Iga aasta 15. oktoobril on rahvusvaheline valge kepi Päev.
See ei ole see päev, kus nägemispuudega inimesed saavad kokku ja tähistavad
kohvitassi ja koogiga oma pimedust. Samuti ei tähista me seda, et kasutame
valget keppi, juhtkoera, luupi, punktkirja või mõnda muud sellist asja.
Tegelikult, nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks, on 15. Oktoober pigem just
nägijatele mõeldud, tõstmaks kaaskodanike teadlikust pimedate ja vaegnägijate
olemusest, tehes end rohkem nähtavaks. Ja nii saidki tänavu kokku mõned pimedad
– Mirja, Artur, Jakob ja mina, kes võtsid elust enesest võetud juhtumised ja
panid need humoorikasse kuuldemängu, mis avalikustatakse just 15. Oktoobril.
Meie igatahes tegime seda suure lusti ja naeruga ning loodame, et teile ka need
lühisketšid meeldivad.
Hoidke siis silmad-kõrvad lahti. Anonüümne linnuke oksal juba siristas, et
peagi peaks üks link netiavarustesse lekkima.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2013
(13)
-
▼
september
(12)
- Minu tänane mitte eriti tore päev
- Profulaktiline pimeduse kontroll ehk lugu sellest,...
- Las hobune mõtleb, tal on suur pea
- Mind tabas öösel blond hetk
- Põhjus, miks Joosep just mind valis
- Juhtkoer Janet - alati minu number 1
- Pimedate lühisketšid
- Ilusad ja erilised inimesed
- Seiklus, mis lõppes pisaratega
- Ilus nimi
- Minu inimesed ehk kes on Kiku?
- Minust
-
▼
september
(12)
0 kommentaari:
Postita kommentaar