Kui lühidalt meie pühad kokku võtta, siis sõime, sõime, veel sõime, vahepeal rüüpasime midagi peale ja siis jälle sõime.
Ent kui tsuti pikemalt rääkida, siis esmalt sõitsime Joosepiga minu ema poole. Sinna tuli ka õde koos oma perega. Ja kuna minu ema on alati olnud väga hea kodukokk, siis võite vaid arvata, et laud oli heast ja paremast lookas.
Järgmisel päeval läksime mu isa poole, kus samuti oli laud külluslikult kaetud. Ning kui algselt plaanisime ainult korraks sisse astuda, siis reaalsuses kujunesid asjad sedapsi, et nii pea kui uksest sisse saime, saime aru, et siit me küll kuhugi tunni jooksul ei liigu.

Kui õelastega kohtusime eelmisel õhtul ema pool, siis isa poole jõudes jooksis seesama lastebande meile Joosepiga taas ukse peale vastu. Nad olid lihtsalt vahepeal vanaisale külla jõudnud ja askeldasid nüüd nagu väiksed päkapikud köögis ringi. Neil oli nimelt käsil Hiina toidu valmistamine.

Kui me uksest sisse saime, suskas mu väike õde mulle kingituse pihku ja ütles, et issi luuletust ei taha. Kuueaastane õepoeg, kes seda juhtus pealt kuulma tuli koheselt korda lööma ja ütles: „Pidi küll luuletust lugema, vanaisa ütles!“
Nohjah, pärast muidugi selgus, et pidin jah, aga kuna Maria-Leida oli mulle kingituse juba kätte andnud, siis oleks olnud veidi imelik see uuesti mult ära krabada, hihi. Nii et mul läks tänavu aasta kuidagi eriti lihtsalt selle va kingipaki lunastamisega.

Edasi juhatati meid pidulikult lauda, nagu päris restoranis. Lapsed nimelt mängisid hiinakeelseid kelnereid ja kui olid meid istuma juhatanud, siis võtsid meilt tellimuse. Aga ega minagi pole suu peale kukkunud ja nii ma  siis esitasin oma tellimuse ka neile pudikeelses hiina keeles. Ilmselt läks tõlkes midagi kaduma, sest taldrikul oli riisi asemel küüslaugune ahjuliha, jõulukapsas, kartul ja põdralihavorst, hihi.

Isa serveeris meile ka oma kuulsat ja maitsvat vaadisiidrit, mille on ise villinud. Aga kuna minul on suhteliselt range režiim tervise tõttu, siis lasin valada endale ainult pool klaasi. Ent kui hakkasime ära minema, siis isa ütles, et noh, siider ka joomata. Meie omastarust jõime oma klaasid tühjaks. Aga isa rääkis hoopis kannust, mitte klaasidest. Ma siis kähku võtsin ohjad enda kätte ja ei, ohjade enda kätte võtmises ei mõtle ma seda, et tõmbasin pool kannu kodusiidrit hinge alla, vaid andsin isale korralduse kõik siider Joosepile sisse joota. Joosep tubli väimehena tühjendas kannu kuulekalt.

Edasi viis tee meid Joosepi poole, kus oli koos kogu tema perekond. Suure peolaua taga. Ja olgugi, et olime just pool tundi tagasi korralikult kered täis tankinud, siis viisakusest sõime ka seal. Mul oli veel eriti raske keelduda, kuna spetsiaalselt mulle tehti ka ahjulõhe, mida ma siis väikeste ampsudena üritasin ära süüa. Kala oli imemaitsev, kuid kõht oli lihtsalt liiga täis, uh.
Kui olin kalaga peaaegu ühele poole saanud, siis  toodi lauale õunakook ja keeks.  Kohe ma muidugi ei suutnud seda süüa, aga õhtu lõpetuseks mekkisin väikse tükikese ka jõulukeeksi.

Nii kaua kui ma olen Joosepi pere jõulupidudel osalenud, on seal alati ka jõuluvana käinud. On olnud jõuluvana põlve peal istumist, habemele pai tegemist ja luuletuste lugemist. Ja kellel pole luuletust, peab oma paki kuidagi teisiti lunastama, teeb kasvõi kätekõverdusi.Ja kui oligi aeg kätte jõudnud jõuluvana juurde minna luuletust lugema, siis mõtlesin, et mul lendab kül see püksinööp vist eest ära. Vaikselt juba kahetsesin, et polnud piisavalt aega varunud, et kootud kleit selga venitada.

Enne pühi kaalusin ma 54 kilo, aga nüüd ma olen raudselt raskem. Vähemalt tunne on küll selline nagu kaldale uhutud sinivaalal, üldse ei jaksa end liigutada.  Kuigi, kui ema täna mu keskkohta mõõtis (mitte, et keskkoha suuruse järgi saaks kaalu tuletada), siis tulemuseks oli 68 cm. Seda on minu tavapärasest numbrist mõned sentimeetrid rohkem. Ja ei, Ta ei mõõtnud sellepärast, et kontrollida kui palju lisakilosid on tütar juurde võtnud, vaid me otsime mulle nahkpükse. Ma nimelt avastasin, et kui vihmase ilmaga kõndida ja Janet, väike sopaprits, mu sääre poriseks pritsib, siis nahkpükstelt on maru lihtne kogu see sopase ilma krempel maha pühkida.

Ma võiksin rääkida ka kingitustest, mida ma jõuludeks sain, aga äkki kirjutan sellest hoopis eraldi postituse. Seniks annan aga väikse vihje: see on pehme ja soe. See ei käi selga ega jalga ning mitte ka pähe, kuid on pehme ja soe. See pole elektrivõrguga ühendatud, kuid see on soe. See pole kootud. Seda ei panda alla ega peale, kuid endiselt on see nii pehme ja soe.

Jee, reedel algas Joosepil puhkus. Ja kuna tavaliselt oleme pühadeks koju sõitnud, siis nii ka seekord.
Laupäeval hakkasin vaikselt asju kokku pakkima ja rõhk sõnal "vaikselt", sest pakkimine on minu jaoks pisut tüütu tegevus. Ma võin vabalt pakkida neid asju kokku, mida mul enam vaja pole, kui ma tean, et see on selline nn ühekordne pakkimine. Aga teadmine, et pakin kokku, pärast uuesti lahti ja siis jälle kokku, brrrh, ei see pole üldse tore. Ja just sellepärast ei edenenud mul ka seekordne pakkimine. Ja oleks siis midagi huvitavat pakkida, et istud kapi ette maha ja hakkad taas avastama sinna aastateks ununenud asju. Sedasi võib nii mõnegi põneva leiu otsa komistada.Aga ei, minul oli enamuses must pesu, mis vajas kokku voltimist.

Kui keegi oleks meid pühapäeval näinud mööda Tartu linna liikumas, siis oleks ilmselt arvatud, et moosekandid on saabunud. Kuigi ei ole välistatud, et seda liikuvat kotikuhilat nähti. Ja et teile parem pilt silme ette luua, siis seljas oli mul triiki täis seljakott, põiki üle keha oli läpakakott ja et mitte oma paremat külge tühjaks jätta, siis sinna riputasin suure spordikoti, mis oli sama raske kui seljakott, pungil musti riideid. Ning kuskil seal kotikuhila alt paistsid minu kaks pisikest siblivat ja tudisevat jalga, mis üritasid sirget sammu hoida. Kõige suuremaks abiliseks osutus Janet, kes püüdis sihikindlalt mind kõnniteel hoida, ma kipusin nimelt tee pealt ära kalduma. Kuid vaeseke ei osanud kohe esimese hooga arvestada, et perenaine on vahepeal kahekordseks paisunud ja nii me lahkes pühade meeleolus võõpasime nii mõnegi aknaruudu puhtaks.

Ja ega asi veel sellega ei piirdunud. Teisel moosekandil ehk Joosepil oli ka veel kaks suurt torukotti, mis olid samuti enamuses musta pesu täis. Tähendab, ärge saage minust valesti aru – me ei viinud oma kallile perele jõuludeks musta pesu kingituseks. Meil lihtsalt puudub üürikas pesumasin. Ja ega see masin ei mahuks ka meile kuhugi. Kui me just ei taha seda elutuppa diivani kõrvale panna ja voolikud üle toapõranda vedada. Aga ei taha.

Igatahes. Joosepil oli veel käe otsas tema must labradoripoiss. Ja no kui minu koer mind abistas ja püüdis iga hinna eest hoida trajektooril, siis Joosepi koer on natukene, natuke rohkem kui natukene, päris palju tegelikult, tohutult energiline labrador, kellel juba särtsu jagub. Ja nii ta tahtis ühe, teise ja kolmanda põõsa juurde söösta, märgistada ja korraga igas suunas minema joosta.
Lisaks kui jõudsime linnaliiniga kesklinna, siis oli Kiku meil bussi vastas, kuna palusin, et tooks pakiautomaadist Joosepi kingituse ära. Ma olin ettenägelik ja pistsin väikse kilekoti ka seljakotti, et oleks parem vedada või nii. Aga see kilekoti variant langes koheselt ära kui Kiku ulatas mulle mingisuguse hiiiiglasliku pappkasti. Ma olin nagu eee, asoh.

Mul on tõsiselt kahju, et meil polnud aega pilti teha. Oleks suurima rõõmuga teile jaganud seda erakordselt koomilist pilti meist ja meie killavoorist. Ja veel rohkem on mul kahju, et keegi ei filminud seda liikuvat kotikuhilat.
Aga ega ma tegelikult pikalt selle kastiga ringi „uhkeldada“ ei saanud ja rammunaise tiitlit ka välja ei jõudnud teenida, kuna Joosep haaras valgusfoori juures kasti enda kätte.

Kilingi-Nõmme jõudes kobisin ma kogu oma tavaariga bussist välja ja Joosepi jätsin bussi, sest temaga kohtume juba paari päeva pärast minu pool, kus leiab aset perekondlik jõululõuna.

Esmaspäeval väsinuna koju jalutades mõtlesin, et ma peaks kirjutama ühest lihtsast meetodist, kuidas saavutada unistuste vormi. Unustage ära oma jõusaalid, dieedid ja visake oma kepikõndimise kepid nurka. Hea figuuri retsept on imelihtne.

Esmalt kaotage silmanägemine. Võite ükskõik kuhu ta kaotada – käekotti, trammi, tänavale, kaubanduskeskusesse, diivanipatjade vahele. Seejärel soetage endale juhtkoer. Kui te aga ei ole koerainimene, siis muretsege endale valge kepp, millega mööda linna ringi kolistada, tokstoks.Seejärel valige välja mõni selline marsruut, kus te pole varem käinud ja eksige ära. Ja tähelepanu, nüüd kõige tähtsam, enne kui te õigele teeotsale tagasi saate, tehke 467 tiiru ümber kvartali, ühtpidi ja siis sama palju teistpidi. Tublimad võivad ka rohkem teha.

Kui olete lõpuks õigel rajal tagasi, siis boonuseks võite minna ja lasta oma tubli juhtkoera parki jooksma. Enne muidugi leidke see park! Ja kui te ei ole see koerainimene, siis minge ikkagi. Ja laske tuulel, vihmal ja värskel õhul end jahutada ning koju jõudes saatke koer pessu, minge ise ka pessu ja hakake oma armastavale kaaslasele kokkama. Ja nii iga päev. Või vähemalt kolm korda nädalas.
Selline ongi minu hea figuuri retsept. Lihtne.

Ma küsin, kus on lumi? Ammu oleks juba aeg. Ent selle asemel sajab juba mitmendat päeva vihma.
Eks ilma valge koheva lumeta saab ka jõulutunnet tekitada, aga see pole päris see. Tahan seda muinasjutulist talve.

Mulle väga meeldivad kõiksugu traditsioonilised tähtpäevad ning seepärast ongi mul südames kuidagi kurb olla, et see aasta ei ole meil jälle väikest jõulupuud toas. Ma pean silmas seda kuusekest, mis pole maha raiutud , vaid kasvab toredasti poti sees. Ja siis see lõputu vihmapladin akna taga muudab kogu selle olukorra veelgi trööstitumaks.
Mulle niiii väga meeldib see päris ehe kuuselõhn. Ja ma ei taha nüüd kellegi tundeid riivata, aga  ma ei mõista neid inimesi, kes eelistavad päris kuuse asemel plastikust kuuske. Et kas asi on pudisevates okastes või milleski muus? Aga samas kui kuusk oleks potis, siis ju ei pudiseks…
Ah, olgu selle pudisemisega kuidas on, sest tegelikult pole üldse kellegi asi, kes kuidas endale jõulumeeleolu koju loob.

Mina lihtsalt tean, et mina tahan endale oma väikest potikuuske, tahan pisikesi punaseid päkapikususse valge karvase äärisega, millel on iga pereliikme nimi peale tikitud ja siis tahan, et akendel oleksid heledad tulukesed. Laual oleks mandariinikauss ja ahjus küpseksid piparkoogimehikesed. Tahan, et mul oleks jõulutemaatiline kokapõll, mille kandmisel valmiksid maailma parimad jõuluroad.

Kusjuures, käisin kolm päeva tagasi Tallinnas SNOB CatjaDogi kaupluses ja ostsin sealt nii armsad jõulukaardid. Must ja kollane labrador magavad teineteise kaisus jõulupuu all, taustal küdemas kamin. Pakis siis 10 kaarti, pluss ümbrikud. Veel ostsin Kikule lumekuuli, mille sees kuldne retriiver.

Lisaks ostsin endale ka Kiku eeskujul enda tähtkujuga tassi ja kui Kiku tassi peal oli pilt voolikuga mehest, siis minul oli ikka vähe sündsam ja palju ilusam pilt – naine ja mees nuusutamas lillekest. Kas juba arvasite ära, mis tähtkujuga tegemist? kuigi tegelikult olen ma horoskoobis täpselt kahe tähtkuju vahel ja minus on mõlema tähtkuju iseloomujooni.
Igatahes mulle väga meeldisid mind iseloomustavad sõnad seal tassi peal:kirglik, sensuaalne, sarmikas ja põrgulikult seksikas. Ja ega seal oli veel teisigi häid iseloomustavaid sõnu, nagu näiteks: analüüsiv, mõtlik, kaastundlik ja kui ma esiti arvasin, et „witty“ on näägutaja, siis tuli välja, et see tähendab hoopis teravmeelset, vaimukat. Tunnen end kõrvust tõstetuna. Kuigi, olgem ausad, vahel võin ma näägutada ka.

Ma ei suuda siiani uskuda, mida ma nädalavahetusel kuulsin. Meil käis nimelt Linda külas. Linda on üks 14. aastane tore ja aktiivne tüdruk, kellega tutvusime ühel juhtkoerte üritusel, mida ma korraldasin.
Kuna ma igapäevaselt ei suhtle teismelistega, siis esiteks sain teada, et tänapäeva noored hoiavad endiselt au sees sõna "normaalne". Kuidas toit maitseb? Normaalne. Kuidas jalutamas oli? Normaalne. Räägid mingi pika jutu ära, vastuseks saad – päris normaalne. No mis siis ikka, kui normaalne, siis normaalne. Aga ma ütlen teile, mis ei ole normaalne. Need tänapäeva noorte kulmud ei ole normaalsed.

Linda nimelt haris mind moetut vanainimest, et millised on ilusad ja trendikad kulmud. Kõige lihtsam kirjeldus nendele kulmudele oleks selline, et see osa, kus inimesel loomulik kulmujoon lõppeb, siis sealt peaksite kindlasti joonistama pikendused oimukohtadeni. Ja ei, mitte lihtsalt pikendused, vaid sellise õngekonksu taolise kaarekese alla suunas. Natuke nagu tagurpidi Nike logo. Ja see pidavat olema praegu nii kuum teema, et hoidke piip ja prillid. Ning miskipärast kahtlustan, et mitte ainult teismelised ei maali endale selliseid veidraid konkse näkku, vaid selle moeröögatusega on kaasa läinud ka noored naised.

Oh well, mul on siiralt hea meel, et minu teismeea veidrused on möödas. Ja veel on mul tõsiselt hea meel, et minu silmad ei pea kõike seda nägema, vastasel juhul arvaksin, et kätte on jõudnud mardipäev. Aga ei ole ju. Nii et ole palun inimene ja pese nägu puhtaks. Loomulikud kulmud on palju ilusamad, ausalt.

Sain täna anonüümse paki. Minu jaoks anonüümne, kuna ma ei näe saatja nime. Aga ma tean, et see on seal olemas, sest kui ma sõrmedega õrnalt üle ümbriku libistasin, siis oli tunda, et midagi on sinna kritseldatud.
Pakis oli siis kolm magnetit, üks reljeefne kaart ja tavaline kiri, mitte punktkiri. Mis tähendab, et kirja sisu on teadmata. Ma küll palusin Joosepit, et kas oleks palun nii kena ja loeks selle mulle ette, aga tal polnud tol momendil aega, kuna kiirustas kontorisse tööle. Isegi viite minutit polnud, ja nüüd ma vaene hing pean kuni õhtuni oma uudishimuga üksi olema. Mjäu.
Ütlesin, et öelgu siis vähemasti saatja nimi, ent selle peale ütles, et ei tea, kas tohib mulle seda öelda. Nagu möh? Mis mõttes?  Lisas veel ukse pealt tagasi hõigates, et see on väga tore inimene.
Aaa, ok siis. Ma poleks ise selle peale tulnudki.

PS. Homme hommikul võib meid Janetiga telepurgist leida. Anname väikse intervjuu „Terevisioonis“.

Kas mäletate Jan Uuspõllu monoetendust „Ürgmees“, kus esitati rahvale kaks väidet. Esimene väide oli a.       loogika ei takista naisi vaidlemast, ja teine väide oli b.      loogika takistab naisi vaidlemast. Naistel paluti käsi tõsta, et kumb väidetest kehtib nende kohta. Kõige lõbusam selle väikese eksperimendi juures oli see, et osad saalis olnud naistest tõstsid nii esimese kui teise väite ajal käe, hihi.
Ma ilmselt mõlema väite peale poleks kätt tõstnud, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et mul on lausa vajadus vahel lõpuni vaielda, ka siis kui olen juba ammu aru saanud, et mu jutul puudub igasugunegi loogika. Ja seda just Joosepiga. Lihtsalt puhtalt emotsiooni pealt vaidlen edasi, sest ma ei suuda sellest mina-õigusest loobuda.

Ja eile, mõeldes selle va loogika peale, siis hakkasin erinevate blogijate peale mõtlema, kellest osad on nii äravahetamiseni sarnased ja igavad, et võta üks ja viska teist. Osasid loen püsivalt ja osasid sirvin niisama ajaviiteks.  Ning see viis mu järgmise mõtteni.
Ma julgen väita, et enamus blogisid üritavad olla omanäolised, kellestki erineda, leida nii-öelda oma nišš ja käekiri, ja mis nagu ongi ju asja point. Ma ei ütle, et üldse pole okei kuskilt mujalt inspiratsiooni korjata, aga no kuulge, toorelt maha viksimine on nüüd küll juba next level. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis neid mahaviksijaid on tegelikult päris omajagu. Aga mul tekib siis ainult üks küsimus:  miks siis üldse kirjutada? Natuke nagu kurb, kui blogija ise tunneb, et tema mõtted on nii väikesed ja tühised, et ta ise ka ei taha neist kirjutada ning peab vajalikuks kedagi teist copycatida. Et miks siis üldse avalikult blogida, kui pole midagi öelda. Kirjuta siis oma isiklikud väikesed mõtted arvutisse või paberile, aga mitte internetti.

Üks blogimaastikku tuntumaid blogijaid on kahtlemata Mallukas, keda tema kohati labase ja otsekohese suuvärgi pärast väga armastatakse. Või siis ei sallita silmaotsaski. Vahepealset varianti lihtsalt ei ole. Või no okei, kindlasti kuskil karu pees on keegi, kes pole eladeski Mallukast midagi kuulnud ning tal ei saaks rohkem savi olla, mida üks eit Männikult kirjutab või arvab, aga nii laiaslaastus.
Ja kui siit nüüd edasi (või tagasi) liikuda teiste blogijateni, siis millegipärast on ühtedes ja samades blogides silma hakanud Malluka väljendid ja naljad. Lihtsalt selle erinevusega, et kui need värvikad väljendid, krõbedad iroonilised naljad ja pohhuistlik suhtumine ongi Mallu bränd, siis teiste juures tundub see kõik selline eee, kuidas nüüd öeldagi, puine? See on umbes sama kui üritad tammele tulbisibulat külge pookida. Need kaks lihtsalt ei käi kokku. Veider on.
Ja ma saan aru, tahetakse ka olla lahe ja pohhuistlik, sest kui inimesel on nii palju lugejaid, siis järelikult teeb midagi õigesti. Aga miks te leiutate jalgratast, kui see on juba olemas. Mõelge midagi uut välja, midagi kardinaalselt teistsugust ja vot sellega võite te silma jääda.

Samas aga kui leiad fotograafia teemalise blogi ja veel teise ja kolmandagi, siis ei tule kellegil mõttessegi, et näe, vahi raibet, see kirjutab ka peegelkaameratest, säriajast, Canonist, imeilusatest loodusfotodest jne, ja keegi ei tule õiendama, et mida sa kopeerid mind siin. Aga siin ilmselt ongi see asi, et seal on juba väga valdkonna spetsiifilised sõnad. Sama ka sisustus, kokkamis, moe jt blogidega. Seal ilmselt, kui üldse, kopeeritakse üksikuid meelepäraseid detaile ja pigem visuaale.
Nojah, eks seda kopeerimist on ilmselt igal pool, päris ilma ei saagi. Aga mõtted ja arvamused võiksid ju ikka enda omad olla.

Igatahes, ma jõuan nüüd tagasi loogika juurde. Jumal küll, ma ei oska ikka üldse otse ja lühidalt rääkida, ikka pean mämmerdama läbi kraavide ja metsatihniku. Aga nagu te juba ilmselt aru saite, siis loogika teemal lähtusin just blogijatest ning ega mu eesmärk polnud ainult teistelt vigu otsida. Ma vaatasin, kas ma enda silmas ka palki näen.
Ei näinud, haha.
Minul polegi vist mingi kindla suunitlusega blogi. Kirjutan oma nägemisest (või tähendab selle puudumisest), äraeksimistest, juhtkoerast, tervisest, Joosepist ja igapäevastest toimetamistest. Vahepeal teen kriitikat, kui midagi eriti närvidele käib või muret valmistab, kirjutan oma roosamanna asjadest ja sekka niisama elust pimedana jutte. Ja minu pika postituse kokkuvõtteks võiks öelda, et minu blogis puudub ilmselt igasugunegi loogika. Miskipärast on mul postituse lõpuks tunne, et kogu see tekst tuli ka ebaloogiline, aga ehk saab keegi aru, mida ma öelda tahtsin.
Ehh, see on ka muidugi omaette teema, kui blogija ei saa ise ka enam aru, mida ta kirjutab või öelda tahtis. Aga okei, ma tõmban tänaseks joone alla, enne kui päris lappama läheb.
Tänan tähelepanu eest. Tsau-pakaa!