Juhtkoerte maavõistlus

Minu Facebooki lehe jälgijad juba teavad, et eile väisasime Janetiga Tartut, kus toimusid iga aastased Eesti Juhtkoerte maavõistlused, kus me saavutasime Janetiga II koha, jäädes I kohast maha kõigest kolme punktiga.

Aga enne, kui ma üldse asun kirjeldama eilset võistlusrada ja seda, et mis meile saatuslikuks sai ja kuhu meie I koha väärilised punktid kadusid, peaksin ma äkki natukene lähemalt rääkima sellest, et mis asi üldse on juhtkoerte maavõistlus ja miks juhtkoerad peaksid üldse võistlema, kui nad tegelikkuses on mõeldud abistama pimedat inimest.

Juhtkoerte maavõistlus on sõbralik mõõduvõtmine tandemite vahel, kes peavad läbima treenerite või rajameistri poolt kokku pandud võistlusrada. Võistlusrada on kõigile võistlejatele tundmatu. Juhtkoer ega ka pime ei tea, mida rajalt oodata. Kõik käib pimeda tunnetuse ja usalduse peale. Üldiselt üritatakse võistlusrajale sisse panna võimalikult palju erinevaid elemente, mida üks tubli juhtkoer on õppinud ja peaks oskama lahendada. Kõiksugu erinevate olukordade lahendamisoskused tulevad tandemi pikaajalisest koostööst ja sellest, et kui aktiivsed nad igapäeva elus on ja kui palju erinevaid olukordi on tandem saanud üheskoos lahendada. Mida aktiivsem igapäevases elus oled, seda kergemini peaks ka võistlustel minema. No ja siis on kõik muud õpitud käsklused ja oskused, mida juhtkoerale õpetatakse enne, kui läheb pimeda teejuhiks ja abiliseks. Nagu näiteks vasak, parem, otsesuund, tagasitee, pink, uks, lift, trepp, sebra, maha kukkunud eseme üles tõstmine, takistusest möödumine, milleks võib olla mis iganes- veelomp, auk, ehitustaraga eraldatud ala, põõsad, pargitud sõiduk, reklaamplakatid, postid jm. No ja loomulikult on palju neid käsklusi, mida juhtkoerakasutaja ise õpetab oma koerale. Mina olen näiteks Janetile õpetanud otsima eskalaatorit, kaldteed, sularahaautomaati, kassat ja muid nipet-näpet asju.

Tegelikult ega need maavõistlused ei ole kohustuslikud, aga mulle näiteks meeldib neist osa võtta, kuna läbi selle saab end proovile panna, mis annab enesekindlust juurde ja pakkuda oma juhtkoerale mõttetööd. Kõiksugu sellised lahendamist vajavad ülesanded hoiavad juhtkoera mõtlemist erksana ja mida rohkem talle kogemusi pakud, seda nutikam ja lahtisema peaga ta on. Põhimõtteliselt iga uus olukord, mille koos lahendate on kogemus, mis purustab piire, mis pimedus ette seab.
 
Võrreldes tänavust võistlusrada möödunud aasta omaga, siis tänavune rada oli minu meelest märksa lihtsam. Muidu on treenerid meile ikka armastanud rajale kõikvõimalikke takistusi sisse tuua ja paigaldada. Näiteks varasemalt on olnud ristipõiki üle kõnnitee kanalisatsiooni plasttoru, liivakott, metallvõrest tehtud tupik, traktor jm. Kuid eilsel rajal polnudki üllatuslikul ja ootamatul kombel mitte ühtegi neist takistustest, kuid minu ja Janeti jaoks oli siiski üks väga ootamatu ja võistlust häiriv faktor, mida teistel võistlejatel ei olnud.

Marsruut ise algas Riia tänava äärest, mõned meetrid enne Hansakeskuse bussipeatust ja sealt edasi liiguti ülesmäge, ületati Ülikooli tänav ja siis omakorda Riia tänav, kust jõuti Kalevi tänavale ja sealt algaski meie kõige suurem probleem nimega Kiku ja Ellie. Kiku ja Ellie on Janeti ühed vaieldamatud lemmikud, kelle poole me just mööda antud teedpidi tavaliselt liigumegi. Ja antud rajooni me mitte millekski muuks otstarbeks ei kasuta. No, et oleks näiteks variant, et kasutame neid tänavaid kasvõi poodi minemiseks vms.
Janet oli superelevil, kuna oli veendunud, et liigume Kiku ja Ellie poole, aga siis tuligi see saatuslik tänavanurk, kust me tavaliselt paremale ära pöörame, et Kiku ja Elliega pargis kohtuda. No nii, nagu me oleme kõik need viimased neli aastad teinud ja käinud. Kuid oh sa lops, nüüd äkki kamandasin ma Janetit edasi ja vaene hing ei saanud aru, et mis toimub. Ta oli täiesti veendunud, et ma olen peast totaalselt segi tõmmanud ja püüdis iga hinna eest mulle selgeks teha, et kamoon, simmo, me lähme praegu õigest kohast mööda. Nii me siis seal olime nagu kaks jäärapäist eeslit, kumbki oma jonni ajamas.

Mina pidin ju mingi imeväega Janeti saama vasakule ja mitte lihtsalt sinna saama, vaid tegema nii, et ta teeks seda vabatahtlikult. Vasakule saab ju muidu nii ka, et ma lihtsalt lohistan toorelt rihma otsas koera üle tee, aga no that's not the way to go. aga Janet üritas mulle endiselt selgeks teha, et Kiku ja Ellie elavad paremal. Te oleksite pidanud nägema, mismoodi ma utsitasin ja sudisin seda karvapalli, kes oli sellise olekuga, et kui ta oskaks rääkida, siis oleks ta a la miskit sellist öelnud "Paluuun, kas keegi võiks sellele pimedale arsti järgi kutsuda?! Ta viib meid hukatusse!"
Pildil siis Janet koos oma lemmikust koerasõbranna Elliega:


Lõpuks, peale enneolematut loivamist ja venimist, andis Janet hetkeks näiliselt alla ja läksime edasi, kuid siis tuli peagi uus tänav, kust sai samuti ära paremale pöörata. No ja juhtkoera loogika ütleb, et kui esimese parempöörde maha magasid, siis saab ka järgmisest. No nagu geps või nii, mis teeb ümberarvestust :D
Meil oli loomulikult tarvis otse liikuda, aga no see eesel keeras end ristipõiki mulle keset kõnniteed ette ja üritas kogu oma olemasolevate rakkudega mulle selgeks teha, et siit peab paremale minema.  Noh ja sealt siis meie väärtuslikud I koha punktid läksid, sest kuna Janet oli veendunud, et mina va loll pime olen eksinud ja ei tea ise ka kuhu minna tahan, tegi siis teeületusi veidi diagonaalis. No, et kui tee oli vaja otse ületada, siis Janet kaldus lõpus ära paremale, sest no daah, Kiku ja Ellie elavad ju seal.
Vanemtreener Veronika Malm ütles ka peale punktide väljakuulutamist ja vigade kommenteerimist, et esikoha tandem liikus sujuvamalt ja et ma seekord ei tunnetanud Janetit nii hästi. Mnjah, tell me about that.

Kui ma Mariale sonisin ja turtsusin rajal olles, et see on ebaõiglane, et miks, miks nad panid need tänavalõigud võistlusraja sisse, siis Maria ütles: "Sorry, ma unustasin!"

Eks rajal oli veel paar kohta, kus punkte kaotasime, aga need polnud jällegist Janeti süül. Ühes kohas ma näiteks ise ei peatunud ja astusin suure hurraaga sõiduteele, tõmmates Janeti ka kõnniteelt maha ja ühes kohas saime suunamuutuse kirja, mis on üks väga suur viga, sest juhtkoer EI tohi mitte kunagi ise suunda muuta. Ta võib hetkeks suunda muuta, kui peab takistusest mööduma, kuid kohe peale takistust peab uuesti sama suuna tagasi võtma. Mitte nii, et oi näe, kõnniteel on remont, ah keerame siit paremale ära. Nii ei tohi, sest siis me hakkame ju absoluutselt teises suunas liikuma. Kuid see suunamuutus läks meil sellepärast kirja, kuna mulle tundus, et mulle anti liiga hilja märguanne, et ma annaks Janetile käskluse otsida vasak sebra ja kuna meie vudame üpris kiiresti, siis tunduski, et sebra on kuskil eespool, aga tegelikult kui ma käskluse andsin, siis sebra oli põhimõtteliselt juba meil kõrval.

Aga noh oli, mis oli ja ega uuesti teha ei saa. Aga kuna ma olen tohutult suure võistlushingega ja minu jaoks on alati võit see põhiline, siis minu jaoks pole ükski koht, mis jääb I kohast allapoole, piisavalt hea. Aga hästi palju rõõmu ja uhkust valmistas mulle üks harjutus, mille ainult Janet puhtalt ära tegi.
Nimelt koerad pandi kahe meetriste vahedega murule lamama, rakmed asetati koerte esikäppade ette ja siis meid viidi päris mitmeks minutiks ära peitu ja juhtkoerte ülesandeks oli kannatlikult oodata oma peremeest kohas, kuhu pime ta jättis. See koha hoidmine on oluline, kuna kui pimedal on kuskile tarvis korraks minna, kuhu koera ei saa või ei taha kaasa võtta, siis tagasi tulles oleks koer sama koha peal ootamas, kuhu pime ta jättis. Janet ja Mathias, kes sai I koha, hoidsid kenasti kohta, aga siis tuli sama harjutuse tase 2.
Ülesanne seisnes selles, et pime seisis eemal ja pidi oma koera enda juurde kutsuma ning siis uuesti andma koerale käskluse tagasi kohale minemiseks. Kuna kogu sooritus leidis aset muru peal, kus oli palju põõsaid ja puid, no ühesõnaga ahvatlusi kui palju, siis teised koerad läksid niisama muru platsile ringi luusima, aga minu väike kollane poobik, kui sai korralduse kätte, läks ainukesena oma rakmete kõrvale lamama. ?! Minu popsikust Džännu! :) Ja nagu vanemtreener ütles, et ta tahtis lihtsalt näha, et milline koer selle lihtsalt puhtast intelligentsist ära teeb ja minu labraator oli siis see ainuke intelligent :D Väga uhke tunne oli! :)

Selline see võistlus oli ja nüüd kaks parimat ehk siis ka mina ja Janet, sõidame oktoobri alguses Lätti rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele. Nendele samadele, mida me oleme kaks aastat järjest kinni pannud. Ma küll suve alguses väga tugevalt kõhklesin, et kas ikka lähme võistlema, sest Janet on vanaks jäänud ja seda on näha tema olekust, sest mõni päev on ta nii väsinud olekuga, kuid samas järgmisel päeval kepsleb ringi nagu noor gasell. Joosep arvas, et me ei peaks võistlema, et kuna oleme kaks aastat järjest I koha koju toonud, et oleks ehk ilus tipus lõpetada ja arvestades fakti, et Janetil 10-es eluaasta jookseb, et las teised lähevad. Kuid treenerid olid teisel arvamusel ja  pealegi Lätiga on meil oma kana kitkuda. Seega  otsustasin, et käime ära ja vaatab mis saab. I kohta ma küll ei looda saada. Või mis asja!?! Loll jutt suhu tagasi. Muidugi ma loodan I kohta saada, aga ma ei tohi sellele mõelda, sest ma pole suuremat sorti võistlusnärviga olend ja kui olen närvis ja pabinas, siis Janet tunnetab seda ja hakkame vigu tegema. pean pigem mõtlema, et ah see on niisama üks suvaline jalutuskäik Lätis :D
Ja tulgu, mis tuleb, Janet on alati minu nr. 1 ja minu tšempion kõiges, sest ta on lihtsalt parim! :)

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Siis ei hakka treenima mitte teid tandemina vaid Sind. Hakkad mediteerima, et võistlusel ärevus Sust võitu ei saaks ;) Ok, ok, tandemit võib ka treenida :D
    M

    VastaKustuta
  2. Kui kõik läheb samamoodi, nagu eelmisel aastal Soomes, siis on kõik super, sest Soomes meil kuidagi kogu see värgindus toimis- ma polnud peaaegu üldse närvis :) Sina suunanäitajana mõjusid ka kuidagi rahustavalt ja kõik märguanded andsid väga õigetel hetkedel ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Peame koos trenni tegema.:D Loodetavasti olen sel ajal olemas.
      M.

      Kustuta

Back
to top