Trippimine

Kas teate seda Willie Nelsoni laulu- On the Road Again? Hetkel istun autos ja sõidame Pärnu poole, et üks hüva Jaanipäev maha pidada. Taustaks mängib seesama lugu, aga ainult minul on selline mõnus trippimise meeleolu, sest ma olen nii kitsi ja kuulan muusikat klappidest. Seltskond on meil tagasihoidlik: mina, Joosep, koonud, Joosepi kasuisa ja palju manti tagaistmel. Oleme praeguseks hetkeks sõitnud kuskil 60km ning kogu selle aja on Python seisnud püsti ja autoaknast välja uudistanud, et kuhu me õigupoolest sõidame. Janet seevastu magab täiesti rahulikult...eks eilne sünnipäev väsitas väiksekese ikka päris korralikult ära...kuidas see venekeelne lause oligi: starast nje radast.
Ma väga loodan, et leian endale Pärnust mõned eriti ägedad lillad poolsaapad, sest ostsin täna Tartu Kaubamajast, endale lilla nahkjaki ja see sobib mulle ideaalselt. Mii so häppiiii! Wiiii!
Joosepi kasuisa läks just hetk enne Viljandi sissesõitu närvi, sest oletatavasti mingisugune liiklushuligaan (mina ei näinud ühtegi) tekitas mingisuguse ebanormaalse olukorra ja kuna Joosepi kasuisa suutis täna ka jälle Tartu linnas närvi minna, sest teadupärast ei ole Tartu linn vahepeal Tema jaoks loogilisemaks muutunud, siis tegime Võrtsjärve juures metsapeatuse, et värske õhk tõmbaks krussi läinud närvid sirgu. Igatahes, kui tuli Viljandi vahejuhtum, siis ma tagasihoidlikult soovitasin:"Lähme tagasi Võrtsjärve juurde närve rahustama..." Tean, et olukord oli pingeline ja mehed ees vandusid päris koledasti, aga mind ajas see olukord naerma, või no õigemini ma naersin jälle oma andeka nalja üle. Oh mind humoristi küll.
Lisan siia siis selle mõnusa trippimise loo...