Mind tabas öösel blond hetk

See on lugu sellest, kuidas südaööl mu mõistus magab.
Joosepil hakkas nimelt keset ööd isutama ahjujuustusaiade järele ja kuna mina ärkasin millegi pärast just sel ajal üles, siis ei jäänud mul muud üle kui võtta oma soe hommikumantel ning suunduda kööki võikusid meisterdama. Palusin, et Joosep tuleks minuga alla korrusele kaasa, sest mina, kes ma olen pime, kardan pimedust. Ja kuna Joosep väga armastab mind, siis ei jäänud tal muud üle kui kaasa tulla.

Kööki jõudes hakkas Joosep kohe saiakoti kallal sahistama, tõstis juustu ja margariini külmikust välja tööpinnale. Ning enne kui ma aru sain, vorpis ta endale juba ise võikusid. Mina kössitasin siis tooli leenil ja lasin silma looja. Väga ideaalne, mulle sobis. Aga ma ei mõista, miks ma pidin magamiseks minema kööki ja vahetama pehme voodi tooli käsitoe vastu, mis on vastikult kitsas ja kõva.
Lõpuks sai Joosep oma võikud valmis ja pistis need ahju. Aga et ooteajal nälga natuke leevendada, siis otsustas teha ühe võileiva niisama nosimiseks. Ütles, et võtab ema rõõmuks saiakontsu. Selle peale avasin mina aga uniselt silmad ja uurisin imestunult, et mis mõttes ema rõõmuks? Ma tean, et väiksed tüdrukud peavad saiakontse sööma, siis suureks saades kasvavad suured tissid. Mulle maal tädi rääkis seda. Aga ma ei osanud selle teadmisega mitte kuidagi Joosepi ema siduda.
Joosep selgitas, et ema jaoks on see raiskamine, kui saiakontse ära ei sööda ja lastakse ära kuivada. Okei, saan aru, toitu ei tohi raisata, eriti kui oled pidanud elama vaestel aegadel ja kõik on olnud defka. Aga olles palju suvesid veetnud maal tädi ja onu juures, siis mina teadsin, et munakoori, leivakoorikuid ja kuivand saiakontsusid anti loomadele ja nii ma küsisin: "Aga miks te ei võta ühe tühja saiakoti ja ei hakka sinna koguma saiakontse ja munakoori. Siis saaks need loomadele viia," arutlesin ma unesegaselt ning lisasin mõne aja pärast „kas seal talus, kust piima käite toomas, kas seal on näiteks lehmasid?“

Köök mattus vaikusesse, ainult ahju vent undas ja seinakella tiksumist oli kuulda. Joosep vaatas mitu sekundit mulle vaikides otsa ja ütles, et ei, Kai, seal talus, kust me piima toome,  ei ole ilmselgelt lehmasid.
Ok.