Ja ongi kätte jõudnud maikuu viimane päev ehk viimane võimalus anda oma lemmik blogijatele hääli. Ma tegelikult üldse ei plaaninud rohkem sellest teemast kirjutada, aga kui hommikul oma meile üle tsekkisin, siis märkasin Leenu üleskutset, et täna on viimane päev üles kutsuda hääletama oma lugejaid, tuttavaid, sõpru, kolleege ja nende sõpru, no et andke pliis hääl mulle ja minu blogile. Mulle tegelikult selline mangumine üldse ei meeldi ja ma tahaksin sinisilmselt uskuda ja loota, et need, kes päriselt ka leiavad ja arvavad, et ma olen selle pisikese tunnustuse ära teeninud, et siis hääletategi minu poolt. Just like that! :)

Olen paarist blogist lugenud blogijate erinevaid põhjuseid, et miks võiks nende poolt hääletada. On neid, kes toovad välja oma pere ja lapsed ning nendega kaasnevad tegemised ja vahvad juhtumised. On neid, kes lisavad alati oma postituste juurde ägedaid ja silmipimestavaid pilte. On neid, kelle jaoks on unistus pääseda oma kategoorias TOP3 hulka (minu jaoks see unistus pole, sest ma unistan natuke teistest asjadest, kuigi tunnustusena oleks see ääretult tore küll, sest kellele ei meeldiks saada tunnustatud, eksole). On neid, kellel lihtsalt jutt täiega hästi jookseb ja huumorisoolikas on oma õigel kohal ja on ka neid, kes on kõigi nende mingisugune combo. Minul pole lapsi, minul pole ka erilisi pilte (no need on, mis Joosep aeg-ajalt aitab teha ja postitusele lisada). Mis puutub huumorisse, siis sellega on nii ja naa. Mõnele läheb minu must huumor ja sarkasm peale, kuid mõne jaoks on see liiast ja mõni ei saa arugi, et ma enda üle nalja vahepeal heidan.

Mäletan maikuu esimest päeva väga selgelt, sest olin just kirjutamas oma armsatele lugejatele üleskutset, et mis võiks olla see põhjus, et oma hääl mulle anda ning läbi selle mind veel rohkem ja rohkem inspireerida blogima ja vloge tegema. Aga kuna tundsin, et ma pole päris objektiivne enda blogi suhtes, siis küsisin Joosepilt ja ta vastas nii armsalt: "Su blogi võiks olla inimestele inspiratsiooniks või toetuseks nendele inimestele, kes on sattunud või sattumas sarnasesse olukorda..."

Jah, ma pole ka alati tea mis rõõmurull ja vahepeal viskab minulgi rihma maha, aga ma armastan ikka öelda, et eks elus olegi tõuse ja moone - see on elu. Ega mul tegelikult miskit muud öelda polnudki ja hääli eraldi manguma ei hakka. Ma lingin siia lõpetuseks hoopis oma varasema postituse
, mida olete kindlasti juba miljon korda lugenud, aga kuna seal on ehedalt kirjas minu emotsioonid, mida ma aeg-ajalt seoses oma pimedaks jäämisega tunnen, pluss postituse lõpus on ka link EBA hääletuslehele. Seega leian, et see ongi kõige õigem postitus, mida veelkord teiega jagada.

Aga olgu, panen nüüd arvuti kinni ja lippan tööle, sest ega see rikkus muudmoodi majja ei tule, kui ikka tööd tehes. Olge tublid ja kallipai! :)

Eelmisel nädalal oli mul kaks pikka ja sisutihedat koolipäeva ja kui ma tavaliselt olen öömaja saanud peretuttava pool, siis seekord ööbisin massaažikeskuses ehk Tondil. Ma ei tea, kui paljud teist on kursis, et milline see Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ja massaažikeskuse hoone välja näeb... Tallinnlased ehk on kursis, aga kaugema kandi rahvas - Google aitab! :) (ma tegelikult palun hiljem Joosepit, et lisaks siia mingisuguse pildikese sellest vanast ja räsitud hoonest). Tegu on vana majaga, mis vajab hädasti uut fassaadi. Seest on hoonet tasapisi värskendatud ja remonditud. Näiteks massaažikeskuse osa on täielikult renoveeritud, kus on adminni ja juhataja ruum, ootesaal, maassaažikabinetid, õppeklass, teooriaklass, köök ja muud olmeruumid.

Ma olen tegelikult peale möödunud nädala neljapäeva veel ühel korral Tondil ööbinud. Umbes täpselt kuu aega tagasi ja kuna minu üks teine kursakaaslane on samuti väljaspoolt Tallinnat, kes ööbib pidevalt Tondil, siis olime koos. Esimesel korral, kui ma Tondile jäin, siis hakkas Ingo rääkima, et oioi, tead ikka, et siin kummitab. Ma küll üritasin mitte välja teha ja naersin, sest teadsin, et püüab mind hirmutada. Kuid samas ei andnud hing rahu, sest mul on varasemaltki kõiksugu paranormaalseid kogemusi elus olnud ja uurisin, et mismoodi see maja siis kummitab. No ega Ingo miskit detailset ei rääkinud, kuna ta ise polnud väidetavalt miskit kogenud, aga teised, kes on hoones varasemalt korduvalt ööbinud ja viibinud, et aeg-ajalt kostuvad sammud ja uksed vajuvad lahti ja tagasi kinni jne. Okei, mulle piisas sellest, sest ma olen jõhkralt elava kujutlusvõimega ja kui olin oma ohkimise ja ähkimise lõpetanud, siis esimesel korral viisin jutu mujale ja sellega see teema vaibus ning esimene öö Tondil oli rahulik. Ses suhtes, et võib-olla seal oli midagi, aga kuna ma olin rampväsinud, siis ma uinusin praktselt kohe kui pea patja puutus.

Kuid neljapäeva hilisõhtu oli veider. Esmalt, enne uinumist käisin Ingoga köögis istumas, sest ma sõin oma kiirputru ja siis Ingo läks endale madratseid ja voodipesu tooma ning mina läksin vetsu. Ingo oli oma voodi tavaariga juba õppeklassi jõudnud ja mina sisenesin ruumi viimasena. Õppeklassiuks on uus uks, aga kuna on kas natuke ära vajunud või pole päris millimeetri pealt õigesti paigaldatud, siis peab natsa rohkem jõudu kasutama, kui tahad, et uks päris kinni läheb ja lukukeel auku libiseks. Mulle muidu sellistes olukordades, kus on eesruumid ja üldse suured pinnad, et ruum, kus mina viibin, eelistan, et uks oleks vahepealt kinni. Kuidagi privaatsem ja hubasem. Kuid seekord ma ei tea, mis mulle pähe lõi, aga ma ei surunud ust päris lõpuni kinni, vaid lükkasin natukene kinni. Pragu ei jäänud ka, aga nii kinni samuti ei pannud, et oleks kinni-kinni. Põhimõtteliselt tuuletõmbusega oleks uks lahti vajunud.

Mina tegin siis ruumi vastasseina äärde) diivanile mõnusa pesakese. Ingo magas natsa diagonaalis paremal põrandal. Ega meil pikka juttu polnud, kuna kell oli peaaegu südaöö ja soovisime üksteisele head ööd ja kõik jäigi vaikseks. Ahjaa, massaažikeskuses ööbis ka õpetaja, kes meile päeval on-site toolimassaaži õpetas ja kuna järgmisel pidi õpe jätkuma, siis õpetaja jäi samuti keskusesse ja ööbis teises ruumis.

Olin natuke aega saanud olla vaikselt silmad suletuld, tekk kõrvuni ja und oodanud, kui kuulsin korraks teisel pool ust (klientide ooteruumis) naksumist. Alguses ei teinud sellest välja, sest no põrandad, laed ja seinad ikka naksuvad, eksole. Eriti kui päeval on päike korralikult kütnud ja siis päikese loojudes, kui maja jahtub, siis hakkab ikka naksuma. Seega ei lasknud ma esimesest kahest-kolmest naksust end häirida. Kuid paratamatult hakkas mulle mingisugune muster nendest naksudest joonistuma, sest need hakkasid sarnanema sellele nagu keegi jalutaks  pikkisirget mööda ooteruumi põrandat. Mõtlesin, et võib-olla õpetaja läheb vetsu ja jäin kuulatama, kas vetsu ukse või mingigi muu heli kostub, mis viitaks vetsus käimisele, aga ei olnud.

Mulle muidugi meenusid kohe Ingo kummitusjutud ja mõtlesin, et olgu, isegi kui siin on keegi majavaim, et no ju ta siis jalutab lihtsalt mööda koridore ja ooteruumis ja ongi kõik, kuid kohe, kui ma oma loogilise ja lootusrikka mõtte lõpuni mõtlesin, lõppesid naksud. Sama äkki, kui need olid alanud. Kikitasin korraks kõrvu, et kas tõesti nii äkki ja võib-olla oli tegu ikka mingisuguse soojuspaisumisega, aga siis kuulsin mingisugust kahtlast heli, milles ma pole tänaseni kindel, aga mulle tundus nagu keegi oleks õppeklassiruumi ust üritanud lahti lükata. Selline sahin oli. Mõtlesin küll, et okei Kai, nüüd oled küll lõplikult mõistuse kaotanud. Sisendasin endale mõtteis rahu ja püüdsin enda fantaasiat korrale kutsuda, kuid siis äkki hakkas põrand väga selgelt naksuma selles samas ruumis, kus meie magasime. No õigemini üritasin magada. Naksumine algas ukse juurest ja liikus umbes ühe-kahe sekundiliste intervallidega meile lähemale ja peatusid järsult poole ruumi pealt. Kõik oli haudvaikne ja ma püüdsin end vaimselt valmis panna, et nüüd juhtub midagi hirmsat (näiteks vaim tõmbab teki pealt ära või silitab pead / nägu). Aga kuna see kõrvu lukustav vaikus, mis peale neid naksusid ruumi tekkis, viskas mu pulsi kuskil 200ni, siis mu närv ei pidanud vastu ja võtsin kogu oma ema rinnapiimaga kaasa antud julguse kokku ja küsisin nii reipal häälel, kui suutsin: "Ingo, kas Sa magad?"

Ingo aga nohises täies südamerahus ja sügavalt edasi ega teadnud toimuvast midagi. Kuna ma olin peaaegu püksi tegemiseni ära hirmutatud ja suht kõhe oli, siis äratasin igaks sajaks juhuks Janeti korraks üles, kes end sirutas ja heitis minu ette uuesti lösakile. Peale seda lõppesid kõik naksud. Mina tõmbasin teki veel rohkem endale ligi ja kui enne oli tekk kõrvuni, siis hiljem tõmbasin silmini.

Hommikul rääkisin teistele juhtunust ja õpetaja otseloomulikult ei teadnud juhtunust midagi, kuna juba ammu magas sel ajal ja rohkem kedagi majas ei olnud - või oli... Õpetaja rääkis vastukaaluks oma hirmuäratava kogemuse kummitustega. Juhtus see Paide Vallimäe kõrval olevas väikeses saunamajakeses, kus ööbis. Läks sõpradele külla ja ööseks jäi saunamajja, kui siis äkki keset ööd tundis, mismoodi keegi tõstab diivanit ja liigutab mujale ja ühtlasi ka tema käsi tõsteti üles... Ma küsisin, et on ikka kindel, et sõbrad mingit vingerpussi ei mänginud, aga ütles, et täiesti kindel, kuna pani ööseks saunamaja ukse lukku ja ta nägi mismoodi täiesti suvalise tühja koha pealt ilmusid mingisugused käed välja, mis haarasid tema omadest kinni.
Arutasime omakeskis, et eks see Vallimägi ole kirju ajaloolise taustaga paik ka , kus on palju inimesi halastamatult hukatud ja mõrvatud. Ühtlasi ka need neli kuningat. Nii et pole sugugi võimatu, et mõni vaevatud hingeke seal ringi jalutab ja vahepeal, kas igavuse peletuseks või oma rõõmuks, mööbeldab.

Ingo hommikul ainult naeris mu kummitusjutu peale, aga kui ma surmtõsiselt kinnitasin, et päriselt oli ka nii, siis ütles, et ärgu ma seletagu ja arvestagu, et tema peab veel Tondil üksi ööbima. Ma soovitasin tal järgmisel korral valada enda ümber soolaring ja kaela riputada küüslauguvanikud, siis on ehk julgem olla. Aga ega siin nalja pole, ma ise pean ka Tondil veel mõned korrad ööbima.

Nädalavahetusel andis Joosep teada, et kui ilm on ilus ja kõik muud plaanid ka klapivad, siis pangu ma kolmapäevaks vaim valmis üheks pikemaks väljasõiduks. Kuna Joosep on varasemalt pakkunud mulle kõiksugu ekstreemsugemetega väljakutseid (4m kõrgusest hüpekast vettehüpe, mäesuusatamine, jooksmine), siis tundsin hinges tiba ärevust, no et millega seekord pean silmitsi seisma.

Kui aeg jõudis sinna maale, et hakata end valmis sättima, siis sain Joosepilt korralduse riietuda ennekõike mugavalt ja soovituslikult pikkadesse rõivastesse, no et oodates jahe ei hakkaks. Esialgne mõte oli mul panna teksased kombineeritult ühe õhulise ja suvise lillelise pluusega, aga esmaklassilise külmavaresena kartsin, et pluusiga hakkab jahe ning vahetasin selle viimasel hetkel valge pusa vastu (hiljem kahetsesin väga).

Terve tee, mis me sinna sõitsime, oli minu jaoks tohutult suur närvidemäng ja ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et ma enamuse teest hinges vaikselt palvetasin, et tegu ei oleks seikluspargiga. Ma mäletan, kui käisin aastaid tagasi Kikuga n-ö allameetri präänikutele (no põhimõtteliselt minusugustele) mõeldud seikluspargis ja kuigi ma olin tol korral kõigest ühe meetri kõrgusel, siis ma värisesin täpselt nii nagu ma oleksin rippunud ilma turvavarustuseta kuskil kahe pilvelõhkuja vahel.

Kui Joosep käis kesklinna Martensi platsil olevas Verekeskuse telgis ära, siis lõime autole hääled sisse ja hakkasime sihtkoha poole liikuma. Esimesed kilomeetrid üritasin pingsalt jälgida, et kuhu me sõidame, aga kuna meie reis viis linnast välja, siis põhimõtteliselt peale linnapiiri oli minu jaoks kõik tume maa. Sain vaid nii palju aru, et suundusime kuskile Valgeranna poole. See teadmine muutis mu eriti ärevaks, sest minu teadmiste kohaselt on sealgi üks pop seikluspark. Aga kuna autosõit kestis pikalt, siis hakkasin vahepeal vaikselt rahunema ja tekkis lootus, et ehk Joosep siiski ei vii mind kuskile turnima. Igaks juhuks uurisin, et kui ma tõesti kardan, kas ma võin keelduda, kuid selle peale lausus Joosep eriti pettunud häälel: "No ikka võid, aga ma oleksin sellisel juhul väga kurb!" (no pressure, eksole!).

Lõpuks jõudsime pärale ja kui Joosep auto ära parkis, siis seletas vaimustunult, et milline imeline paik siin on. Päike puude vahelt piilumas, helesinine taevas valgete pilvetombukestega, linnud, heinamaa, ühesõnaga kogu loodus. Mulle jäi muidugi kõrvu ainult sõna "puud" ja kui eriti täpne olla, siis ütles "kõrged puud". Ma konkreetselt olin nutma puhkemise äärel, sest olin lõplikult veendunud, et tegu ongi seikluspargiga.


Peahoone poole liikudes suutsin mõelda ainult sellest, mismoodi ma oma kõrguse- ja kukkumisfoobiaga saan kuskil puudeladvikus infarkti või mismoodi ma olen nii hale oma makaronidega, et ma kukun esimesel redelipulgal endal hambad välja. Kuid ega ma terve tee ainult lalisemisega ei tegelenud. Püüdsin endale ikka julgust ka sisendada. Näiteks korrutasin nagu mantrat endale, et see on minu armsa Joosepi üllatus mulle, mille läbi soovib mulle ägedat elamust ja emotsiooni pakkuda. Vahepeal isegi suutsin end uuesti kokku võtta ja maha rahuneda, aga üldiselt pinge oli nii suur, et mul tekkis okserefleks. Ma sain mõistusega aru, et Joosepi eesmärk on mulle pakkuda emotsiooni, aga no okserefleks ei kvalifitseeru mul veel positiivsete emotsioonide alla.

Kui olime natuke maad parklast jalgsi liikunud sihtpunkti suunas, siis veel viimaseid hetki pinnisin Joosepit, no et öelgu ära, kas tegu on seikluspargiga, kuid selle peale vastas ainult kavalalt, et seikluspark oleks liiga mainstream. Uh, sel hetkel langes kivi mu südamelt ja enne, kui suutsin järgmise küsimuse lõpetada, tundsin sõnnikuhaisu. Mõtlesin murdosa sekundist ja hõiskasin: "Hobused!?! Sa tõid mind ratsutama?"
Jap, see oligi õige vastus ja kogu mu hinge täitis elevus ja rõõm - lihtsalt nii äge! :)

Ma küll päris hobusega sõita ei saanud, vaid hoopis ühe hästi rahuliku ja armsa ponipoisiga, kelle nimi oli Trikoloor. Arvestades minu kogenematust ja väiksust, siis Trikoloor oli täpselt mulle paras. Kuna mul on teatav aukartus suurte loomade ees, siis soovisin, et juhendaja Anniki jalutaks koos meiega, no et mingit traavi või kaloppi ma esimesel korral ei tahaks teha. Ratsutasime mitu korda läbi metsasalu ja möödusime majutuspaikadest ja karjamaast, kus tee peal kohtasime veel lambaid, kitsi ja teisi hobuseid: Kata, Naeratus ja Veenus.

Pärast sain Trikoloori harjata ja kuivikuid anda ning see oli minu jaoks nii eriline hetk, sest tundsin esimest korda elus sellist  lähedust ja usalduslikku tunnet nii suure isendiga nagu seda on kabjaline ja ma ausalt oleksin tahtnud selle armsa fluffy-tukaga ponipoisi endaga koju kaasa võtta. Hoiatasin Joosepit ka, et kui me kunagi oma krundi soetame ja maakodustiilis majakese püsti lööme, siis nüüd lisandus minu wishlisti veel üks loom, keda tahta. Kui enne oli mul kindel soov saada koer, kass, papagoi, küülik, lammas, siis nüüd ka poni - tahan täpselt samasugust või vähemalt Trikoloorile sarnanevat.

Meie käisime siis sellises kohas hobuseid silitamas ja ratsutamas nagu seda on Maria puhkeküla ja turismitalu. Rohkem infot selle imelise paiga kohta leiate siit!
Kui üldsevälja tuua tänase ürituse pisikene miinus, siis nagu ma juba üleval ära märkisin, siis oleksin eelistanud, et vastavalt olustikule ja loodusele oleks võinud mul olla seljas miskit ilusamat ja sobilikumat - näiteks valge ja kergelt puhvis suvekleit ja baleriinad. Aga arvestades tänase päeva vapustavat emotsiooni, mis ma sain, siis lõppkokkuvõttes on rõivastus antud olukorras siiski teisejärguline.

Joosep püüdis tänast päeva ka jäädvustada, tehes mitmeid pilte ja videoklippe. Aga kuna meil kahjuks kaamerat veel pole, siis Joosep pidi oma androidinikatsiga hakkama saama, aga kuna see jookseb omadega kohe kokku, kui kaamera lahti võtad, siis ei saanudki pikemaid, kui mõnesekundilisi videoklippe salvestada. Videoklipi leiate minu blogi FB lehelt!

Ma olen Joosepi vist surmani ära tüüdanud oma blogijuttudega, sest hiljaaegu ütles mulle, et ma võiksin ükskord ometigi ära otsustada, et mis blogi ma sooviksin olla. Ma olin nagu mis mõttes!? Ma oma mikroskoopilise kanaajuga arvasin end olevat eluline blogija, kes võib ükskõik millest kirjutada, alustades kudumisest-tikkimisest, laste kasvatamisest,pingelistest päevadest ja lõpetades vaibapuhastuse, suhteprobleemide või kasvõi soojamaareisiga.

Kuid hiljem, kui ma vaikselt omaette selle üle mõtisklesin, siis jõudsin järelduseni, et kas pole veider, kui ma kirjutan läbi huumoriprisma ja teatava sarkasmi oma elust-olust, tegemistest ja feilidest, siis inimesed elavad täiega kaasa ja on vaimustuses, et kuidas üks pimedaks jäänud noor inimene suudab tunda elust rõõmu, aga kui kirjutan mingi arvamuse, siis ma olen mingi universumi kohutavaim vingats ja kohe laotatakse lahkelt dislikesid.Nagu mul ei tohiks oma isiklikku arvamust olla ja võin ainult oma pimedusest kirjutada. Et mis värk nagu sellega on?

Ma olen täiesti teadlikult jätnud mõned arvamuspostitused avaldamata, kuna seisan dilemma ees, sest ega ma mingi masohist pole, et tahaksin endale vabatahtlikult heitereid kollektsioneerida. Ma olen selle variandi peale ka mõelnud, et võib-olla on asi lihtsalt minus, no maakeeli öeldes olen võib-olla lihtsalt sitt arvamuse avaldaja, no kes lihtsalt ei oska oma mõtet lugejani õige temperatuuriga serveerida. Hah, ma juba praegu tunnen, et kui lambine see postitus saab olema. Igatahes mõtlesin anda endale veel ühe võimaluse, sest mul istub juba kolmandat nädalat draftides üks postitus.

Mõned blogiteemad tulevad minuni iseenesest ja nii kummalisi teidpidi. See järgnev postitus sai näiteks tõuke minu maikuu Delfi kolumnist, või kui täpsem olla, siis selle alla jäetud ühest kommentaarist.

Kui tavaliselt pole mul olnud kombeks võtta kuskilt kommentaariumist kellegi x kommentaar ja siis hakata seda lahkama, siis seekord teen erandi, kuna patt oleks jätta antud mõtteavaldus tähelepanuta. Ma ei tea, kas peaksin paari lausega oma kolumni pointi ka välja tooma või mitte...Aga no põhimõtteliselt kirjutasin paar näidet sellest, mismoodi arstid on mulle teatanud, et oleks ma varem nende vastuvõtule märganud tulla, siis oleks mul võib-olla natuke nägemist ja võib-olla oleks ka üks väike mõngel meil kodus ringi paterdamas. Oma kolumni lõpus kirjutasingi, et väike okas on hinges just selle arsti suhtumise pärast, tänu kellele jäin ma arvatavasti bioloogilise emarõõmudest ilma ja et huvitav,mida ma praegusel eluetapil maha võiksin magada.Noh, selline küllaltki neutraalne jutuke, kus puudutasin nii üht kui teist ja siis tuli selline imeline kommentaar:

njah

Ma ei tea vist ühtegi inimest oma sõpruskonnast, kes ei teaks, mis on Pardiralli. Kuid ma tean päris mitut inimest, kes on vägagi kursis selle ellukutsutud ürituse ülla eesmärgiga, kuid kahjuks tihtipeale unustavad oma kiires elutempos ära, et millal ja kus see toimub ja kuidas üleüldse saab enda panuse anda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks.

Täiesti juhuslikult koperdasin minagi täna blogijate grupis postituse otsa, kus Pardiralli meeskond kutsus blogijaid üles toetama ja soetama oma blogi nimelisi vanniparte. Ning kohe pikemalt mõtlemata olin ka mina valmis oma kaks kätt ära andma (või no õigemini käsi nad tegelikult annetuseks ei soovigi), vaid piisab ka sellest kui soetad endale kasvõi ühe vahva vannipardi, kes 10. juunil alustab Kadrioru kanalis võistuujumist koos teiste tuhandete heategevuslike partidega.

Kui inimesed siin üpris sageli imestavad minu elurõõmu üle ja küsivad, et mismoodi ma suudan kõige selle keskel veel nii positiivne ja elujaatav olla, siis vastust ei pea kaugelt otsima - ma lihtsalt arvan, et minust on palju kehvemas ja raskemas olukorras inimesi. Kui ma mõtlen vähihaigetele lastele ja nende vanematele, siis ma arvan, et mitte keegi meist, kes pole antud olukorras ise olnud, ei suudaks seda tunnet ette kujutada, mida võib ema-isa süda tunda kui tehakse diagnoos teatavaks, ja kuidas see mõjutab perekonda tervikuna.Oeh, ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. See on lihtsalt nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane.

Minu oma lihane õde võitles samuti mõned aastat tagasi vähiga, kuid õnneks praeguse seisuga on kõik stabiilne. Aga kahjuks pole see ainuke juhtum minu tutvuskonnas. Üks minu väga kallis sõbranna on samuti poole oma elust pidanud võitlust haruldase vähivormiga. Siiani õnneks edukalt, kuid tegelikult keegi meist ei tea kauaks... Alles hiljuti ta luges mulle oma digiloost analüüsi vastuseid ette ja kui oli lõpetanud, siis minu vastus talle oli: "Sa ju sured varsti ära... " Jaa, see pole vist päris see lause, mida võiks vähihaigele öelda, aga see kõik oli kuidagi niii sünge. Ise ta muidugi vastas minu morbiidsusele eriti optimistlikult: "Oot, ma loen sulle need vastused ka ette, mis on positiivsed... "
Aga ausalt , kui oli nende nii-öelda heade analüüsivastuste loetelu lõpetanud, siis ma jätkasin sama šokeeritult: "Need ju pole ka korras ega referensis!" "Jaa, aga need on stabiilsed!", teatas sõbranna optimistlikult nagu lillelaps.
Ma tohutult imetlen seda inimest, ta on mulle väga suureks eeskujuks. Võiks ka teistele virisejatele olla, kuid kahjuks ei ole sõbranna huvitatud sellisest tähelepanust.

See on üks tohutult valus teema ja ma soovin, et mitte ükski inimene ei peaks mitte kunagi midagi sellist läbi elama-tegema. Paraku ainult soovidest jääb väheks. Soovijaid ja mõtlejaid on meil niigi piisavalt, aga tegutsejaid ja pealehakkajaid vähevõitu. Seega kutsun mina kõiki oma lugejaid üles samuti Pardirallit toetama! Soetage ka endale kasvõi üks part või kolm parti, nagu mina seda tegin ja las nad siis sulistavad uhkelt ja võidukalt finiši poole. Rohkem infot Pardiralli kohta leiate siit!

PS. Kuna me elame tänapäeval ületootmise keskkonnas, siis tekkis inimestel küsimus, et kas iga aasta toodetakse Pardiralli tarbeks uusi kummist parte, et mismoodi see meie keskkonnale mõjub!? Kuid saadud info kohaselt võin kinnitada käsi südamel, et pardid on korduskasutatavad ja seega antud heategevuslik aktsioon ei mõju keskkonnale halvasti .

Nagu ma oma eelmises postituses veits kergitasin saladuseloori, siis meile kingiti auto. Või õigem oleks öelda, et Joosepile kingiti ja mina olen lihtsalt kaasreisija, sest ega mind pimedat ju rooli lasta.

Aprillikuu viimasel nädalavahetuse õhtul helistasid sõbrad Joosepile ja nii palju, kui ma kõrvalt aru sain, siis pidid nad korra meie maja eest ka läbi sõitma, no et "niisama" paar sõna juttu puhuda. Nii läkski Joosep õue ja mina jäin tuppa, sest no mulle ei paku erilist pinget kõiksugu meeste tehnilisi jutte pealt kuulata. Kui olin saanud mõned minutid mõnusasti diivanil keras olla, helistas mulle sõbranna, kes lõbusal ja kavalal hääletoonil käskis mul ka end valmis panna ja viie mintsa pärast maja ette tulla, aga no mina terav pliiats pinalis ei sidunud koheselt ära, et need kaks asja on omavahel kuidagi seotud.

Kuna kogu lugu juhtus minu jaoks nats ootamatult, siis ilmselgelt ei saanud ma õigeks ajaks valmis ja tegelikult kulus mul osa ette antud ajast oma uskumatuse väljendamiseks ja pinnimiseks, sest ma tahtsin, et mulle öeldakse kohe konkreetne põhjus, miks ma räsitud hing pean end laupäeva õhtupoolikul mõnusast diivanilohust välja õngitsema, endale miskit selga venitama ja oma koivad õue vedama. Pealegi on sõbrad mulle paaril varasemal korral sellist tünksi teinud, et samamoodi on käskinud ruttu-ruttu maja ette tulla, jätnud umbes sellise mulje, et nad kohe-kohe jõuavad meie poole ja siis ma olen seisnud seal nagu mingi pooletoobine ja oodanud ma ei tea mida... Ega pimedal inimesel polegi midagi muud oma ajaga teha, kui treppidest üles-alla joosta ja maja ees avanevat vaadet imetleda, eksole :D

Kui ma lõpuks õue meesteni jõudsin, siis oli hetkeks selline kahtlane vaikus, mille peale Joosepi üks sõpradest küsis: "Kai ei tea mitte midagi või?". Mul tekkis üheaegselt nii uudishimu, kui ka nõutus, et mida ma ei tea ja siis Joosep lausus: "Kuuled seda mürinat seal? See on meie auto!". Ma arvan, et mu ilme oli sel hetkel priceless, sest ma olin hämmingus, mis auto, kelle auto, kuidas ja kõik muud sellised küsimused.

Ma enam muidugi ei mäleta, kes mulle selgitusi jagas, aga põhimõtteliselt tegu siis meie heade tuttavate vana autokolksuga, mis seisis neil pikemat aega õnnetult ja kasutult maja ees. Seda sel põhjusel, kuna auto jukerdas ja eelmisel autoomanikul sai sellest mõõt täis, et aina enam ja enam jäi see loks kuskil keset linna või parklas lambist seisma või uks ei tulnud lahti või kojamehed ei hakanud tööle jms.
Nii läksidki Joosepi sõbrad meie tuttavate poole jutuga, et mis nad arvaksid sellisest plaanist, et kui nad teeksid auto korda ja siis see oleks kõigi poolt ühine sünnipäevakink Joosepile ja nii see läks, et kõik olid käpad ja nii me saimegi endale liikumisvahendi.

Tegu siis 96 aasta Wolkswagen Golfiga, mis on põhimõtteliselt ilma lisavarustuse ja suuremate mugavusteta. Ses suhtes, et istmed, rool, turvavöö, käigud, mootor ja kõik muu säärane turvaliseks liiklemiseks on olemas, aga ühtlasi on ka palju puudusi ja esteetilisi iluvigu. No näiteks kerel on mõnes kohas märgatavalt palju roostet, katusel ja taga pagasiluugi vahel kasvab natuke sammalt, esiklaasi aknapuhur ei toimi ja seega tuleb kasuks niiskete ja vihmaste ilmadega hoida käepärast köögipaberirull ja ühtlasi juhi kõrvalistuja uks ei käi lahti. Selle viimase eripäraga on saanud palju nalja, sest seoses sellega on meil järjekorras autosse sisenemine, no kui ma just ei taha kogu aeg tagaistmel kruiisida (ei taha) ja seepärast sisenen mina tavaliselt esimesena juhiukse kaudu autosse. See näeb umbes täpselt nii välja, et upitan end üle käigukasti, siis üle käsipiduri ja dadaa - olengi oma kohal nagu lupsti! ;)

Kuna mul pole veel päris kindlat ja ühtset skeemi autosse sisenemiseks ja väljumiseks välja mõeldud, siis olen paaril korral tagumikuga vastu signaali läinud ja viimasel korral nihutasin natuke ka peegli paigast ära. Aga no saab hakkama.
Eriti humoorikas on see vaatepilt siis, kui me linnas kuskile ära pargime ja hakkame ükshaaval autost välja roomama. Ma kujutan ette, et kui keegi õigel momendil satuks seda tsirkust nägema, kus ma juhikohalt pea ees välja ukerdan ja siis sekund hiljem Joosepilt oma juhtkoera haaran, siis võib kõrvalseisjatele jääda mulje nagu pime oleks äsja roolis olnud. Aga no mina ei näe neid imestunud ja silmipööritavaid nägusid ja seega on mul alati autost välja ja autosse sisse ronides nalja nabani. Kogu protsessi saadab lakkamatu itsitus. Stiilipuhtusepunktid tulevad siit mulle! :D

Oi näete, peaaegu oleks veel ühe olulise fakti unustanud. meie armsal  autokolksul ei käi uksed lukku. Nagu konkreetselt ei käi lukku, sest pole isegi lukupesa, kuhu võtit pista, rääkimata signast. Aga see viimane pole Joosepi fantaasiale takistavalt mõjunud, sest viimane kord, kui mulle Pärnusse vastu tuli ja me suundusime Kaubamajaka Da Vincisse einestama, siis peale parkimist tegi Joosep enda häälega "piu-piu" ja siis lausus mulle: "Kallis, ma panin autole alarma ka peale!" :D
Kui küsite, et kas me ei karda, et keegi laseb meie auto tuuri või varastab tühjaks, siis lühike vastus oleks, et ei karda, sest meie autost pole mitte essugi varastada ja nagu üks Joosepi sõpradest ütles, kes samuti selle kingituse tegemises osales, et kui keegi peaks selle auto ära varastama, siis tundke sellele inimesele lihtsalt kaasa :D

Kindlasti on meil lähiajal plaanis soetada ka vähe adekvaatsem sõiduriist ja kui üdini aus olla, siis meil on tegelikult üks kindel  Škoda välja valitud, aga meil pole veel täitsummat koos. Ma hullult loodan, et see auto püsib seni müügis, kuniks me kraabime oma viimased puuduolevad 500 euri kokku. See oleks lihtsalt ideaalne auto meile, kuna sellel on nii palju vajalikke ja olulisi lisasid. Näiteks:

• allaklapitavad tagaistmed - väga oluline, kuna plaanime roadtripile minna
• istmesoojendus - minusugusele külmavaresele on see talvel dream come true
• elektrilised aknad
• mootori eelsoojendus

pagasiruumi ja salongi eraldav võrk - super vajalik, sest siis Python ei ilasta taga istme seljatuge täis

• USB-pordid - jällegi vajalik, kuna plaanime autokülmiku soetada, et võikud ja jook jahedas oleks ja minu insuliinisüstlad eelistavad samuti kuumadel suvepäevadel jahedust
• püsikiirusehoidja
• kohtvalgustid - pimeda jaoks kindlasti äärmiselt oluline, et ma ikka leiaks õiged asjad autos üles :D
• teisaldav veokonks - no äkki läheb tarvis, äkki on kedagi vaja välja või käima tirida või järgi lohistada

Ühesõnaga sellel autol on veel palju muid lisasid, aga need on sellised põhilisemad, mis mulle endale väga-väga meeldivad. Ma suurima rõõmuga lingiks teile selle siia ka vaatamiseks, aga kuna ma kardan, et kui teen sellele Škodale palju reklaami, siis see napsatakse meie nina eest ära. Seega peate kahjuks leppima üheainsa lingiga, kust saate ainult auto üldist sisemust piiluda.

Ma juba väga-väga ootan tänavust suve ja et saaks kruiisima minna ning Joosep lubas, et kui saame mulle kaamera, siis hakkame meie käimisi ja tegemisi ka filmima. Ta lubas mulle üldse selleks suveks mitut elamust, üllatust, seiklust või miskit sellist. Ma pole tegelt üldse kindel, mida sepitseb, kuna on nii salapärane. Uuris vaid, et kui spontaanne ma suudaksin olla, et kui ühel hetkel teataks, et ma pakiksin need ja need asjad kaasa, kas oleksin suuteline teadmata ajaks ja kohta temaga trippima. Aga no see ei peaks isegi küsimuse all olema, sest no daah - muidugi suudan! :)

Ma ei hakka praegu aega vabandamisele või heietamisele kulutama, et miks pole terve valgusaasta bloginud, vaid annan kerge ülevaate meie vahepealsetest tegemistest ja elust-olust.

Selliseid minijuhtumisi on vahepeal olnud lademetes. No selline igapäevane pimeda inimese eluke - olen ära eksinud, olen mitu peatust hiljem avastanud, et vahva - tramm ei ütle taas peatuseid, üle sõidutee sibades olen taevaisalt armu palunud, et see ei jääks mu viimaseks ületuseks ja no neid feile ei hakka ma üldse loetlemagi, kus ma olen rõvedat tilgastanud piima joonud, erinevad sokid jalga tõmmanud, inimesega suheldes totaalselt teise suunda vahtinud või tervitanud rõõmsalt võõrast inimest nagu muistset vana tuttavat ja siis sekund hiljem olen aru saanud, et see "tere" polnud teps mitte mulle mõeldud. Jeesh, did it again! :D

Nonii, aga kust alustada tähtsamate ja olulistema uudiste edastamisega... Ee, ma kohe ei teagi. Võib-olla oleks paslik mainida, et minu esimene anatoomia arvestus läks suurepäraselt (see oli meie lektori hinnang), esimene praktiline massaažieksami sain B ja nüüd kus luud on enam-vähem selged, oleme asunud lihaste kallale. Mitte et ma ennem poleks teadnud, millist lihast ma masseerin, aga nüüd tuleb põhjalikum õppimine, no et kuhu milline lihas kinnitub, mis on selle konkreetse lihase funktsioon ja ärme unusta vana head ladina keelt, mida ma tuubin söögi alla ja söögi peale. Mingi vahe ma nägin isegi unes, mismoodi ma ladina keelt palavikuliselt õpin ja siis ärkasin higisena üles ja hakkasin öösel kell pool kolm paaniliselt meenutama, kas unes õpitu vastas ikka õigele terminile ja sama märkamatult ma ka taas uinusin - ladina keelele mõeldes.

Kui luid oli umbes 206, siis lihaseid on umbes 3x rohkem, aga see on maru huvitav, kõik see, mismoodi inimene funktsioneerib on tõsiselt äge ja paeluv. Mul on tekkinud endal mingisugused lemmik luud ja lihased. Näiteks miskipärast on mulle musculus levator scabulae ehk abaluutõsturlihas väga sümpaatse kõlaga. Jäi lihtsalt kuidagi kõrvu. Teine, see pole küll mu lemmik, aga siit tuleb tasuta 15 sekundiline ladina keele kursus - musculus erector spinae ehk selgroosirgestajalihas. Selle lihasega on selline huvitav fakt, et kuna erect tähendab ladina keeles sirget või miskit sellist, siis sealt pärineb ka sõna erektsioon. Selline fun ja hariv fakt tänasesse päeva. Mitte et ma teaksin, mida lihtsurelik või tavaline massöör peaks selle teadmisega nüüd peale hakkama, aga no võib-olla kulub kunagi marjaks ära.

Igatahes õpingud edenevad mul tõepoolest hästi ja mul mõlguvad mõttes kõiksugu plaanid, aga ma ei tahaks neid praegu veel avalikustada, kui nad on alles rohujuuretasandil. Kuid, kui õige aeg käes, siis minu armsad blogilugejad on esimesed, kes sellest kuulevad ja saavad ka visuaalselt osa, kuna plaanin ka blogi oma master plani kaasata. Selleks on mul muidugi tarvis erialaoskustega inimesi: raamatupidajat, programmeerijat, videomonteerijat, kujundajat. Anyone?

Hah, ma olen ikka "suurepärane" sisulooja. Ma tegelikult tahtsin oma postituse lõpuks jõuda sinna punkti, kus ma teen teatavaks meie viimase aja grandioosse uudise, mis tiba muutis meie elukest lõbusamaks, vabamaks ja huvitavamaks ehk et meile kingiti auto, aga ma ilmselgelt ei jõudnudki selleni. Okei, jääb järgmisesse postitusse, sest see lihtsalt väärib eraldi postitust, kuna on üheaegselt liiga amazing ja humoorikas.

PS. Ärge siis unustage, et EBA 2017 hääletus kestab veel viimaseid päevi ja oma lemmikutele saate hääli anda siin!
Kui keegi peaks minult küsima, et miks peaks oma hääle just mulle andma, siis ega ei peagi, aga ma oleksin ütlemata rõõmus ja super tänulik, sest positiivne tagasiside annab kuhjaga motivatsiooni jätkamaks seda, mida olen siiani teinud ja ühtlasi on see mulle kinnituseks, et olen suutnud inimesed panna nägema ja mõtlema sellele, et mõne oma meele või jäseme kaotus pole veel elu lõpp, vaid hoopis uue, kuid natuke teistmoodi elu algus. Eks see sõltub loomulikult paljuski inimesest endast ka ja ega ma ei tahagi anda sellist signaali, et kui keegi kaotab päevapealt jäseme, nägemise või kuulmise, et siis lähete ja patsutate õlale ning seletate eriti entusiastlikul häälel, et yolo, vähemalt jäid ellu ja ära konuta siin toas, aja jalad kõhu alt väljaja lähme õue päikesepaistelist ilma nautima ja siis kui olete oma entusiastlikku elujaatava traktaadiga ühele poole saanud, siis meenub, et ups, inimene kaotas äsja autoõnnetuse tagajärjel oma mõlemad jalad.

Okei, ma läksin nüüd veits lappesse, aga kuna see on mulle hingelähedane teema, siis võtan kohe eraldi plaani sellest mingi aeg kirjutada. Igatahes, kui ma olen suutnud olla oma elurõõmuga eeskujuks või inspiratsiooniks ja näidanud maailmale, et pimedaks jäämine pole veel maailma lõpp,siis minge ja otsige ilmatu pikast Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, märgistage ära ja klikkige "Hääletan". Hääletada saab siis ühelt IP aadressilt 5x. Aitäh kõigile minu armsatele toetajatele! :)

Nii kaua, kui ma end mäletan, on mulle alati rattaga sõita meeldinud. Lasteaiapräänikuna oli mul kollane kolmekas, mis on läbi aegade üks mu kõige armsamaid ja lemmikumaid olnud. Vahepealse koolijütsi perioodi mahub ära ka üks helesinine Školnik, mis oli meile soetatud õega kahepeale. Selle ratta pärast sai ikka nii mõnigi tuline vaidlus maha peetud, solvutud ja pisar poetatud, sest kogu aeg oli ju probleem, kes saab enne rattaga sõita. Mõned rattad on jäänud ka teismeea ikka ja kui mu mälu mind praegu alt ei vea, siis neid on olnud kaks ning mõlemad on lõpetanud pikanäpumeeste saagina.



Selle viimase ratta pärast oli mul eriti kurb meel, kuna see oli imeilus kuldne ratas, mille rehvid olid ägeda mustriga ja millel oli ka spidomeeter. Kusjuures selle viimase rattavargusega on selline halenaljakas story ka olemas. Ma hoidsin ratast lahtiselt korteri ukse taga. Jaajaa, tean-tean, minu paha. Tallinnas ei tuleks ilmselt keegi sellise geniaalse mõtte peale, et hmm, mis oleks kui jätaks õige lukustamata ratta trepikotta. See oleks umbes sama hea nagu ulataksid ise vargale oma ratta: näe, ole hea mees - võta! Täitsa niisama saab!

Igatahes sel samal ööl, kui mu ratas tuuri pandi, vahtisin mina teisel pool ust hambad laiali nightchati, kus saate teemaks oli: kas olete langenud rattavarguse ohvriks? Ja täpselt sel samal ajal, kui mina lugesin inimeste hoiatavaid lugusid kavalatest ja jultunud pätipoistest, näpati mul ukse tagant mu oma ratas ära. Tjah, ma kusjuures veel korraks mõtlesin, et äkki tooks ratta tuppa... Aga eiii, milleks, eksole!?
Peale seda viimast lollakat vargust ma rohkem polegi üksi rattaga sõitnud. No kui need paar korda välja arvata kui Joosep sundis mind pimedana ema perekaga parklas sõitma, aga no see pole päris see.

Rattasõit peaks olema ikka selline mõnus nauditav ajaviide, mitte aga selline, et hoiad nii kramplikult lenksust kinni, et kõik 10 sõrmenukki on juba valged, ja enam kui poole ajast kisendad "ma kaardaaaan!", sest just selline minu pimesi rattasõit välja nägigi - no pressure, ära lihtsalt võssi sõida. Aga seda suurem oli minu rõõm kui Joosepi ema kinkis meile eelmisel aastal tandemi, et saaksime Joosepiga kahekesi sõitmas käia. See pole ka muidugi päris see sama kui üksi sõita, aga vähemalt täiesti pingevaba, sest Joosep on super hea eessõitja. Me oleme isegi mitmepäevasel tandemmatkal Hiiumaal käinud. Ja kuna ma sain sellest tandemmatkast sellise poweri ja positiivse elamuse, siis minu hinge jäi igatsus uue matka järele.

Täna saingi siis postkasti esialgselt tundunud "suurepärase" kutse tandemmatkale, mis toimub 10-19. augustil Saksamaal Kölnis. Kirjade järgi on projekti eesmärk arendada rahvusvahelisi suhteid ja nautida tandemrattaga matkamist. Korraldaja poolt on:

• Majutus hostelis koos toitlustusega
• Toitlustus matkade ajal
• Giiditud tandemmatkad, pikkusega umbes 50-80 km
• Täiendavad meelelahutuslikud üritused
• T-särk osalejatele

Osalemistasu on 100€ nägu. Minu jaoks oli kummastav see, et kui eessõitja ehk pimeda saatja on vanem kui 35-eluaastat, siis kukub hinnale kohe kolksti 50 euri otsa. Nagu miks? Kas selles eas inimestele tuleb rohkem kulutusi teha või? Aga okei, see selleks, Lihtne matemaatika näitab, et ühe paari maksuvus on 200-250 euri. Arvestades, et ööbimine ja toitlustus plekitakse kinni ja meile on orgunnitud giidiga matkad, kus on võimalus, et meid viiakse kõiksugu lahedaid  Kölni vaatamisväärsusi vaatama, siis laias laastus pole sugugi paha diil, AGA...

Kopeeritud lõik meilist:
Saksamaale sõidu(lennu) ja kohapealse transpordi(rong, buss) laagrisse

1600 euri? Päriselt või? Ma kõlan nüüd võib-olla nagu viimane rott siin maamunal, aga minu arvates on 1600 euri ikka räme kallis sellise matka jaoks. Jaa, ma saan aru, et tegu on vabatahtliku matkaga ja ega ma ei peagi sinna ronima, kui selline summa võtab mul hinge kinni ja ajab köhima, aga ikkagi... Ma ei saa üle sellest. 1600 euri!? Mis meid lennutatakse sinna mingi privaat jetiga kohale, tagumiku alla antakse kullast tandemid ja toidukordadel kühveldame endale supilusikatega kaaviari näost sisse või? Kui ma ei eksi, siis sellise summa eest saab kahekesi minna juba soojamaareisile - Indiasse või peaaegu et Bali saartele.

Ma ei tea, kas ma olen ainukene hullumeelne siin, aga ma skrollisin eile poole kolmeni öösel oma Facebooki feedi ja otsisin silmad punnis teiste blogijate EBA teemalisi postitusi. Maru põnev on lugeda erinevate inimeste põhjendusi, et kellele ja miks oma hääl anti ning eriti värskendavad on just need postitused, kus pole tuimalt laotud punkte kõige popimatele, vaid tuuakse välja väga palju uusi ja põnevaid blogisid, mille peale ise võib-olla ei satukski, kuna kipuvad tihtipeale teenimatult staarblogijate hiilguse varju jääma.

Teate, millise EBA uuenduse üle ma tänavu kohe eriti rõõmustan? Eks ikka selle üle, et kategooriaid on seekord ainult 15 ja blogiaadressid on lingitavad. Jeii! Ja rõhk sõnal "ainult", sest kes veel mäletab, siis möödunud aastal oli neid ju lausa 28 ja enne, kui hääletusralli lahti läks, lubasin mina suure suuga, et hääletan igas kategoorias. Oli see vast üks mu elu piinarikkamaid päevi, sest toksisin kõik blogiaadressid ükshaaval sisse ja sirvisin läbi. Oksendamiseni. Isegi legendaarne tuimestuseta silmaop polnud nii vaevarikas.

Aga ilma pikema jututa annan siis minagi teada, kes minu hinnalised punktid endale skoorisid. Selle mainin ka kohe alguses ära, et tänavu lähtusin kainest mõistusest ja hääletasin ainult nendes kategooriates, keda ikka jälgin ka. Here we go! :)

1. Arvamusblogid
Minu hääle saab pikemalt mõtlemata estonianwithabackpack ja kuigi paljud leiavad, et Eveliisi postitused on täis lõputut kibestumist ja vingumist, siis mina absoluutselt ei nõustu sellega. Ükskord tuli Joosep kööki ja uuris nii muuseas, kas ma seda blogijat - Eveliisi ka tean. Ütlesin, et ikka tean ja et on mul isegi blogrollis ning loen regulaarselt. Arutelu läks muidugi edasi sellele, et kas Eveliis on siis ilgem vingats või mitte ja minu suureks üllatuseks Joosep leidis ka, et Eveliis on kibestunud ja postitustes on palju vingumist. Maeiteakusmaelan. Nii et Eveliis, võta oma punktid ja katsu edaspidi vähem vinguda, eks!

2. Pere- ja beebiblogid
Selle kategooriaga on sellised lood, et olin täiesti kindlalt otsustanud, et tänavusel EBA hääletusel saab minu hääle endale Britt koos oma armsa perega,aga siis selgus, et Britt ei osalegi tänavusel EBAl. Nii valisingi kohe järgmise lemmiku ehk Lipsukese! Lipsuke küll lalises siin päev tagasi ühes oma postituse kommentaariumis, et on veits kurb ja pettunud, kui jälle kuskilt loeb, et keegi andis talle hääle ainuüksi sellepärast, kuna oli ainus tuttav nimi pere- ja beebiblogide kategoorias, aga tahaks siiski olla lihtsalt kõigi siiras lemmik, mitte aga teine valik vms. Kurb küll, Lipsuke, nutad ja saad mult hääle! Fun fact! Lihtsalt, kes pole veel kursis, siis Lipsuke oli see kõige esimene blogija, kes hakkas oma piltidele kirjeldusi lisama. Much cute! Nii et mina soovitan küll kõigil oma pimedatel sõpradel hääl just Lipsukesele anda ja teistele blogijatele teadmiseks - neid pimedaid, kes arvutit kasutavad, on täiesti arvestav hulk.

3. Kultuuriblogid
Hääle sai Manjana! Ta kirjutised on sellised, mis panevad Su hallid ajusagarad vabatahtlikult sunniviisiliselt kaasa mõtlema ja olukordi analüüsima ning kuigi vahel on mul selline tunne, et misasjamapraeguloen, siis pole mul kunagi tekkinud tunnet või mõtet, et appiii, millal see pläma ükskord ometigi otsa saab. Never. Oot, kas ma nimetasin just Manjana mõnd postitust plämaks või? Ee, loodetavasti mitte. Saite ju tegelikult aru küll, mis mu point oli?

4. Elulised blogid
Oeh, see kategooria on alati nii ilmatu pikk ja otsust langetada, keda võtta ja keda jätta, on niii raske. Eelmisel aastal skooris minu hääle endale Mallukas, aga viimasel ajal on seal minu jaoks liiiiga palju reklaampostitusi, mis aeg-ajalt kipuvad mõjuma nii nagu ma oleksin kogemata kusagile teleturu lehele sattunud. Ma saan aru, et see kõik on lugejate hüvanguks ja blablablaa, aga lihtsalt ühelt maalt viskab kopa ette. Pealegi võistlustules on peale Malluka veel 54 blogijat - ring a bell!? Igatahes mina alguses mõtlesin oma hääle anda Mesiliisile, aga siis avastasin oma suureks pettumuseks, et see suslik polegi end tänavusele EBA hääletusele üles andnud!? Seega pidin endale uue ohvri leidma ja lõpuks sai minu hääle üks ääretult huvitav ja paeluv blogi ehk onceuponatime112. Sealt blogist leiate lugusid kiirabimeediku juhtumitest.

Jap, nii ongi, rohkem ma hääli ei jaganudki, sest ma ei jälgi ega loe regulaarselt teisi blogisid. Ma olen tegelikult täiesti veendunud, et selles kilomeetrises nimekirjas on veel teisigi üliägedaid blogisid, aga ma lihtsalt ei ole tänavu suuteline kõiki läbi lappama. Aga kui keegi leiab, et ma jätsin täiesti teenimatult mõne blogi tähelepanuta, siis ärge häbenege ja jagage soovitusi.
Hääletus kestab 31. maini ja igalt IP aadressilt saab oma lemmik blogile / blogijale anda hääle 5x. Minu blogi leiab siis Eluliste blogide kategooriast ja kõigile suur kallipai, kes on juba oma hääle minu blogipesale andnud - võite ülejäänud neli ka anda. Hahaa, nalii!

Mõtlesin nats promo ka teha oma blogile. Kuna mul on EBA üritusele ikkagist kuuekohaline VIP-laud bronnitud ja hetke seisuga on üks koht küsimärgiga, siis võib juhtuda, et see viimasel hetkel vabaneb. Noh, mitte ses suhtes viimasel hetkel, et pool tundi enne üritust, aga no you get the point. Igatahes mõtlesin, et kuna see koht on mul nagunii kinni makstud, siis pole mõtet lasta sel raisku ka minna ja nii otsustasingi, et kui Joosep ei peaks saama tulla, siis võtan mõne oma ustava lugeja kaasa.

Okou, nüüd võib kuskilt kobinat hakata kostuma, sest eelmisel aastal keegi jorises, et sellised võtted on ebaausad... Aga mina küll selles probleemi ei näe, sest ma miskipärast eeldan, et need, kellele ma meeldin, need annavad nagunii mulle oma hääle(d) ja need, keda mu blogi ei koti karvavõrdki, need vaevalt annavad end vabatahtlikult üles, et saaks ainult terve õhtu minu seltsis piinelda. Igatahes hääletada saab siit!

PS. Hah, ma otsisin arvutist üht faili ja leidsin juhuslikult 2016. aasta EBA hääled ja upsiduu, ma andsin eelmisel aastal Eluliste blogide kategoorias oma hääle hoopis Ritsikule. Ma olen alati teadnud, et mul on hea mälu - hea, aga lühike.

Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.

Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.

Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.

Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

Täna algas EBA 2017 (Eesti Blogiauhinnad) hääletus ja mõtlesin siis minagi lugejaid üles kutsuda minu poolt hääletama. Kirjutasin isegi FB blogilehe tarbeks postituse valmis ja ühtlasi palusin Joosepil saata mulle meilile üks ilus foto minust ja Janetist, mis oleks viisakas lisada FB postitusele. Kuid minu rõõmsaks üllatuseks pakkus Joosep, et kas ma ei tahaks minna välja ja teha üks tutikas kevadine fotosessioon. Alguses olin veits skeptiline, kortsutasin mõtlikult kulmu, kuna hilpudega jändamine ei kõla minu jaoks peaaegu mitte kunagi ahvatlevana. Sobiva outfiti välja otsimine ilma õe või Fokini abita, kombineerimine ja enda üles tuunimine pimedana on kõike muud kui fun. Pigem seostub see mulle tüütu kohustuse ja kaosega. Kui keegi teist peaks tundma vastupandamatut soovi kasvõi korrakski sama tunda, mida mina viimased 10-aastat olen tundnud, siis olge lahked - sulgege silmad ja minge tuhlake veidi oma kapis ringi.

Esimese hooga tõmbasin endale teksased jalga ja musta O'Neali parka koos värvilise kašmiir salliga peale ja alla jätsin mingi eriti suvalise koduse maikasärgi. Natuke andsin huultele läiget ja valmis ma omast arust olingi. Mõtlesin, et saab odavalt läbi, aga kui Joosep mind sedasi sissepakituna nägi, ütles mulle kohe, et mul hakkab palav ja et ma võiksin ikka miskit vähe kevadisemat selga tõmmata. Lihtne öelda, raske teostada, sest mul puudus kujutluspilt ideaalsest kevadisest outfitist ja nii ma kukkusin lalisema, et minu mõistus on otsas ja mina ei tea, mida selga panna. Õnneks tuli ka siin Joosep appi ja hakkas mulle ükshaaval kummutist asju ette kandma. Kui lõpuks leidsime sobiva outfiti ja ma selle endale selga ajasin, küsis Joosep: "Kas see peabki nii kortsus olema?"

Ma katsusin ja ma ise küll kuskilt otsast aru ei saanud, et see kampsunilaadne toode võiks kortsus olla. Milline kampsun üldse kortsub? Ma püüdsin Joosepile selgitada, et see kampsun ongi sellise lõike ja tegumoega, millel on õmblused kohati kroogitud ja peabki seljas rippuma nagu räbaldunud põrandakalts - see pidavat praegu väga moes olema. Kuid ega Joosep ei taganenud, vaid väitis kindlameelselt, et see kampsun on kortsus, mingid mikrokortsud. No ma ei tea. Kuna ma tänapäeva moeröögatustega tunnen end aeg-ajalt veits kohmetult, siis ega see Joosepi kortsujutt mulle erilist enesekindlust juurde ei süstinud ja nii ma tundsingi end nagu ma oleksin kõige jubedam koll ever.

Läksin ja avasin uuesti kapiuksed ja vahtisin nõutult kapisisu (mitte et mul oleks sealt midagi silma hakanud :D), aga no nii moe pärast ja nägija aja harjumusest. Kaks sekundit hiljem sulgesin kapiuksed sama targalt kui olin need avanud ja loivasin end tagasi esikusse, kus Joosep sidus endal juba saapapaelu kinni. Ma seisin seal nagu viimane õnnetusehunnik. Lõpuks oli meil mõlemil tuju nullis ja kui Joosep veel teatas minu mossis nägu vaadates, et tehku ma end korda, sest muidu jääb fotosessioon ära, siis see oli viimane piisk minu karikasse ja turtsusin vastu: "No siis jääb ära!". Tõmbasin oma punased nahksaapad jalast, marssisin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Nüüd ma istun siin voodis ja silmis pisarad ja olen kogu maailma peale pahane, et miks minul peab see ühe näruse pildi tegemine nii raske ja keeruline olema!? Ma ei taha kogu aeg sõltuda teistest. Tahan ise oma kappide sisu läbi tuhlata, meelepärased hilbud välja otsida, täismeigi ja sonksi teha ning ISE selfitada nii palju kui süda lustib ja hing ihkab, kasvõi miljon korda järjest. Aga EI, selle asemel pean ma uskuma ja lähtuma  teiste juttudest, meeldimistest, arvamustest. Tahaks lihtsalt vahel ise veenduda või pilgu peale visata, et kas see, mida mulle tõepähe kirjeldatakse, vastab ikka reaalsusele või on tegu lihtsalt inimeste erinevate arusaamadega asjadest.

Ma kirjutasin veel oma Facebooki blogilehe tarbeks üleskutsegi valmis, et miks minu blogi poolt võiks hääletada. Seal oli a la lause "Igal juhul olen ma iga hääle eest super tänulik ja loodan, et minu elurõõm on nakatav ja positiivseks eeskujuks kõigile, mille läbi ma olen kasvõi killukenegi suutnud näidata maailmale, et pimedaks jäämine pole veel elu lõpp, vaid uute seikluste algus ja igapäevaste katsumuste ja ootamatuste ületus". Hahaa, lubage mul suure suuga naerda. Elurõõm my ass. Praegu on küll mu "nakatav" elurõõm kuhugi sääred teinud ja hinges pesitseb totaalne kass. Aga mis siis ikka - see ongi elu, koos oma tõusude ja mõõnadega.

Aga ma lähen ja vorbin endale nüüd lohutuseks soolalõhe ja tilliga röstsaiakesi ja kõigil minu armsatel lugejatel ja ka esmakülastajatel on võimalus minna EBA 2017 hääletuslehele ja otsida Eluliste blogide kategooriast üles puhtapime.ee, sinna ette märkida linnuke ja klikata "Hääletan" ning seda kasvõi mitu korda järjest. Aitäh-aitäh ja kniks! :)

Meil oli täna Joosepi brasnik ja just äsja lahkusidki viimased külalised. Elaminegi juba enam-vähem üle kraamitud. Ainult igavene suur virn musti nõusid on veel tarvis puhtaks küürida ja kuigi meil oli Joosepiga diil, et kui mina tegelen toitlustusega, siis ta on nõus mustad nõud ise pesema. Aga no mina ei tea, mis puhtusejumalanna minus välja lõi, aga kui viimanegi taldrik-kauss-kahvel-klaas-nuga-lusikas-tass oli elamise pealt kokku korjatud, teatasin mina Joosepile, et ma tahan ise kõik nõud ära pesta. Täitsasoojaksläinudpeast. Ja seni kuni Joosep mulle plita kütmisega boilerisse sooja vett orgunnib, mõtlesin mina tulla ja aega sisukalt ära kasutada ja rääkida teile meeste Brasiilia vahatusest.

Ei, Joosep ei saanud kingituseks Brasiilia vahatuse kinkekaarti. Jumal tänatud selle eest! Ma tahtsin tegelikult sellest meeste kubeme vahatamisest juba umbes kolm nädalat tagasi kirjutada, kuna täiesti lambist tuli see teema ühe tuttavaga jutuks. Ta teatas mulle, et tema meessoostsõber lasi teha Brasiilia vahatuse ja minu miljonivääriline reaktsioon oli umbes selline,  no kuidas seda nüüd kirjeldadagi... Ühesõnaga selline hässtii pahviks löödud ja pool heleda häälega kilgatus: "What!? Miks?"

Mitte et see peaks minu asi olema, mida keegi mees oma kubemekarvadega otsustab teha. Kui soovib, siis minugi poolest kitkugu kasvõi ükshaaval oma kubemekarvad välja või blondeerigu ära, I don't care. Kuid mind hämmastas see põhjus miks vaene mees seda teha otsustas. Ta teine pool olevat seda nõudnud. Aga milline täismõistusel olev mees läheks lihtsalt vabatahtlikult käsu peale Brasiilia vahatust tegema? No juhul, kui see pole just mehe enda suur unistus, eksole. Selles loos oli aga põhjus vägagi proosaline - enne rohkem seksi ei saa, kui kube pole beebipepu sarnaseks - pehmeks ja siledaks vahatatud. Nii ei jäänudki vaesel mehel muud üle, kui viimases lootuses minna ja lasta end kõige õrnemast piirkonnast vahaga kokku määrida ja släuhti karvadest puhtaks tõmmata. Aga ega see loodetud rohket seksirõõmu majja ei toonud. Mees endiselt kuival ja tagatipuks ka karvutu. Õnneks tegu ainult karvadega, need kasvavad vähemalt tagasi. Sellega seoses tekib aga mul küsimus, et milline femme sunnib meest midagi sellist läbi elama, kasutades selleks alatut seksimanipulatsiooni?

Aga see, mida mina jäin selle loo puhul mõtlema, oli see, et mulle isiklikult küll ei meeldiks beebipehme ja sile mehe kube. Lausa nii sile, et hea tahtmise juures võiks oma huuled tänu peegeldusele üle võõbata. See oleks nagu mingisugune arenguetapis olev poisslaps. Ma saan aru, et mida lühemad karvad, seda hügieenilisem, aga täiesti nullis...!? Fuh, ma ei tea, kui Joosep peaks mingil veidral ajukahjustuse momendil selle vahatuse endale tegema ja ma avastaksin seda alles asjatamise käigus, siis ma tõmbaksin endale kohe püksid jalga tagasi ja paluksin tal seda sama teha. Samamoodi ei fänna ma ka mingit eriti võssi kasvanud puhmakat, nii et karvu on rohkem kui varustust ja pärast on tükk tegu, et sealt "tikripõõsast" slong üles leida.