Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel  piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Eelmise nädala neljapäeval istusin Tallinnas kella 11 Pärnu bussile. Olin päev varem õega kokku leppinud, et tuleb mulle vastu, et tulla minuga kaasa Töötukassa juhtumikorraldaja juurde ning ühtlasi aidata mul hiljem üles leida Kilingi-Nõmme buss. Ma siiani olen muidu ikka iseseisvalt, ilma kõrvalise abita,  juhtkoeraga Pärnu linnas liigelnud, aga kes pole veel kursis või viimasel ajal Pärnu kesklinna sattunud, siis võtke teadmiseks, et Pärnu bussijaam on üles kaevatud, kuna sinna hakati ehitama uut kaasaegset bussijaama hoonet. Ma olen ausalt öeldes seda hetke juba ammuilma oodanud, kuna praegune hoone on ajast ja arust ning viimased aastad on see asutus täitnud pigem haisvate pompsude varjupaiga funktsiooni. Lisaks kõigele sellele on see praegune hoone paljudele ka ligipääsmatu (näiteks lapsevankritega vanematele või ratastooligatele). Ainus, mida ma ei oodanud, on need "imelised" ümberkorraldused busside väljumisplatsidega, kui nii üldse saab öelda - bussid väljuvad põhimõtteliselt suvalistes kohtades.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis ainus kindel asi on see, et mitte miski pole kindel.Aa, see on ka vähemasti paigas, et saabuvad bussid peatuvad kindlas kohas, aga väljuvad nii nagu taevaisa juhatab. See siis ka põhjus, miks õde pidi mulle vastu tulema ja mulle n-ö oma silmi laenama, et ma hiljem kindlalt ikka bussile saaksin.

Jõudsin siis mina Pärnusse, viskasin crossbagi üle pea, kahmasin läpaka kaenla alla ja haarasin Janetil rakmetest ja kobisin bussist välja. Astusin paar sammu ukseaugust eemale ka, no et ma ei ummistaks eneseteadmata väljapääsu ja jäin targalt ootama. Ootama, et rahvas hajuks ja et õde näeks kus me Janetiga seisame. Inimesed jooksidki suht kärmelt igas suunas laiali, aga meie seisime Janetiga endiselt sealsamas - õde ei kuskil. Mõtlesin, et kahtlane värk ja otsustasin, et helistan ja uurin, et kus kaugel on. Kookisin telefoni kotist välja ja märkasin, et ohoo, õde on mulle umbes pool tundi tagasi helistanud, aga kuna ma bussis lasin silma looja, siis ma loomulikult ei kuulnud. Õde oli õnneks sõnumi ka saatnud, kus seisis "Kallike, ma ei saa täna Sulle kahjuks vastu tulla. Karin". Kuulasin sõnumi kohe täitsa kaks korda läbi, sest no ma ei uskunud oma kõrvu. Korraks tekkis nõutus, et mis asja ma nüüd edasi teen. Ma olin nii väss, et üldse ei võtnud vaevakski jälgida, et kuidas ja kuhu buss bussijaama sisse sõites pööras. Püüdsin siis korra seistes ümbritsevate helide abil asukohta määrata, aga kõik oli nii võõras.

Otsustasin mõned meetrid edasi liikuda, või siis tagasi, ega mina ei teadnud ka antud hetkel päris täpselt, mis on edasi ja mis on tagasi. Kui mul tavaliselt sellistes ootamatudes olukordades ei tõmba mõistust lukku, siis seekord oli selline ootamatus minu jaoks niivõrd ehmatav, et ma jooksin täiesti kokku. Mu peas valitses totaalne kaos. Mul läks isegi see meelest ära, et mul on taskus nutifon, mille abil ma saaksin end positsioneerida. Kuna mul endal mitte ühtegi mõistlikku lahendust pähe ei karanud, siis helistasin Joosepile ning vuristasin peaaegu et ühe hingetõmbega, et näe õde pidi olema mul vastas, aga ei ole ja mul pole õrna aimugi, et kus paiknen ja kuidas ma pärast üldse koju saan, kui ma ei tea, kust Nõmme buss väljub ja ma olen endast praegu nii väljas, et ma tahaksin vist nutta :D

Joosep oli vana rahu ise ja teatas stoiliselt,et ma natuke ootaksin ja püüaksin rahuneda ja et ta helistab mulle paari mintsa pärast tagasi. Lõppu lisas veel, et ma püsiksin paigal. Tema korraldust püsida paigal ja kannatlikult oodata, ma muidugi rikkusin, sest minu arvates on pläss lihtsalt ühe koha peal passida ja oodata päästmist. Ma andsin Janetile vabad käpad ehk korralduse liikuda kuhu iganes ta soovib ja arvab, et me võiksime minna. Janet alguses oli veidi kõhklev, kuid mõnekümne meetri pärast võttis sellise tempo üles nagu teaks täpselt, kus me oleme ja kuhu peaks minema. Mina olin endiselt täiesti mustas augus. Lõpuks helistas Joosep tagasi ja palus, et ma ütleksin, mis oli minu viimane asukoht, mida ma kindlalt tean, et kus olin. Selle peale läksin ma veits äksi täis, sest no mis mõttes viimane koht, mida ma kindlalt tean!? Kui ma teaksin, siis ma poleks helistanud ju. Pärnu bussis olin viimati ja enne seda Tallinnas - on abi või!? :D Joosep vastas selle peale ainult "Okei!" ja uuris edasi, et kas ma olen ikka seal samas, kus ma bussist välja astudes olin. Aga no loomulikult mitte. Ma olin juba mitusada meetrit kuskile suunas Janeti järgi lohisenud.

Lõpuks, ma ütlen lõpuks, lõi mul mõistuse klaariks ja äkitselt mul plahvatas, et asi, mida ma oma ihukätega hoian ja mille abil ma suhtlen Joosepiga, pole ju mingi suvaline klots,vaid tehnikaajastu nutividin, millega saab rohkem teha kui lihtsalt helistada. Kui mulle lõpuks see pärale jõudis, pobisesin Joosepile, et davaika, ma helistan paari mintsa pärast ise tagasi. Nii ma võtsingi siis oma BlindSquare äpi lahti, mis teatas rõõmsalt, et ma olen põhimõtteliselt Port Arturi lähistel, ainult et üle tee. Halleluuja, ma olin päästetud! :)

Ja põhimõtteliselt sellega minu linnaseiklused koos paanikaosakonnaga lõppesidki. Sain Töötukassas kenasti käidud ja pärast kutsusin endale õetütre ka veel appi, kes aitas mu hiljem õige bussi peale ja sõit võiski kodu poole alata. Aga bussis juhtus veel üks intsident...
Kuna linnas oli bussi väljumiseni aega, siis otsustasin poest läbi lipata ja koju, nälgivale mehele, natuke söögikraami osta. Kuid bussis juhtus selline lugu, et kui minu peatus hakkas lähenema ja ma valmistusin püsti tõusmiseks, siis ma korraks lasin toidukotist lahti, no et veidi oma jopet kohendada, kuid just sel samal momendil tegi buss manöövri ja mu pilgeni täis topitud toidukott lendas mööda bussipõrandat laiali. Ma veel ostsin koju maiustamiseks maasika-jogurtiplaadikooki, mis samuti mööda põrandat laiali lendas ja mitte lihtsalt põrandale, vaid tagurpidi. Great sucsess! Noortel oli muidugi palju nalja, kes bussi tagaotsas hängisid. Keegi muidugi neist või teistest kaasreisijatest appi ei märganud tulla ja nii sõitis buss minu õigest peatusest mööda. Järgmiseks peatuseks ehk lõpppeatuseks sain ma enam-vähem oma nodi bussipõrandalt kokku kraabitud. Äärepealt oleks taluvõi jäänud kahe silmavahele, aga õnneks astusin ma sellele elegantselt kannaga peale. Seega, lõpp hea, kõik hea ja ma pistsin oma laiaks litsutud võipaki ka kotti tagasi :D

See on kapsaussilegi selge, et igal kodumasinal on oma mingi kindel aeg, mil see töötab laitmatult. Tavaliselt on selleks laitmatuks tööajaks garantiiperiood ja edasi võib hakata masin siit-sealt lagunema, roostetama, purtsuma ja turtsuma või niisama streikima.

Ma pole varem sellele mõelnud, aga kas võib olla nii, et osadel inimestel pole lihtsalt häid suhteid tehnikaga? Kui ma oma üürikesele elule siin maamunal tagasi vaatan, siis nagu teatav muster hakkaks välja joonistuma küll. Tõsi, kõik kodutehnika pole küll päris omaalgatuslikult ära lagunenud, osalt olen ma ise olnud hooletu. Alustades oma esimesest rüperaalist, mille ma jõudsin enne sisse lülitamist sõna otseses mõttes õhku lasta. Ma olin lihtsalt maru elevil päris oma enda esimesest arvutist ja nii ma lasin masinasse otse 220 volti sisse, käis ilge pauk ja vaene rüperaal ajas igast august tossu välja. Ma ise olin veel õnnetum, istusin püksid rebadel ja kuulasin ema kisendamist sellest, et enne tuleb manuaali ka lugeda. Ja sellest ma parem ei hakka rääkimagi, mismoodi ma sukeldusin arvuti sügavustesse ja kustutasin kõiksugu imelike nimedega failid ära, sest mulle lihtsalt ei meeldinud mingid kahtlaste tähtede ja numbritega failid. Mingi obsessiiv-kompulsiivne häire vist.

Järgmise tehnika manalateele saatmises oli samuti minu karvane käsi mängus. Sellest on mul tegelikult kõige rohkem kahju, kuna tegu oli üüber hea tolmuimejaga ja kui elamises on juba kaks rõõmsalt karva puistavat labraatorit, siis kulub üks korralik tolmuimeja marjaks ära. Või mis kulub, see on nagu must have toode. Me küll soetasime uue, aga see pole pooltki nii hea ja pealegi, kuigi see tänasel päeval veel töötab, siis poole aastaga lagunes see osaliselt ära. See kaas, mis käib tolmukoti peale ja mille vahele käib see filterlapike, et mikrotolmukübekesi õhku tolmutamise ajal ei satuks, siis no meil see kaas ei püsi enam peal ja seega näeb meie tolmuimeja suht väärakas välja, mis on pealegi üpris kahjulik. Eriti, kui arvestame, et Janet põeb atoopilist dermatiiti ja kõige suuremaks allergeeniks tema jaoks on kodutolm. Nii ma unistangi veega töötavast tolmuimejast või siis sellest tööstuslikust tolmukast, mis lihtsalt moe pärast ei undaks ja millega ma ei pea pool aastat ühte ja sama kohta nühkima, et see saaks karva- ja liivavabaks, vaid mis lööks põrandad ja kõik vuugivahed paari liigutusega läikima. Sellest, mis juhtus meie eelmise tolmukaga, saate lugeda siit. Kes linki ei viitsi avada, siis lühidalt: ma imesin tolmuimejaga koera veekausi veest tühjaks :D

Järgmiste tehnikarikete eest ma pole õnneks vastutav, vaid siin on tegu ühel juhul mingit sorti anomaaliaga ja teisel juhul on ajahammas teinud oma töö. Jutt endiselt minu iPhonest, mis otsustas mõned nädalad tagasi hakata kaamlit mängima. Telefon on sees, kõik äpid ja muud funktsioonid toimivad nagu valatult, aga teistele ütleb, et mu telefon on välja lülitatud. Samamoodi ka välja helistamisega. Ma omast arust hullult helistan ja telefon isegi teeb kutsumise häält, aga teisel inimesel ei kutsu ja samuti ei jää kõnelogisse mitte ainsamatki märki helistamisest maha. Ma olen oma iPhone hoidnud nagu oma silmatera ja see näeb välja peaaegu nagu uus, aga näe ikkagi ei taha see koos minuga toimida.

Teine asi, mis meil põhimõtteliselt kohe-kohe on ära koolemas ja töötab ainult ehku peale, on pesumasin. See on Whirlpooli masin ja on tublid hulk aastaid truult meie räpast pesu küürinud, aga nüüd on sellel mingi rike, mis tundub parandamatu. Möödunud nädalal sai masinat putitatud ja puhastatud ning tundus, et kõik sai korda, aga tutkit. Kui muidu viskad rõõmsalt riided masinasse, paned täisprogrammi peale, siis ideaalis peaks pesu kolme tunni möödudes saama valmis, aga meie masin on otsustanud vanas heas eriti usinaks hakata, et peseb ja loputab pesu ka veel siis, kui esimesest loputusest on juba 5h möödas. Ise ägiseb ja teeb sinna juurde eriti vaevatud häält nagu me sunniksime vägisi takka. Ja et pesu masinast kätte saada, siis selleks peab Joosep masinale erinevatesse kohtadesse mükse jagama ja lootma, et see masin saab ühel ilusal hetkel aru, et nüüd oleks aeg tsentrifuugima hakata ja peale seda siis ise manuaalselt nupust masina välja lülitama. Muidu see masin peseks vist oma elupäevade lõpuni ühte ja sama pesutäit. Igatahes maru tüütu, sest nii ei saa kodust ära ka minna või ööseks masinat tööle panna.

Kui mu telefon jaurama hakkas, siis miski mu sees ütles, et see ei jää ainsaks asjaks ja näed, ma ei pidanud kahte päevagi ootama, kui see kuradi pesumasin oma probleemiga lagedale tuli. Ma ei taha mõeldagi kõikidele nendele eurodele, mis nende kodumasinate alla minema hakkab. Aga kuna minu eesmärk on praegu koguda raha elutoa sisustamiseks ja pulmadeks, siis mul käsi ei tõuse uue tolmuimeja ja pesumasina ostuks. Telefonita saan ma veel kuidagi hakkama, aga pekki see tolmukas ja Janeti dermatiit sinna otsa veel, pluss nüüd veel pesumasin. Tahaks ka kunagi ausaks abielunaiseks saada. Laif.

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Eile vaatasin, et selliste pikkade pausidega blogimine ei tee kohe teps mitte head. Vähemalt mitte minusugusele pimedale blogardile, sest eilset postitust kribades lõi mulle karm reaalsus ühe korraliku obaduse vastu näppe,kuna ma mõistsin, et ma ei mäleta enam elementaarsete tähtede asukohta klaviatuuril. Te ei kujuta ettegi, kui mitu korda ma pidin tähti ja sõnu kustutama või parandama. Mul oli vahepeal lihtsalt toimunud mingisugune lihasmälu taandareng.
Rääkides veel lihasmälust...
Täna käisime Riinaga selle hooaja esimesel trennituuril ja kui jooksulindile läksin, siis ma ei leidnud enam isegi start-nuppu üles, rääkimata kiirus-nuppudest. Kevadel oli see masin mul nii käe sees, et suutsin sõna otseses mõttes selle pimesi tööle panna. Täna olin aga selle masina kallal nagu mingisugune esmaklassiline juurvili. Tõsine hädaline. Võib-olla veits kohatu võrdlus, aga umbes sarnane olukord, kui peaksid uuesti kõndima õppima.

Igatahes trenn oli super mõnus. Khm, kuigi hommikul ma päris nii ei arvanud. Ma nimelt põõnasin pekid laiali voodis ja pidasin endaga ühe korraliku vaidluse maha teemal "Kas minna trenni või mitte minna", aga lõpuks jäi minu tahtejõulisem pool peale ja vedasin oma "paksu" pepsi voodist välja. Eks lõpliku otsuse langetamisele aitas kaasa kuuma dušši peale mõtlemine. Lihtsalt minu arvates kõige parem osa trenni juures ongi see pärastine kuum dušš, kus ma siis lihtsalt seisan kuuma aurava vee all ja lõdvestan lihaseid.

Trennis käimine oli igas mõttes kasulik. No lisaks sellele, et andis mõnusa enesetunde terveks päevaks, siis sain veel teada, et ma olen end paar kuud šampooniga pestnud. See tuli nõndamoodi välja, et ma lihtsalt andsin Riinale oma iii-melist "dušigeeli" nuusutada ja siis sedasi pool ebalevalt nentisin, et see vist JOIKi oma. Selle peale muidugi Riina teatas, et ei, see on Bed Head by DIGI šampoon, mis annab Su juustele volüümi ja kohevust... Ma vist ei pea ütlemagi, et Riina sai mu üle ühe korraliku kõhutäie naerda ja lisas, et ega ihukarvad tahavad ka volüümi saada :D

Kui trennist rääkida, siis ega ma palju ei teinud. Ei tahtnud kohe peale pausi esimese korraga kehale šokiteraapiat korraldada ja end rihmaks rassida. Tegin tavapärase kolme seeria asemel kaks seeriat külje-, selja- ja kõhulihaseid. Natuke jalgratast, triipsepseid ja siis lõpetuseks kiirkõndi. Kartsin küll, et suvepuhkus on teinud oma töö ja raudselt laibastun sekunditega, aga mkm. Mul oli jõudu ja vastupidavust küll ja veel. Jaksasin pärast isegi koju jalutadagi :D

Koju jõudes hakkasin kohe kokkama. Tegin Joosepi tellimusel ahjukartuleid kanaga. Kuigi ega lähipäevil pean end toitumise koha pealt kokku võtma ning taas rohkem tatart ja köögivilju sööma hakkama. Ega Joosepi menüü saab samuti peagi korraliku muudatuse, kuna teeb samamoodi ülepäeviti üpris ränka jõu- ja vastupidavustrenni ning seoses sellega peab hakkama rohkem proteiini tarbima, et lihast kasvatada. Selleks on ta viimasel ajal uurinud kõiksugu erinevaid proteiinipulbreid, aga no kuna neid pulbreid on mingi tagasihoidlikud miljon erinevat varianti, siis pole veel otsust langetanud, millist võtta.

Hetk tagasi lõpetasin oma seebi vaatamise ja söömise ning nüüd ootan Joosepit autokoolist koju. Jaah, seda uudist ma polegi ju teiega veel jaganud, et meie pere täieneb uue liikme võrra ehk et ostame auto. Jeii! See muudab elu ikka tunduvalt lihtsamaks ja mugavamaks. Ma pean silmas just seda, et kuna elame Pärnust väljas, siis ega bussiliiklust peale seitset enam väga ei toimu ja see seab üpris jäigad raamid meie liikumistele. No selline hästi eluline näide, et kui tahaks teatrisse või kontserdile minna, siis... No siis me pole lihtsalt läinud. Vähemalt mitte koos, sest ööseks peab keegi ikka koju jääma, kuna meil ju Python, kes vajab jalutamist. Eks nii mõnelgi korral on ema meile koera jalutamisel appi tulnud ja naabridki korra vastu tulnud, aga nadi on ka niimoodi kogu aeg teisi paluda.

Natuke eilsest ka...
Kuna ilm oli imeliselt päikseline ja enne, kui need novembrikuu lõputud vihmasajud meile jõuavad, siis tuleb võtta sellest kuldsest sügisest, mis võtta annab ja nii otsustasingi Janetiga metsa jalutama minna. Metsas lasin Janeti rakmetest ja rihmast lahti, et saaks natuke ringi tuuseldada ja ise samal ajal helistasin juhtkoeratreenerile, kellega panime uue Läti tripi paika. Ühtlasi uuris, et kuidas meil läheb. No mina kiitsin Janetit taevani, et oleme kolm järjestikku päeva Pärnu linna peal kõndimas käinud ja et on super tubli olnud. Natuke arutasime veel Janeti vanusega kaasnevaid iseärasusi ja vajadusi ning lõpetasime kõne. Kohe, kui kõne lõppes, suutsin ma metsa totaalselt ära eksida. "Karma", mõtlesin mina.

Janet oli muidugi küll sellise olekuga, nagu ta teaks täpselt, kus me asume ja kuhu oleks vaja minna. Eks ma siis lohisesin lihtsalt järgi, sest ega mul erilist muud varianti polnud, kuna need metsarajad on ju kõik nii kuramuse ühesugused :D
Vahepeal, nii igaks juhuks ja enda rahustuseks korrutasin talle, et otsigu ikka tee metsast välja. No otsiski, aga vales suunas, sest jõudsime otsapidi suurele maandteele :D
Joosepit ma ka kätte ei saanud, aga siis võtsin taaskord oma Blind Square lahti, kuhu sisestasin oma koduse aadressi ja sain teada, et kodu asub 675 meetri kaugusel kella ühe suunas. "Halleluuja! Me oleme päästetud", mõtlesin ma endamisi ja kamandasin Janetit teele.

Ma ei jõua endiselt kõiki neid inimesi ära tänada, tänu kellele ma oma iPhone sain, sest no ilma selle nutika vidinata seikleksin ma võib-olla siiamaani metsas, või äärmisel juhul nutaksin kuskil puu all.

Need lugejad, kes on minu FB blogilehe paadunud jälgiad, on ilmselt kursis minu keskpäevase screenshooti jagamisega, mille Joosep täna minu isiklikule FB ajajoonele postitas. Kellel huvi, siis FB postitust koos minupoolse kommentaariga saate lugeda siit. Ekraanitõmmis ise nägi välja selline:

üks tüdruk, kes toetab käsi põlvedele ja hoiab oma kätt nii nagu laseks kohe liblika lendu ning ümbrise peal ongi palju liblikaid (loe: minu lemmik putukad), erinevat värvi kivikesed, tüdrukul endal on lilleline kleit seljas ja seljal suured haldjatiivad...ühesõnaga hääästi suvine, õrn ja nunnu. Ma vist hakkasin end juba kordama. Pildil on taustal näha ka teraapiakoera Elliet, sest me käisime täna neljakesi Tartu linna peal chillimas (loe: mina, Janet, Mac ja Ellie).

Peaaegu alati, kui me sõidame Joosepiga Nõmme minu emale külla, siis muutub Joosep kohale jõudes ikka veidi selliseks tagasihoidlikumaks ja väga ülemäära huumorit ei pritsi, nagu minuga koosolles. Kuid kuna mina tean, et mu emale meeldivad Joosepi tüüpi naljad, siis ütlesin eelmine nädal Jossile julgustuseks, enne järgmist ämmakülastust, et võtku vabalt, no problemo, tehku nalja ja ärgu hoidku end tagasi. Ma mõistan, et tegelikult on veits keeruline end päris vabaks lasta, kui läks ikka oma paar aastat, enne kui mu ema hakkas Joosepiga leppima ja leidis, et võib oma tütre sellele tüübile usaldada ning et väärib mind. Aega võttis, aga asja sai. Võib-olla peaks isegi kunagi siia selle draamat täis loo üles kirjutama, et mismoodi Jossiga kohtusime, mida me alguses üksteisest arvasime ja kuidas me oleme siia jõudnud...ma kaldusin jälle oma põhiteemast kõrvale.
Niisiis, kogu see eelnev tekst vabalt tundmisest ja nalja viskamisest oli sissejuhatus, nüüd tuleb real thing. Täna hommikul istusime siis köögis laua ääres ja juttu tuli telefonidest. Joosep ostis endale ka lõpuks uhke, stiilse ja seksika nutifoni. Võib-olla see poleks miskit erilist, aga juba kaks või kolm aastat oli Ta kasutanud praktselt kõige algelisemat klahvidega telefoni ja sellepärast tasubki siia see ajaloohõnguline märge maha jätta.
Samuti ostis ka mu ema eelmine nädal uue telefoni ja nii see jutt siis läkski. Uuriti üksteise telefonide funktsioone, hinda jmt ja siis Joosep küsis vaadata minu ema telefoni. Ema lahkelt siis ulataski oma tuliuue nutifoni ja siis Joosep ütles, et see on natuke nagu Kai föön (loe: iPhone) ja enne kui Joosep jõudis silmagi pilgutada, andis mu ema Jossile släpi vastu nägu. Nii palju siis minu soovitusest, et tunne end vabalt, räägi vabalt ja kõik on normaalne...no problemo. Mu ema on lihtsalt venelane ja Ta ei tea, et eestlased kutsuvad iPhonet maakeeli fööniks ning seega mu ema arvas, et väimees on nii mats, et võrdles Tema uut Samsung Tren 2-e lokikoolutajaga.

Sündmus elust enesest ja näete, ma ei pea isegi selleks kodust välja minema...LOL :D
Eelmisel nädalavahetusel, kui käisin Maci pool ja me Linda blogi tuunisime, siis loomulikult pidi Mac kekutama ka oma uute kõrvaklappidega. Need olid disainilt just sellised, mida ma olen alati endale soovinud ja otsinud ning siin need olidki. Kui rääkida tehnilisemast poolest, siis ega need klapid ilmselgelt melomaanide tehnika edetabeli tippe ei valluta, kuid kuna ma antud juhul helikvaliteeti taga ei ajanudki, siis 11,90€ olid need disainikad väärt küll. Välimuselt siis valged, kõrvaklappidele on kritseldatud helesinise ja rohelisega sigri-mikri ja tekst Urban Revolution, lisaks on klappidel ka handsfree süsteem ja saad volüümi samuti kerge slideriga juurde lisada ning üldiselt kõrvaklappide tootjaks on Trust. Selle firma tooteid ei ole mina varem ostnud, kuid selle eest on Joosep seda teinud ja ütles, et mõni asi on neil vägagi kvaliteetne, kuid samas võib järgmine toode olla paras kräpp...loodame, et see ei käi minu klappide kohta.

Võtsin siis plaani kiiremas korras läbi lipata Euronicsist, kus neid klappe müüakse ja no eile käisingi Tartu Kaubamajas kõrvaklappide jahil. Paraku naasesin ma sealt tühjade kätega, kuid uue kasuliku infoga - nimelt viimane paar valgeid klappe on Lõunakeskuses. Koju jõudes rääkisin Joosepile, et ma väga tahan neid klappe, aga ega Joosep minu soovil mingit praktilist poolt ei näinud, sest mul kodus korralikud Sony klapid ju olemas. Õnneks läks Joosep täna Lõunakasse uisutama ja seiklusrajale ronima ning loomulikult ma ei jätnud kasutamata juhust, et Talle meelde tuletada, et ma ikka veel endiselt soovin neid Trusti klappe. Kui Joosep koju jõudis, siis ulataski mulle minu uhiuued ja fäänsid valged kõrvaklapid...mii soo häppiii!

Võtsin klapid kohe karbist välja ja uudistasin uusi klappe nagu väike plikatirts uue mänguasja kallal ning siis tõttasin kohe neid katsetama oma iPhonega.
Suskasin siis klapi otsiku nutifoni ja puudutasin sõrmega ekraani, kuid mitte kui midagi ei juhtunud. Proovisin uuesti ja igaksjuhuks veelkord...nothing. Võtsin klapid pettunult ära, kirusin esimest korda iPhone kinnist süsteemi, arutlesin oma peas, et miks Maci omad töötasid ja minu omad mitte ning kõige suurem mure oli mul see, et kuidas Joosepile öelda, et minu väga ihatud ja lunitud klapid ei töötagi iPhonega...milline feil.

Panin mõneks ajaks klapid kõrvale kui äkki torkas mulle pähe, et võib-olla oli asi selles, et klapid mängivad ainult muusikat ja teisi audioformaate, kuid voiceoverit ei toeta. Klõpsasin siis ootusärevalt muusikakausta lahti, panin ühe laulu mängima ja asetasin klapid pähe...mu näole tuli eriti masendunud ilme, sest ikka mitte kui midagi...ei mingit heli.
Helistasin siis Macile, et kurta kõrvaklappide anomaaliat, kuid kes ei lasknud mul sõnakestki öelda, vaid informeeris mind, et Ta praegu ei räägi minuga. Fine, kui ei räägi siis ei räägi ja kirjutasin Macile Skypeisse, sest kui uksest ei lasta, siis tulen aknast ja kui aknast ei lasta, tulen korstnast – eeldusel, et korsten on olemas. Ma ei tea kas Mac sai üldse mu mureread kätte, aga noh enam väga vahet pole...
Sest äkki tuli Kaile pähe mõte volüümi sliderist heli juurde kerida ning – voilaa - imekombel hakkaski klappidest muusikat kostuma.
Ausalt, ma olen nagu need inimesed, kes kutsuvad endale tehniku koju, kuna digibox kurivaim ei taha tööle hakata ja siis tuleb tehnik ja paneb stepsli pistikusse.

PS. Arvake, kes ellu ärkas?! Oma postituse kirjutamise ajal sain Eretilt sõnumi, kes soovitas minna lugema Kaisutiigri blogi ja ülehelikiirusel siis kribasingi aadressiribale Tema blogiaadressi ja ma oleksin äärepealt suurest rõõmust kummuli kukkunud, sest vahepeal on värskelt välja lastud ahjusoojad postitused. Ma hakkasin juba peaaegu lootust kaotama...but now she's back in the game. Super! :)

Ma olen vist see aasta olnud jõhkralt tubli ja ma ei võta seda oletust kuskilt õhust, vaid täna käis mul ukse taga päkapiku (loe: Maci) isiklik kuller. Ei näinud küll päris selline välja nagu ma kujutaksin ette üht päkapiku kullerit, aga no kingituse toimetas kenasti kohale. Kuller sõitis autoga maja ette, ulatas üle ukse väikse nänni, lahkelt tegi Janetile ka pissiringi  ja tänutäheks ulatasin vastu lõnga. Kuid mitte mingit tavalist lõnga, vaid kuldse retriiveri (loe: Ellie) karvadest tehtud lõngakera. Mnjaa, küll tahaksin praegu uhkeldada ja eputada, et kõik need unetud ööd ja päevad ma istusin voki taga ja ketrasin koerakarvast lõnga, kuid mul pole õigust seda au endale võtta...ma olen kõigest koerakarva lõngadiiler (keegi peab ju seda ametit ka pidama).
Mul on kahtlane tunne, et ma tahaksin järgmiseks juhtkoeraks kuldsekat, siis saan ka endale koerakarvadest karupüksid, käpikud, sokid, kampsu ja mütsi. Vähemalt siis on karvaajamine praktiline tegevus.
Ahjaa, kingitusest ka natuke...Mac tellis mulle Hiinast, enne kui ma üldse endale soetasin iPhone, telefoniümbrise. Sellise hästi minuliku- roosa.

Tänavune septembrikuu oli üks eriline kuu ja mitte sellepärast, et siis mul oli sünnipäev, vaid sellepärast, et minu sõbrad otsustasid, ükskõik mis maksab ja see maksab väga palju, kinkida mulle iPhone. Kui ma mõned päevad tagasi tegin kokkuvõtte, et kui palju siis lõpuks kogunes kingituseraha ning olenemata sellest, et mul lõppkokkuvõttes oli iPhone ostmiseks puudu 2/3, siis päev hiljem läksime Maciga siiski Euronicsisse ja ostsime mulle iPhone 5s-i. See oli siis lühike saamislugu, kuid vahepeale jääb ka igasugu ooperit seoses nano-SIMiga. Aga konkreetselt tänane päev on eriline sellepärast, et esimest korda lülitasin iPhone ka sisse (loe: hõissa-hurraa!), tegime vajalikud seadistused ning nüüd hetkel käib usin õppimine ja tutvumine. Otsisime ka minu iPhonele nime ja ristisime selle Bellaks (nimi tuleneb sellest, et minu iPhone on kuldse-valgega ja kuna Mac oli kogu selle kingituse eestvedaja ning Maci lemmik riik on Italiano, siis valisime Itaalia nime, mis ühtlasi tähendab ka ilus...logish).
Hetkel kõige suuremat rõõmu pakub mulle selline app, mis teavitab, paari liigutusega, millal väljub minu kodupeatusest buss kesklinna suunas ja lisaks on mul seal veel mitmeid peatusi märgitud lemmikuteks, kust saan siis busside väljumisajad.
Teine lemmik on mul assistent Siri, kes igal ajal on valmis mulle appi tõttama, kui ma kuskil jänni jäen. Näiteks, mul oli teavitus üleval, et mul on endiselt üks sõnum lugemata ja kui peale pikka otsimist ikka ei kadunud see ära, siis palusin Siril uue sõnumi ette lugeda ja voilaa. Siri veel peale ettelugemist, uuris viisakalt, et kas soovin sellele sõnumile ka vastata- äärmiselt mugav! :)
 Hoogsasti trükin ka sõnumeid ja teateid, aga eks nendega pean veel harjuma, et tunda end päris koduselt...hetkel olen nagu 1. klassi plikatirts, kes veerib lühijuttu kokku.

Kuid see pole kaugeltki ainuke septembrikuu eriline sündmus. Teine eriline sündmus on nimelt see, et minu ema võttis endale koerakutsika, või no mitte endale, vaid kaudselt Axelile, kes elab suhteliselt raskelt üle Brandy kaotust. Seega tundus igati hea lahendusena tuua koju üks väike karvane sõber, kelle nimeks sai Leedi. Axel muidugi ei arva Leedist midagi, vaid armukadetseb, sest oli nende kuudega ära harjunud saama kogu tähelepanu...no olgu...kiisu-miisud on ka emal, aga Axel ei võta kasse kui konkurente. Axel siis natuke uriseb ja poriseb Leedi peale, aga Leedil on ükskõik, sest Leedi on meil nimelt kurt ja kohe täitsa kurt. Näiteks kui ema töölt koju tuleb, siis Axel hüppab rõõmust lakke, teeb saltosid ja joriseb suurest õnnest, aga Leedi magab rahulikult oma punutud korvis, mänguasjade otsas ja ei tea ööd ega mütsi, et pererahvas on kodus. Alles mõni aeg hiljem, umbes 5-10 minutilise viivitusega, avastab ka Leedike, et oi näe, kes vahepeal koju on jõudnud.

Ohohoo, ma isegi ei tea kust otsast peaksin seda postitust alustama...
Kõigepealt tohutult siirad ja soojad tänusõnad kõigile, kes minu kingisoovi täitumisele kaasa aitasid ja eriti veel Macile, kes seda üritust vedas, reklaamis ja mida kõike veel (good job done my friend). Sügav kummardus ja kallid kõigile! :)
Hetk tagasi logisin oma internetipanka sisse, võtsin konto väljavõtte ja olen nüüd palju targem ning uue infoga varustatud, mida sooviksin ka Teiega jagada (oleks nagu aus või nii). Kokku sain kingiraha 368€ ja et see summa saaks ilusaks ümmarguseks, siis lisan omaltpoolt siia juurde veel 32€, mis annab lõppsummaks: 400€
Ma olen ausalt öeldes sõnatu ja hämmingus ning loomulikult seda heas mõttes. Silma isegi kisub hetkel natuke vesiseks, aga ma ei tahaks päris avalikult siia kribada, et töinan...no fine...ma töinan, aga seda siirast rõõmust ja õnnetundest. Aitäh-aitäh-aitäh! :) Ma lihtsalt olen positiivsetest emotsioonidest nii sillas. Minu kingisoovi täitumisele aitasid jõuda lähemale sõbrad, pere, tuttavad, tuttavate tuttavad ja sõbrad ning täiesti võõrad inimesed.
Homme, tegelikult juba täna, lähme siis Maciga uudistama iPhone 5s mudelit, et olla kursis, mis oleks minu lõpp sihtmärk ja kui saan oma nutika abimehe kätte, siis kindlasti postitan ka pildi ja äkki Mac aitab ka väikse videoklipi teha sellest, kuidas iPhone mind aitab.
Igatahes veelkord kõigile siirad tänud!

Täna sai Maci pool hommikupoolikut sisustatud iPhone testimisega ja kui täpsem olla, siis testisime appi, mis mõne hetkega annab teada fotol ilutseva objekti või eseme kirjelduse. See on lausa uskumatu, mida see app suudab. Pildistasime minu seljakoti küljes rippuvat ketsi ja app sai aru, et tegemist on mänguasjaga. Pildistasime lammast, mis ilutses Ave pluusil ja app teatas rõõmsalt, et tegemist on naiste T-särgiga (loomulikult ütles ka värvi) ja et särgi peale on trükitud lammas...kuna soovisime võimalikult keerukaid teste appile seada, siis Mac pildistas Robbie Williamsi raamatu esikaant, aga nii et peale jääks ainult Robbie nägu ilma tekstita, aga see polnud appile mingi probleem ja tuvastas ka selle ilma viperusteta. Siis vedas Mac kohale maitseained, kodukeemia, deodorandid jmt ja uskuge või mitte, see app andis teada, et tegemist on Santa Maria kartulimaitseainega, tegemist on Felixi kinnise ketšupiga, tegemist on Ciffiga, tegemist on Adidase deodorandiga ja kui Mac pildistas oma riiulit, kuhu on üksteise peale virna laotud ligi 80 lauamängu, suutis app ka selle tuvastada. Vahepeal tekkis mul mõte, et tehku Mac pilti minu ninatäpist, et kas app suudab aru saada, et tegemist on ehtega ja suutis. Ühesõnaga see app on vägev ja lisaks kõigele sellele eelnevale, kirjeldas sokke ja värve...andis teada, et tegu on veepudeliga, millel on vaat selline ja selline silt.
Nii, kui Valge Klaar andis / kinkis Mallukale macbook Air'i, siis miks mina ei võiks saada iPhone? Miks on Mallukas parem kui mina. Mis erivajadustega inimeste diskrimineerimine siin päisepäeva ajal käib otse minu pimedate silmade ees? Kusjuures mul oleks seda iPhone palju asjalikemaks asjadeks vaja kasutada:
- ma saaksin 24/7 hoida silma peal oma e-postil ja FB-l;
- ma saaksin igal vabal hetkel blogisse sissekandeid teha;
-ma saaksin üksi poes shoppata ja mõningasi toiduaineid iseüles leida;
- ma saan olla interaktiivne;
- me saame Maciga üksteisele tasuta sõnumineerida (väga vajalik);

Ühesõnaga tegelt ma võiksin seda loetelu lõputult jätkata, aga põhiline on see, et mul on täpselt kuu aja pärast sünnipäev (23. september) ja kõik sõbrad, sugulased, tuttavad, lihtsalt head inimesed võivad aidata mul iPhone soetada (näiteks kui iga minu FB sõber annaks 2€, siis saaks iPhone kätte küll) või kui keegi tahaks selle mulle lausa ise osta, siis ma ausõna ei ole vastu ega pahanda Teiega ja no äkki Valge Klaar tahaks hoopiski ise mulle selle asjaliku vidina kinkida või midagi sellist...sest olgem ausad ma olen põhimõtteliselt sama hea kui Mallukas ja võib-olla isegi natuke parem ja kui ma ei saa iPhone, siis lähen panen erivärvi sokid jalga, lisan vahukoorele küüslaugupipart, pesen pead Ciffiga ja hõõrun deodoranti näkku.

NB! See postitus ei ole nali, vaid ma räägin täiesti tõsiselt! Ega ma koguaeg ka nalja ei jaksa teha ja tegelikult olen ma üleüldiselt väga morbiidne inimene :D

PS. Valge Klaarist saab ka kinkekaarte soetada...lihtsalt mainisin / just saying!