Las hobune mõtleb, tal on suur pea

Möödunud laupäeval toimus Pärnus juhtkoerte õppe- ja treeningpäev. Mina olin selle ürituse korraldaja, eesotsas Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühinguga. Õppepäev läks vägagi hästi ning juhtkoeri oli kohale tulnud lausa 13. See on Eesti kohta hea tulemus, sest meie väikeses riigis liigubki ringi umbes 30 juhtkoerakasutajat.

Kuna ma olen perfektsionist, siis püüan alati kõike teha maksimaalselt hästi. Et kõik oleks viimase lihvini ideaalne ja vägev. Ja nii ka seekord. Kõik muu oli mul juba korraldatud. Treenerid ja sujundajad olemas, marsruut valitud ning treeneriga läbi käidud, kohtumispunkt valitud, info kasutajatele edastatud jne. Ühesõnaga mul oli kõik olemas, peaaegu kõik. Puudu oli veel ainult üks asi…
Mõtlesin nimelt, et maru tore oleks kui saaks igale juhtkoerale, kes osaleb õppepäeval, pärast trenni anda väikese maiustuse. See mõte tekkis mul küllaltki hilja, umbes kaks päeva enne ürituse algust, ja seetõttu pidin kähku mingi plaani välja mõtlema.

Nii mulle meenuski, et Zoo Planet paneb päris tihti igale sinu ostule kaasa tasuta väikse paki maiustust või krõbinaid . Ja nii ma otsustasingi võtta ette retke esimesse Pärnu linnas tegutsevasse Zoo Planetisse. Igaks juhuks võtsin Joosepi ka kaasa, emotsionaalseks toeks või nii. Noh, nii igaks juhuks, et kui Janet peaks otsustama mitte suuta seista vastu kiusatusele näpata maiustusi, mis seal lahtiselt, koera nina kõrgusel, riiulis vedelevad. Või kui mul peaks tekkima hirm rääkimise ees ning ma hangun leti ees seistes ära. Et siis oleks hea kui üks meist oleks võimeline kõnelema.

Mul oli selge plaan olemas. Astusime poodi sisse ja ütlesin Joosepile, et lähme ostame ka ikka midagi, et ehk annavad siis parema meelega sponsorlust.
Seisime maiustuste riiuli ees ning Joosep andis mulle erinevaid maiustusi katsuda. Olles näidanud juba päris mitmeid, olin lõpuks nii otsustusvõimetu, et mida võtta.Kuid siis järgmisel hetkel ulatas Joosep mulle sellise 10 cm pikkuse ja pöidlajämeduse rullmaiustuse, millel olevat kirjade järgi sees singitäidis. Mul tekkis neist koheselt vaimustus ja ütlesin, et oh, kuule, mis arvad kui võtaks igale koerale ühe sellise. Aga mu vaimustus kestis ainult üürikest aega, sest kui Joosep ütles, et need läheks kokku maksma 6,80 raha, siis mina krimpsutasin nina ja teatasin, et see on liiga kallis. Sest ma oleksin pidanud ju need ise omast taskust kinni maksma.
Joosep pani singirulli tagasi ja leidis järgmise närimisliha. See oli selline peenike, kõva ja pikem kui eelmine ning mulle tundus, et see juba on täitsa midagi.
Äkitselt teatas Joosep: "Kuule, siin on terve pakk neid ja terve paki hind 2,40 euri“
Ma olin sellisest suurepärasest leiust vaimustuses ja ütlesin õhinal: "Kuule, ma ei küsigi sponsorlust. Ostan terve paki neid maiuseid ja Janetile võtan boonuseks kaks singirulli ning ühe suurema Pythonile." (see siis Joosepi koon).

Suundusime rahulolevalt, naeratus näol, kassasse. Ma olin ikka vägaväga rahul ja rõõmus taolise leiu üle. Kassas algas aga järgmine dialoog.

Müüja: "Kas soovite terve paki neid maiuseid?“

Mina enesekindlalt: "Jaa, terve paki.“

Müüja: "Siin on 10 tükki neid. Et olete kindel, et kõik need?“

Mina muretult: "Jaa, kõik võtan." (ise veel mõtlesin, et mille üle ta küll imestab)

Müüja pärib edasi: "Kas teil kliendikaart on?“

Mina: "Ei ole. Kas selle tegemine maksab midagi?“

Müüja: "Jah, see maksab 1,50 eurot ja iga ostuga saate 5% ostult alla ning täna on meil üleüldse kogu kaup 30 protsenti soodsam.“

Mina: "Hea küll. Me teeme kliendikaardi.“

Müüja ulatas siis blanketi, kuhu tuli kirjutada oma andmed ja muu seesugune info. Lisaks olid alllahtrid või kastikesed, kuhu sai linnukesi märkida, et milliste toodete kohta soovime tulevikus infot saada. Joosep luges mulle kõik kenasti ette. Olime juba umbes poole peale jõudnud kui müüja tõmbas äkitselt lehe siuhti ära ja lausus: "Jaa,, aitab küll.“
Ma olin nagu eee, okei.
Järgmiseks küsis noor näitsikust müüjanna: "Kas te ei sooviks üht suurt singirulli veel lisaks võtta? Ma olen miskipärast neid kaks sisestanud.“ (huvitav müüginipp mõtlesin ma endamisi, aga noh, mis ma ikka norin. Sain aru, et tütarlaps alles noor ja roheline ning tulin talle vastu, võtsin siis ühe suure singirulli veel lisaks).

Samal ajal kui me kassas seisime, rääkis poemüüja sõbranna Janetiga juttu. Rääkis, et kui tore päev tal tuleb, et saab niiii palju maiustusi jne. Janetile kombekohaselt ignoreeris ta seda naisterahvast sajaga ning käitus nagu ta oleks õhk.
Lõpuks hakkasime meiegi oma asjadega valmis saama…
Müüja teatas kogu ostusumma: "Nii, ja kokku on 26,80  eurot“
Ma ei oska kirjeldada, et mida ma mõtlesin, mida ma tundsin või mis näoilme mul oli, aga ma vist tardusin hetkeks soolasambaks. Peast käis läbi mustmiljon küsimust, et ah, kuidas, mismoodi, kust selline summa, ee, ma vist kuulsin valesti jne. No nii palju kui mu mõistus suudab sekundiga genereerida. Ma just ei ostnud ju 418 krooni eest maiustusi koertele.

Kuna mina seisin seal mokk töllakil, nagu oleksin vastu vahtimist saand, siis Joosep tegeles maksmisega. Tüüpiliste eestlastena tegime halva asja juures head nägu ega piiksatanud sõnakestki.
Müüja lasi tšeki aparaadist välja ja enne kui Joosepile ulatas, vaatas ise ka veel üle ning lausus: "Nii, ma kontrollin, kas kõik sai ikka õigesti. Niii, siin on väiksed singirullid, siin on suured singirullid ja siin on terve pakk pullipeeniseid. Jaa, kõik on olemas.“

Ma olin nagu midaa!? Ma just ei ostnud ju pullipeeniseid, ja veel terve paki. Neid rõvedalt haisvaid pullipeeniseid, öäk.

Lahkusime poest. Ma lihtsalt lohisesin Janetile järele ja mõtlesin ikka veel sellele, et ma ostsin 26  euro  eest pullipeeniseid. Irooniliselt tagasi vaadates oleks need väiksed singirullid tõesti ikka väga kalliks läinud, muig. Lisaks ma ei suuda neid pullipeeniseid katsuda ja veel vähem oma nunnule koerale neid anda või üleüldse koertele anda. Need haisevad hirmsamat moodi, nagu tuhkur, kes on neli nädalat tagasi riidekappi ära koolenud. Ausalt noh.
Ning tavaliselt kui oleme Joosepiga käinud toidupoes ja ma olen ise lemmikloomariiuli juures uudistanud ja arvanud, et  leidsin miskit toredat, aga kui on selgunud, et need on pullipeenised, siis mul on tekkinud koheselt öäk-fui reaktsioon JA NÜÜD mina ostan sellise summa eest neid.
Ei, ma ei suuda sellest üle saada. Help needed.

Mul oli võimalus poodi ka helistada ning küsida sponsorlust telefoni teel, aga mina mõtlesin, et kui lähen Janetiga isiklikult kohale ja ta vaatab oma tarkade nukrate silmadega müüjale otsa, siis raudselt saame sponsorlust, haha.