Pimedana ehitusalal seiklemas

Just sedasi vaikselt imbus Janet praegu minu külje alla, mil ma usinasti kriban täna hommikusest seiklusest ehitusalal.




Leppisime juhtkoeratreeneriga kokku, et Läti tripp saab toimuma kolmapäeval. Meil oli erinevate variantide vahel valida, et kuidas kõige mugavamalt Lätimaale kohale jõuda. Peale mõningast arutelu jõudsime otsusele, et kõige mõistlikum oleks minna autoga. Kuid selleks pidin ma esmalt Tartusse jõudma...

Ärkasin siis tubli tüdrukuna kell kuus üles. Jättes siinkohal mainimata, et magama sain alles öösel kell kolm, khm.
Me oleme Joosepiga mõlemad rohkem ööinimesed, aga kui mul on järgmisel päeval tarvis kuskile sõita, siis Joosep püüab hoolt kanda selle eest, et ma enam-vähem õigel ajal magama saaksin. Ma ise ei mõista ju magama minna ja pimedana kipub kergesti päev ja öö vahetusse minema. Nõnda siis käibki Joosep mulle peale nagu uni, et magama kaoksin. Minu jaoks on ääretult oluline, et ma oma ööpäevase vajaliku unekoguse täis saaksin.

Sel hetkel, kui Joosep arvas, et ma olen juba ammu unemaal, siis mina tegelikult lugesin Triinu Liisi ja Kristo beebiuudist. Ühelt poolt nii armas ja ma soovin neile imetoredat ootusaega, aga teisalt iga kord, kui keegi teatab oma rasedusest, siis miski murdub minu sees. Ma ei hakka praegu siia oma titeisust kirjutama, aga see postitus ei jää kindlasti tulemata. Pean end lihtsalt koguma, sest minu jaoks on see üpriski tundlik ja emotsionaalne teema.

Kui beebiootuse postituse läbi sain loetud, siis  võtsin oma järgmise päeva outfiti ja läksin seda elutuppa valmis panema. Joosep sai muidugist peaaegu kreepsu, kui nägi, et ma endiselt veel ärkvel olen.Kuid lisas omasel sarkasmil, et see on väga tubli minust, et ma juba minekuks valmistun, sest kolme tunniga peaksin ma saama rahulikult end valmis sätitud :D
No see selleks. Lõpuks mina va unetu leidsin selle voodi ka üles ja jäin magama.

Hommikul tegin endale võikud ja kohvi-kakaojoogi kaasa ning 7:02 astusime Janetiga uksest välja. Aega oli mul piisavalt, sest buss pidi väljuma 7:25 ja tavaliselt kõnnin ma rahulikus tempos bussikasse umbes 15 mintsaga. Enne kodust lahkumist mõtlesin suure hurraaga, et oh, teeks FB laivi, kuid viimasel minutil otsustasin ümber. Mul lihtsalt puudus ülevaade väljas olevast päevavalgusest ja sinna see esimene eufooria kadus, sest mõte filmida pimedust ei tundunud just eriti mõistlikuna. No kui väljas ikka on sel ajal pime. Ega mina päris täpselt tea.

Nõmmes on praegusel ajal peateel liiklemine kohati raskendatud, kuna Konsumile ehitatakse uut parkimisplatsi, seega ei ole minul pimedana päris ohutu sealtkaudu minna. Vähemalt need olid need sõnad, mida ema mulle peale luges. Aga no ega see otseselt minusse ei puutunud, sest ma nagunii plaanisin minna mööda paraleeltänavat, et saaksin vahepeal Janeti lasta jooksma. Heinamaani kulges kõik plaanipäraselt, kuid sealt edasi kiskus kõik viltu.

Tavaliselt on nii, et kui lasen Janeti heinamaale, siis ise jalutan teatud vahemaa mööda teeäärt edasi. Selles ei ole midagi ekstreemset, kuna ma lihtsalt parema jalaga tunnetan muruäärt ja nii ma siis kuskil skeitpargini jalutangi ilma millegita, ennekõike ilma silmanägemiseta.

Kui skeitpark algas, kutsusin Janeti enda juurde, rakendasin ta ja asusime edasi teele. Vaja oli minna diagonaalis läbi skeitpargi ja siis läbi suveaia... Skeitpark sai läbi ja algaski selline liiva ja peenikese kruusaga segunenud rada. Kõik oli alguses õige, kui ühtäkki tundus mulle, et see rada on ikka kuidagi vale. Liiga lai, valede pöörete ja kallakuga ning lehti oli ka kuidagi palju. Samas sisendasin endale, et no võib-olla kahe päevaga sadaski mingi miljon lehte alla ja tuletasin endale meelde, et mina olen siin see pime ja ärgu hakaku ma taas nägijat mängima. Olen ju varemgi oma kahtlustega Janeti õigelt rajalt võssa juhtinud.

Kuna see rada ei lõppend ega lõppend, siis hakkasin korrutama, et otsigu tee üles. No ses suhtes, et "tee" ja "rada" on juhtkoera mõistes erinevad asjad. Tee on näiteks asfaldkattega kõnnitee ja rada siis a la sissetallatud pargirada.
Lõpuks, peale mitmendat korrutamist, tundsin jalge all asfaldi. Juhhei! Sellega saabus ühtlasi juba ka väike kergendus, sest asfald tähendab tsivilisatsiooni :D

Kuid see kergendus oli üürike ja kadus sekunditega. Janet äkitselt seisatas ja ma katsusin siis ettevaatlikult varbaga eesolevat teed ja sain aru, et seal on mingi väike tühine astmeke alla, mis tundus täiesti ohutu olevat. Seega andsin Janetile käsu edasi liikuda, kuid Janet oli skeptiline. Selle asemel, et olla tark juhtkoerakasutaja ja lasta koeral ees minna, või kui koer keeldub edasi liikumast, siis võiksin ju ometigi aru saada, et sel on mingi konkreetne põhjus. Aga EI, pole vaja. Las pime ise läheb ees, kui ta nii väga tahab, või kui ta on nii suitsiidne.

Ma siis entusiastlikult, nagu peaaegu alati, tegingi esimese sammu ja oleksin äärepealt nägupidi kruusahunnikus lõpetanud, sest minu ees laius kopa poolt kaevatud kraav. Õnneks sain õigel hetkel käe Janeti seljale toetada ja suurem kukkumine jäi ära.
Minu esimene lause muidugi oli sel hetkel Janetile: "Mis Sul viga on? Miks Sa mu ehitusalale tõid?!" Khm, mitte aga see, et ma oleksin iseendal natukesekenegi süüd näinud, eksole. Ikka koer on süüdi, onju.Saa ükskord ometigi aru, Kai, et Sa EI näe. 10-aastaga võiks ju see teadmine kinnistuda, või mis.

Kui muidu olen enesekindel ja pea iga olukord tundub lahendatav, siis vot seal tabas mind totaalne ebakindlus ja ärevus. Sest ükskõik mis suunas ma ei liikunud, siis vastu tuli kraav ja kruus. Ma ei saanud aru, kuhu poole jääb kodu, kuhu bussijaam, kuhu pood...
See on sarnane tunne sellele, kui teile seotaks silme ette sall, keerutatakse teid mitu ringi ümber oma enese telje ja siis öeldakse, et no head teed minna, otsi nüüd oma õige teeots üles!

Kuna tegu oli üpriski varajase ajaga, siis ega liiklust ka väga polnud, mille järgi hakata end positsioneerima. Ja need kaks autot, mis sel ajal juhtusid sõitma, sõitsid just siis,kui mina alles seal väikesel teerajakesel tuterdasin vapralt ehitusala poole.

Kuid lõpuks siiski kõrgemad jõud halastasid mu peale ja taevaisa saatis ühe auto ja see aitas väga paljugi kaasa olukorra lahendamisele, sest ma sain lõpuks teada, kuhu poole jääb ristmik. pilt minu peas loksus rohkem paika. Nüüd oli ainult küsimus, et kuidas selle ristmikuni saada, kui igal pool on suured ehitusmasinad, kraavid ja kruus.

Jändasin ja ukerdasin mis ma ukerdasin, aga lõpuks sain sealt ehitusalalt välja ja liikusin vist bussika suunas. No ma ei teadnud, sest ma polnud enam milleski kindel. Nüüd saan muidugi öelda, et jah, see oli tõesti nii. Aga no bussist jäin ma maha, sest ma jõudsin peale suurt seiklemist bussijaama 27 minutit täistund läbi. Kuigi noh peaks nentima, et peale sellist ukerdamist on kaks mintsa hiljaks jääda päris hea tulemus.

Helistasin treenerile ja raporteerisin juhtunust ning kuigi ta pakkus, et võib mulle autoga Nõmme järgi tulla, siis ma loobusin sellest variandist. Ma lihtsalt tundsin, et ma pole vaimselt enam selleks võimeline, sest tagasiteel koju eksisime veelkord ära. mõtisklesin selle olukorra enda jaoks lahti nii, et ju see oli mingisugune märk sellest, et ma ei peakski uuesti Lätti minema ja hakkama seda võistlusrada üle vaatama.

Kui koju jõudsin, siis vahetasin riided ja pugesin voodisse tagasi, Joosepi sooja kaissu, mille peale ta uuris uniselt: "Juba käidud või?"
"Mhm"
"Mis juhtus?"
"Eksisin ära..."
Rohkem Joosepil küsimusi polnud ja nii me uinusime uuesti. Pärast veel ütlesin Joosepile, et kui kodust välja astusin, siis oli kell 7:02 ja uksest sisse astudes oli 7:57. Nii et põhimõtteliselt tunni ajaga käisin Läti tripil ära- tehku järgi! :D

Aga ega selline närvipinge hästi mulle ei mõju, sest kui ma oma vererõhku mõõtsin, siis aparaat näitas 183/134. Ma hakkasin kohe oma vererõhualandajat otsima, aga ei suutnud seda leida. Tundsin kuidas see mind ärritas, sest ma ei talunud mõtet sellest, et mu rõhk on nii kõrge ja võimalik, et mul polegi ravimit. Kuid siis tuli Joosep mulle appi ja otsis mu ravimi üles ja sel hetkel kui mulle terve karbi tablasid ulatas, siis ma hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma olen nii õnnelik nende tablettide üle, et ma võtaks kohe terve karbi neid sisse :D

Nüüd tagant järgi mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud ikka selle laivi teha. Oleksite sellist actionit näinud, et hoia ja keela. Pluss, pärast oleks Joosep saanud videost  järgi vaadata, et kus ma kõik ära ei käinud.

CONVERSATION

11 kommentaari:

  1. Oh, ära parem räägi. See veel lühike kokkuvõte tänasest hommikust :D
    Ma räägin oleks ikka pidanud laivi tegema. Oleksite saanud actioni üledoosi :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlapeale oleks see laiv närvekõditav olnud. :D Neid võimalusi ma usun tuleb veelgi selleks.

      Kustuta
  2. Oi jumal... sul on vist küll närvid lausa terasest😃 ma oleks sellise pulli peale kindlasti hüsteeriliselt nutta ulund😃

    VastaKustuta
  3. Oii, eks ma ole ikka nutnud ka, kuid eks iga selline ära eksimine omal moel karastab närvi ja enam nii kergesti nutma ei hakka :)

    Kui ma õigesti mäletan, siis selle 10-aasta jooksul, mil olen pime olnud, olen paaril-kolmel korral helistanud nuttes Joosepile. Ühekorra käskis Joosep mul isegi päästeametisse helistada, aga ma olin selleks ajaks ikka parajalt hüsteerias ja siis karjusin talle telefoni, et ma ei helistanud talle selleks, et mind edasi 112 suunaks, vaid mu üles otsiks :D

    VastaKustuta
  4. Tere Kai, pidin lihtsalt siia kirjutama, kuna nägin sinust und. Sa ootasid titat, tähendab enne seda me tegime rasedustesti, mis huvitaval kombel viskas tulemuse ette sellisel kujul:"Congratulations, you're gonna be a mommy!" :D Siis sa muidugi ütlesid mulle, et ma sind üleliia närvi ei ajaks, muidu mõjub närvisolek titale halvasti, mis siis, et sa alles rasedusest teada said.... Ma ei tea, kas tohtisin siia sellest kirjutada, aga minu jaoks tundus see nii kihvti unenäona. :) Jannely(me ei tea teineteist, kuid käisin TEK-is)

    VastaKustuta
  5. Kell 7 on praegu suhteliselt pime ja ilmselt teie eksirännakud ei kulgenud kõik tänavavalgustite all. Seega idee hea aga teostus oleks vast kehv jäänud :D Katsuge järgmisel korral valgemal ajal eksida :D
    Ma usun, et meeldiv see hommikupoolik teil polnud. Seega jaksu ja rõõmu edaspidiseks! :P

    VastaKustuta
  6. Tsau Jannely! ;)
    See oli nüüd küll üks väga armas unenägu ja kui see peaks kunagi ka täituma, siis oleks veel armsam ja toredam. Ma loodan, et Sul on prohvetlikud võimed :)

    Ning loomulikult võid kirjutada. Ma üldiselt selliste asjade peale ei reageeri mitte kuidagi halvasti. Just praegu klõbistan titapostituse kallal. Eks näis kuidas suudan ja oskan oma emotsioonid kirja panna :)

    VastaKustuta
  7. Uskumatu! No ei ole võimalik, et Lätti tuleb läbi ehitusala minna! Tubli sellegipoolest. Järgmisel korral aja Joosep üles ja minge koos. Siis läheb ka mõni õhtu õigel ajal magama.

    VastaKustuta
  8. Mismõttes Joosep istub kodus selle asemel et sind turvaliselt ära saata?

    VastaKustuta
  9. Joosep ei pea mind mitte kuhugile saatma, mul on iseseisvaks liikumiseks juhtkoer! Pealegi ema juba jõudis end eelmisel õhtul appi pakkuda, millest ma kategooriliselt keeldusin, kuna tahan ise mõelda ja kogeda ja koos oma juhtkoeraga läbi raskuste areneda. :)
    Ma ei taha olla n-ö kelgunöör, mida veetakse ühest kohast teise, see on kõige kohutavam tunne üldse.

    VastaKustuta

Back
to top