tuleb enda taskust kinni maksta, ongi arved kümnetes tuhandetes eurodes. Eestis selliseid arveid ei esitata lihtsalt. Oleme vaikselt liikumas selles suunas, et siirdada saaks eluks vajalikke organeid. Siirdatakse nahka, neere, maksa ja kopse, ühe juhu kulu võib olla 10 000 eurot või rohkemgi summaarselt. On loogiline, et kui Haigekassa pada pole lõputu, tuleb midagi eelistada ning prioriteet on selgelt sagedamini õnnestuvatel ning otseselt elusid päästvatel operatsioonidel.
Ja lõppu veelkord - emaka siirdamise protseduur pole kunstlikult kõrge hinnaga. See ongi keeruline, nõuab palju tööd, operatsiooniruumide ja -tehnika renti ja palju muud. Lisaks on see nii uus ja riskirohke protseduur, et arstid, kes sellega hakkama saavad ja selle riski võtta julgevad, ongi kõrgema tunnipalgaga.
Esimene laps, kes sündis siirdatud emakaga lapsele, sündis alles aatal 2014, samas esimene emakas siirdati umbes 80 aastat tagasi ning paljud inimesed on siirdamistüsistustesse surnud. See ehk vihjab, kui uue ja raske protseduuriga tegu.
Kai. See on tore, et lapsi tahad, aga siinkohal ehk tähtsustad "bioloogiat" üle. Kas lapsendamine tundub Su jaoks vastuvõetamatu? Ja kui, siis miks? Minu õde on lapsendatud kahenädalasena ja ta ON MINU ÕDE! Sellest, "kelle veri" tema soontes voolab on mul ausaltöeldes täiesti poogen, sest ta on maailma kõige armsam õde ja ma ootasin teda niiiiiiiiiiiiiiii hiiglama pikka aega.
VastaKustutaVaata, mida vanemaks (ja ilmselt ka targemaks) ma saan, seda rohkem saan aru, et vereside ei mängi meie elus nii suurt rolli. Tihti on "võõras" meile rohkem perekond, kui "veri". Kurb, aga nii see on :)
S.K
Kustutaeee.. Üks asi on rääkida õest, vanaemast või mõnest muust sugulasest nii aga oma laps on ikka teine asi.. Kommentaatoril vaevalt veel last on, sest siis ehk aduks paremini seda tunnet, kui Sa saad teada, et Su elust jääb igaveseks puudu miskit..
Mul ka ainult poolõed ja vennad, kuid näiteks kui mu abikaasal oleks varasemast laps, keda ma kasvatama peaks, siis usun et see siiski pole nii loomulik kui oma lapse kasvatamine.
Mina saan Kai igatsusest väga hästi aru.
Mnjah. Ma rääkisin "verest" ja selle ületähtsustamisest.
VastaKustutaJa see tunne ei ole kuidagi teistsugune. Olen oma emaga sel teemal väga palju rääkinud ja ta ju armastab mind ja õde täpselt samamoodi :D mis siis, et ma olen "bioloogiline" ja tema ei ole.
Sa ju oma abikaasat armastad nagu oma pere liiget?! Armastusel kui tundel ei ole ju vahet!
VastaKustutaJa muideks mul on küll laps, tänan, et nii ettenägelikult eelarvamuslik olid :)
VastaKustutaS.K
VastaKustutaMa armastan oma abikaasat, lapsi , peret ja sõpru aga no iga armastus on iselaadi.. Pole võimalik küll võrrelda kuidagi abikaasa ja laste vastu olevat armastust.. No need eraldi asjad, absoluutselt. Minu jaoks vähemalt.