Ilusad ja erilised inimesed

6. septembri (reede) hommikul ärkasin kell 05:45 ja kuskil 40 minutit hiljem astusime Janetiga koduuksest välja, oli tulemas pikk ja huvitav päev Tartus...aga mitte sellest ei soovi ma hetkel rääkida vaid inimestest, keda tol hommikul ja üleüldse päeva jooksul kohtasime.

Kiirustades bussile hakkas Janet saba hoogsalt liputama ja see üldiselt tähendab ainult üht asja: Janet näeb kedagi või midagi, mis talle väga meeldib!
Sellistel juhtudel on minu esmane reaktsioon ikka ja alati see, et hakkan Janetit edasi teele utsitama, et ta ei unustaks, et meil on ikka oma sihtpunkt, kuhu peame jõudma (Janet on mind nii mõnigi kord kavalusega üritanud vedada mõne koera juurde...), aga liikusime ikka edasi, kui äkki üks meesterahvas lausub positiivsel häälel:"Tere hommikust!" ja mida teen mina...
...aga loomulikult vastan samaga, kuigi ma suutsin oma näole manada hiiglasliku küsimärgi ja olla totaalses hämmingus, aga kui nüüd hiljem selle peale mõelda, siis pole siin midagi imestada, sest:

1. Ma olen ikkagist sellel tänaval liikunud juba üle viie aasta ja lisaks sellel onul oli ka väike koer :)
Ah, et kust ma võtan, et väike? No see on lihtne... Nimelt koera ähkimine tuli kuskilt madalalt ja tegi kiireid tippimissamme nagu väikesed koerad ikka...
2. Mul oli mingi teine põhjendus veel, aga näe juba suutsin unustada...Mjäu (a)

Igatahes sõitsime Pärnu bussijaama, et Tartu bussile jõuda, aga kuna mul oli natuke aega ja väljas bussijaama posti juures külmetamine ei tundunud ahvatlev, siis otsustasin (ilma Janetiga nõu pidamata), et sõidame ühe peatuse võrra bussijaamast edasi ja kõnnime harjutamise ja sooja saamise eesmärgil tagasi bussijaama.

Astusin oma peatuses maha ja minu ees kõndisid üks vanahärra ja kaks vanaprouat ning dialoog oli järgmine:
Vanahärra:"See on labrador."
Vanaprouad heaks kiitval häälel:"Jaah, see on juhtkoer."
Vanahärra pahuralt:"Ma tean!"
Vanaproua:"Paistab, et täna tuleb ilus ilmake..."
Vanahärra:"Ei tule ta sittagi." (minul kerkisid suunurgad vägisi muigele kuna vanahärra oli seda öeldes sellise käheda ja toriseva häälega ja samas proua oli nii rõõmsameelne ning positiivne...)

Igatahes jõudsid nad valgusfoorini ja samuti ka meie Janetiga, aga kuna Janet on juhtkoer, siis otseloomulikult pidi Janet seda kõigile demonstreerima ning pressis end grupist läbi, et olla esimene ja vanahärra alustas monoloogi prouadega...
Vanahärra:"Sa vaata vaid, kui tark see koer on ja kui hoolikalt jälgib valgusfoori värvi..." (kahjuks pean Teid kurvastama härra, sest koerad ei näe värve! Jah, ma tean, et seda on raske ja peaaegu ilmvõimatu uskuda, aga ISEGI juhtkoerad ei suuda seda)
Vahepeal läks valgusfoorituli roheliseks ja kiire plõksimine andis mulle märku, et võime sõiduteed hakata ületama ja kuna keset laia teed oli ka ohutussaar, siis peatus Janet ka seal ja oh seda taeva mannat, kui ähmi täis vanahärra läks ja ma ei mõtle seda sugugi halvas mõttes.
Vanahärra:"Te vaadake vaid, kui tark see koer on. Ta jälgib mõlemast suunast tulevaid autosid!"
Mina kiidan Janetit ja ületame lõplikult sõidutee ning selja tagant kostub väga enesekindel meesterahva lause ja ma pakun, et kui ta oleks laua ääres istunud, siis oleks veel rusikaga vastu lauda virutanud, sest järgmine lause pani punkti...
Vanahärra:"Ainult isased on nii targad!!!" (ma ei tea kas peaksin kahetsust avaldama või rõõmust kisendama, aga minu isane Janet on täiesti emane).

Aga see selleks... Edasi liikudes kohtusin tee peal ameeriklasega, kes varastel hommikutundidel lihtsalt kõnetas ja ütles:"Good morning!" Ma olin jällegi hämmingus ja seda juba teist korda sel hommikul, aga naeratasin ja vastasin jällegi samaga...(ma loodan, et ta ei rääkinud telefoniga, muig) :)

Lisaks oli Tartu poole minevas bussis väga meeldiv bussijuht, kes bussi õhkpatjadega üritas mulle märku anda, et buss on ees :)
Jajaa, tean, et igav ja tüütu kirjutis, aga ma varsti lõpetan, aga enne pean veel paar inimest ära mainima. Oli üks noor tütarlaps Tartu-Pärnu bussis, kes lahkelt võttis mu enda kõrvale istuma kuna buss oli meeletult täis ja tema jaoks polnud probleem ka see, kui Janet pressis end meie jalgadesse, sest ta ei soovinud bussi vahekäigus kükitada ja päeva viimane tore tädi oli linnaliinis, kes astus mulle ligi ning uuris, et kas ma ehk sooviksin istuda, et minu kõrval on tegelikult üks vaba iste, aga kuna mul oli ainult viis peatust veel sõita, siis rõõmsa naeratuse saatel ma tänasin ja keeldusin :)

Päeva jooksul oli ainult üks tilk tõrva meepotis ja selleks oli üks karguga vana naine...
Ma nimelt hakkasin Tartus bussist välja minema ja kuna Janet nägi ukse peal juhtkoer Mathiast, siis jooksis ruttu teda tervitama, aga ukse ees seisis karguga naine, kes koheselt õiendama kukkus, et mis see tähendab ja võtke koer ära ja nii edasi...
Tädike ei rahunenud vabanduse ega selgituse peale, kui ütlesin, et ei näinud, et olen pime ja tegelikult ma end väga süüdi ei tunne, sest miks ta jääb väljudes ukse ette end sättima..?!. Ma tulin bussist suht aeglaselt välja ja usun, et selle aja vältel oleks tädike suutnud natukenegi end liigutada, kas vasakule või paremale... Võib-olla olen küüniline ja võib-olla on mul südame asemel külm kivi, aga nii ma arvan ja kui juba vabandatakse, siis võiks ikka andeks anda!
Aga eks neid tõrvatilke meepotis peab olema, sest muidu ei oska enam häid inimesi hinnata ja märgata :)

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Mina hakkasin su postitusi algusest lugema ja käin ja naeran :D Uhh, kui naljakas on! Janet on üks vinge tegelane ja Sa ise ka!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jessas, ma ei tea miks, aga iga kord, kui keegi lugeja ütleb, et hakkas mu postitusi algusest lugema või et luges kõik postitused läbi, siis ma kattun külma higiga, sest ma absull ei mäleta, mis kelbast ma siia blogisse olen kokku kirjutanud :D

      Aga tore kuulda, et nalja saab! ;)

      Kustuta

Back
to top