Seiklus, mis lõppes pisaratega

Täna käisime Janetiga, kes on mu juhtkoer, mööda Pärnu linna tuiamas, eesmärgiga harjutada homseks Eesti juhtkoerte maavõistlusteks. Alustasime oma teekonda Pärnu kesklinnast ning enne pikka distantsi lasin Janeti natukeseks parki jooksma, et saaks veidi ringi luusida ja põit kergendada.
Kui jooksmised olid jookstud, lilled nuusutatud ja põis kergem, asusime teele.

Janeti kiituseks ütlen, et ta peatus kõikidel rantidel. Maakeeli tähendab see seda, et ta näitas kõiki astmeid alla, üles ja peatus enne sõiduteed korrektselt. Väga tubli tüdruk!

Ent esimene segadus ei lasknud end kaua oodata. Jõudsime Pärnu Pimedate Ühingu ukse trepini ja oh seda üllatust suurt kui ma ei tahtnudki sinna minna.
Janet liikus umbusklikult külg ees edasi, ise samal ajal ust põrnitsedes. Ta ilmselt arvas, et ma kohekohe annan käskluse uks otsida. Aga ei.
Liikusime aegamisi edasi ning Janet suutis lõpuks olukorraga leppida ja end otseks keerata. Aga mitte kauaks, sest paremal oli park ja nüüd üritas Janet igal võimalikul moel mulle selgeks teha, et seal on  muru ja puud ja palju põnevat, mida nuhkida, wiii, lähme sinna.

Ent õnneks saime väikeste vaidlustega ka sellest segajast mööda ja jätkasime marsruuti. Järgmiseks jõudsime rajooni, kus elab mu õde ja nüüd oli Janet sada protsenti veendunud, et me lähme just sinna.
Janet kõndis ristuva tänavani ja kuna mul oli vaja saada üle tee, siis pidin selleks vasakule keerama, aga ta ei teinud kuulmagi, sest õe juurde saab paremale poole minnes. Ja nii me siis seal seisime, nagu kaks tuku nuid. Koer oli nagu kivikuju, kes on hetkega kõrvakuulmise kaotanud. Tegin uue katse ja ütlesin vähe konkreetsemalt: "Janet, otsi vasak sebra“

Selle peale Janet korraks kiikas, nii moe pärast, vasakule, kuid siis pakkus taas paremat teed.
Ise mõtlesin, et uskumatult põikpäine juhtkoer, aga lõpuks saime, peale pikka pusimist, üle tee mindud.

Edasi liikudes oli Janet veendunud, et ma soovin sinna ilusasse helesinisesse majja minna ehk Pärnumaa Puuetega Inimeste Kotta. Aga ei, perenaine ei tahtnud sinna ka minna. Ja nüüd oli vaene poobik segaduses, sest algas täiesti uus marsruut, kuhu me nii naljalt iga päev ei satu.

Olime juba pikalt kõndinud kui tuli järgmine rant. Kui siiani oli Janet pisut segaduses olnud, siis nüüd tuli talle äkitselt uus tuhin peale, sest teiselpool teed oli Maxima. Ning nüüd oli Janet veendunud, et just sinna ma minna tahangi, Ja nii ta lülitaski oma nelivedu sisse ja hakkas poe ukse poole rebima.
Mina samal ajal kisendamas: "Lõpeta ära! Me ei lähe poodi. Lõpeta!“
Saime õnneks tagasi teele. Janet tegi muidugi sellise näo nagu tal polnud kavatsustki minuga poodi minna, see on alatu laim. Kui ta oskaks, siis oleks ilmselt taevas valgeid sõudvaid pilvi vaadelnud ja ükskõikselt viisijuppi vilistanud ning teinud näo nagu ta poleks üldse märganudki, et siin pood on.

Rühkisime aga vapralt edasi, järgmise tee ületuseni. Andsin Janetile korralduse ületada sõidutee. Kusjuures, seisatas ka ohutussaarel. Ja ma olin selle peale ikka väga sillas, sest see tee ületus oli üks minu hirmudest, et kuidas hakkama saame, kuna üsna keeruline ristmik ja me pole varasemalt seda koos nägijaga läbi käinud. Aga saime viperusteta üle ning Janet lülitas taaskord oma nelivedu sisse ja hakkas vasakule parklasse sikutama. Soovides justkui kõikide oma nelja käpaga, kõikide olemasolevate karvade, näoilmega ja sabaotsaga mulle selgeks teha, et seal on Selveeer. Aga ei tahtnud ma ka Selverisse.

Liikusime edasi. Vaja oli ületadaviimane keeruline ristmik enne Mere bussipeatust, kus ma pidin Joosepiga kokku saama.  Teel viimase ristmikuni liikudes pakkus Janet mulle veel vähemalt kolme sebra, sest üle Riia tänava oli kolme iksi Maxima. Ta oli absoluutselt kindel, et just sinna me peamegi välja jõudma. Aga tema suureks pettumuseks ei läinud me sinna ka, mjäu.
Saime mööda ka mürisevast oksalõikurist ja siis jõudsime lärmaka teeristini ning Janet keeras justkui paremale sebrale ja mina käskisin selle peale keerata vasakule. Ja vot see oli suur, väga suur viga.

Tegelikkuses jätkas Janet otsesuuna hoidmist, nagu oligi vaja, aga ma va pime ei saanud sellest aru ja kuna ta enne seda pidevalt pakkus mulle neid paremaid sebrasid, siis automaatselt arvasin, et nüüd pakub ka. Ja nii ma andsingi koerale vale käskluse ja sattusime kuhugi ladude vahele.
Üldiselt olen ma väga hea orienteeruja ja suudan Janetiga erinevatest olukordadest välja tulla, aga mitte seekord.

Jõudsime viimaks hulgilao kaupluseni. Ma põhimõtteliselt teadsin kus asun. Nii andsin Janetile korralduse otsida tagasitee, et jõuaksime tagasi peatänavani. Ja tundus, et justkui asi liigub paremuse poole, aga ei, sest Janet oli taaskord veendunud, et ma tahan kauplusesse minna ja tõi mu ringiga tagasi poe ukse ette. Sain pahaseks, et ta ignoreeris mu käsku tagasitee otsida ja nii otsustasin, et jään seisma ja positsioneerin end kepsuga.Aga ma ei jõudnud seda teha, sest tuli üks mutike ja teatas, et ma seisan keset teed ja auto ootab minu järel. Ja enne kui ma jõudsin küsida, et kas palun aitaks mind siis kuhugi suunas, oli ta juba sääred teinud.
Ma ei tea, ma siis liikusin kuhugi suunas.

Igatahes tiirutasin seal mitmeid ringe ja lõpuks kadusid igasugusedki linnahääled, mis asendusid puude kohinaga ja rohutirtsude sirinaga ning Janet hakkas mulle igat lao ja angaari ust pakkuma. Ma ei pea vist ütlema, et olin endast juba peris väljas ja ütlesin Janetile, et mul suva kuhu mind viib, et viigu mind lihtsalt kuhugi. Ja oh imet, peale ligi 30 minutilist ekslemist hakkas Janet teed välja otsima. Vist sellepärast, et ma loobusin oma tarkusest ja kõrvakuulmisest ning ei jaganud enam käske nagu brigadir.

Kuna ma ei jõudnud õigeks ajaks kokkulepitud kohtumisele, siis tuli Joosep mind ise otsima. Ja kui ta mu üles leidis ja kallistas, siis hakkasin suurest kergendusest ja pingelangusest nutma. Vot selline seiklus siis.
Ja palun väga vabandust, kallis Janet, minu väike armas Janet, et ma sind korduvalt mutsakaks ja lolliks sõimasin kui ära eksisime. Sa ei ole loll, mina ise olen süüdi. Ma olen ise paras mutsakas.


CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. ma leidsin täna töölaua alt õuna-varre.. pidin nutma hakkama, Dzännnuuuuuu, tule taaa-gaaaa-siiiiiiii Piisake!

    VastaKustuta
  2. Janet on shopahoolik?

    VastaKustuta
  3. Ei, ta ei ole eriline shopahoolik, talle meeldivad lihtsalt suured kaubanduskeskused ja kontserdimajad.. kaubanduskeskuses meeldib talle lihtsalt mööda koridore kõndida ja melust osa saada ja naeratusi püüda :)
    PS. Aga Janet lihtsalt teab, et mina olen šopahoolik ja siis ta tahab minu soove täita.

    VastaKustuta

Back
to top