Vahelduseks olin asjalik

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

CONVERSATION

1 kommentaari:

Back
to top