Ilusad ja erilised inimesed

Reede varahommikul ärkasin enne koitu ja kukke.Kui nüüd täpne olla, siis kell 5:45 ja umbes pool tundi hiljem asusime Janetiga juba teele. Oli tulemas pikk ja huvitav päev Tartus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid inimestest, keda ma nendel varastel hommikutundidel teel bussijaama kohtasin.

Mööda kodutänavat bussile kiirustades hakkas Janet äkitselt saba hoogsalt liputama. See üldiselt tähendab ainult üht – Janet näeb kedagi, kes talle väga meeldib või suurt huvi pakub. Sellistel puhkudel on tavaliselt minu esmaseks reaktsiooniks Janetit edasi teele utsitada. Et ta ei unustaks, et meil on oma sihtpunkt, kuhu oleme teel.
Ette on muidugi tulnud ka neid olukordi, kus Janet on sujuvalt rajalt kõrvale kaldunud ja mind salamisi teise koera juurde viinud. Aga õnneks seda juhtub harva.
Seekord sain aga õigel ajal jaole ning liikusime kenasti edasi kui ühtäkki keegi meesterahvas lausus rõõmsalt: "Tere hommikust!“

Kuigi ma suutsin oma näole manada hiiiiglasliku küsimärgi, sest ma ei tundnud hääle järgi inimest ära, siis tervitasin rõõmsalt vastu. Ilmselt oli keegi naaber ümbruskonnast, sest olen sellel tänaval liikunud juba üle viie aasta ja ilmselt olen oma kollase juhtkoeraga silma jäänud. Pealegi oli sellel onul ka väike koer. Ehk et samuti hommikune koerajalutaja ja mina tean, et koeraomanikud üldiselt ikka tervitavad üksteist. Ah, et kust ma tean, et koer oli väike? No see on lihtne. Nimelt koera ähkimine tuli kuskilt madalalt, ja lisaks oli kuulda koera kiiret tippimist, nagu väikesed koerad ikka.

Igatahes sõitsime linnaliiniga Pärnu bussijaama, et Tartu bussile jõuda. Aga kuna mul oli natuke aega ja õues bussijaama posti kõrval külmetamine ei tundunud mulle ahvatlev, siis otsustasin (ilma Janetiga nõu pidamata), et sõidame ühe peatuse bussijaamast edasi ning kõnnime harjutamise ja sooja saamise eesmärgil ühe peatuse tagasi.
Kui astusin linnaliini pealt maha ja liikusin ristmiku poole, siis minu ees kõndisid kaks vanaprouat  ja vanem härra. Ja ma tean, et ei ole viisakas võõraste juttu pealt kuulata, aga no see oli niii naljakas.

Vanahärra: "See on labrador."

Vanaprouad heaks kiitval häälel: "Jaa, see on juhtkoer."

Vanahärra pahuralt: "Ma tean."

Üks prouadest: "Paistab, et täna tuleb ilus ilmake."

Vanahärra: "Ei tule ta sittagi."

Mu suunurgad kerkisid vägisi muigele, kuna vanahärra oli seda öeldes nii torisev ja pahur, nagu keegi oleks ta hommikupudrult moosi ära söönud, aga proua oli samas nii rõõmsameelne ja helge-.
Igatahes jõudsid nad valgusfoorini ja samuti ka meie nende sabas. Aga kuna Janet on juhtkoer, siis oli tal vaja seda kõigile demonstreerida ja pressis end eesseisvast grupist jõuga läbi, et olla esimene.
Selle peale alustas vanahärra prouadega monoloogi.

Vanahärra: "Sa vaata vaid, kui tark see koer on ja kui hoolikalt jälgib valgusfooris põlevat tuld.“

Vahepeal süttis fooris roheline tuli ning kiire plõksimine andis mulle märku, et võime autotee ületada.Kuna  keset laia teed oli ka ohutussaar, siis Janet peatus ka seal.

 Vanahärra ähmi täis häälel: "Te vaadake vaid, kui tark see koer on! Ta jälgib mõlemast suunast tulevaid autosid!“

*kiidan Janetit ja ületame lõplikult sõidutee*

Selja tagant kostus vanahärra väga enesekindel ja põhjapanev lause: "Ainult isased on nii targad!“

Ma nüüd ei tea, kuidas seda teieni tuua, härra, aga minu isane Janet oli viimaste andmete järgi täitsa emane, mis emane. Et siis jah.
Aga see-selleks. Edasi liikudes kohtasime üht inglise keelt kõnelevat meest, kes varastel hommikutundidel lihtsalt kõnetas mind ja ütles: "Good morning!“
Ma olin jällegi nii meeldivalt üllatunud. Oleksin nagu kuhugi West Side Story muusikali sattunud, kus kojamees pühib viisijuppi ümisedes luuaga tänavasillutist, üksikud inimesed tõttavad ajaleht-kohvitass näpus tööle, kõik tervitavad üksteist lahkelt, naeratavad ning kohalikust pagarikojast hõljub värskete saiakeste lõhna. Kirsiks tordil oli see, et ka päike piilus juba puude vahelt. Ja ma loodan, et see mees ei rääkinud telefoniga, sest mina igatahes vastasin talle samaga.

Lisaks oli Tartu poole sõitvas bussis väga nunnu bussijuht, kes bussi õhkpatjadega õõtsutades üritas mulle märku anda, et buss on juba ees. Ma ei ütle, et see oli kõige targem tegu, aga kahtlemata armas.
Jaajaaa, tean-tean, et igav ja tüütu kirjutis, aga ma ausõna varsti lõpetan. Enne pean veel paar inimest ära mainima.
Oli veel üks armas tütarlaps Tartu-Pärnu bussis, kes võttis mu lahkelt enda kõrvale istuma, kuna buss oli pilgeni täis. Ning tema jaoks polnud probleem ka see kui Janet pressis end jalgadesse, sest ta ei soovinud bussi vahekäigus kügeleda.
Päeva viimane tore tädi oli linnaliinis, kes astus mulle ligi ning uuris, kas ma ei sooviks ehk  istuda. Et täpselt minu kõrval on tegelikult üks vaba istekoht. Aga kuna mul oli ainult viis peatust veel jäänud, siis tänasin teda, et märkas, kuid keeldusin pakutavast.

Päeva jooksul oli ainult üks tõrvatilk meepotis. Selleks oli üks karguga vanem naine. Nimelt, kui hakkasin  Tartus bussist väljuma, siis Janet märkas ukse peal seistes teist juhtkoera ning tormas teda tervitama. Aga mida mina ei teadnud oli see, et ukse ees seisis karguga naine, kes koheselt õiendama kukkus, et mis see tähendab ja koristagu ma oma koer ära jne. Mul oli muidugi väga paha tunne ja vabandasin. Ent tädike ei rahunenud vabanduse ega selgituse peale, et olen pime. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ma end sajaprotsendiliselt süüdi ei tunnista, sest mis sa siis jääd bussist väljudes ukseauku seisma. Ma tulin bussist suhteliselt aeglaselt välja ja usun, et selle aja peale oleks tädike võinud  natukenegi, tsut-tsut, end liigutada. Võib-olla olen küüniline ja võib-olla olen südametu, aga nii ma arvan ja tunnen. Lisaks ma mõtlen, et kui meil mõlemil on füüsiline erivajadus, kas siis ei peaks omasuguste suhtes rohkem empaatilisemad olema? Ma ei tea. Mind on õpetatud, et kui inimene siiralt vabandab, siis tuleks ikka andeks anda.
Aga no mis seal ikka. Eks neid tõrvatilkasid peab ka elus olema, muidu ei oskaks me häid asju märgata ja väärtustada.