No mis meil siin elukeses ka uut on

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.