Kuidas ja miks meil elekter ära käis?


Eelmise nädala kolmapäeval, kui oli aeg oma kondid voodisse vedada ja Joosep pani parasjagu arvutit kinni, käis üle korteri mingisugune plaksatus, mille peale Joosep koheselt keset tuba püsti kargas ja lüliteid kontrollima hakkas ning lausus:“Jep, vool on läinud…“

Mnjah, siit tuleb tüüpiline naiste ja meeste erinevus välja. Kui Joosep tegi elektrikatkestuse uudise teatavaks, siis minu kõige esimene lause oli:“Oi-oiii, kõik mu seened, liha, kala, marjad…kõik sulavad ära!"
Erinevalt minule (loe: korilasele), kes muretseb oma seente ja marjade pärast, hakkas Joosep (loe: minu ürgmees) aga koheselt uurima, et mis selle elektrikilbiga toimub ja otsis pikendusjuhtmeid (jep, otsis elektrikatkestuse ajal pikendusjuhtmeid), kuna meil on korteris elektriküte, mis tuleb teisest vooluvõrgust ning siis plaanis külmiku tollesse võrku järgi ühendada. Huvitav, et ma ise selle peale ei tulnud...

Hea õnn oli see, et mu lapakal oli aku täis ja et mul oli Kilingi-Nõmme trippide tarbeks netipulk säilitatud, sest  kohe sai välja otsitud Eesti Energia infonumber 1343, millele ka loomulikult helistasime :D
Saime natuke abi, või no mis natuke…saime elektri taas tagasi ja kõik tundus jälle nagu lill olevat.

Järgmisel päeval mõtlesin olla maru asjalik ja koristasin natuke. Pesin nõusid, kraamisin vaibad puhtaks, võtsin tolmu, tegin lilledele dušši ja lõpetuseks mõtlesin ennast ka kasida.
Pesin  siis juuksed korralikult šampooniga ja tegin peanahale massaaži ning vahepeal lükkasin segistit soojema peale, kuna vesi tundus ihule natuke jaheda võitu. Kui juuksed olid pestud ja peanahk ära muditud, siis määrisin endale ka korraliku kihi juuksemaski pähe, mis peaks nii viis minutit peal olema. Vahepeal tahtsin jälle vett soojemaks keerata, aga avastasin ebameeldiva üllatusena, et rohkem soojemat vett sealt torust ei tulegi ja siis läks mul kiireks. Hakkasin siis juuksemaski kärmelt juustelt maha loputama ja kuna juuksemask on ikka selline mõnusalt tihke kraam, siis läks ikka omajagu aega, et see  juustest välja saada ja ütleme nii, et lõpuloputus oli ikka päris külma veega. Mina, kes fännab soojust ja troopikat, see oli umbes selline tunne nagu aafriklane oleks pistetud paljalt eskimo iglusse.

Sai siis oma „võrratult“ karastav dušš võetud ja jagasin seda „suurepärast“ uudist ka Joosepile, et jälle meil midagi korteris laguneb ja viimasel ajal pole see üldse enam harv juhus. Kui Joosep reedel hakkas asja uurima, siis selgus, et boileri küttekeha ei olegi katki, vaid hoopistükkis immitseb kuskilt vett läbi ja kuna korteril on olnud äärmiselt nutikas ehitusmees, kes on paigaldanud pistikupesa täpselt boileri alla, siis nii see vesi tilk tilga haaval tilkuski elektriühendusele peale ja see viskaski ülepinge tõttu korke välja.
Helistasime koheselt korteriomanikule, et antud probleemist teavitada ja uurida, et millal oleks võimalik sooja vett taas saada…no omanik lubas mõelda ja mõtles, kuni tänase päevani mõtles ja andis san-tehniku numbri, et las see tuleb parandab ära. Geniaalne, sest me ise poleks ju selle peale ealeski tulnud.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. omanik teab, et tark ei torma!
    (vähemalt niikaua, kuni see pole tema ise, kes sooja veeta istub)

    VastaKustuta
  2. Absoluutselt! :D

    PS. Võib-olla ma lihtsalt alahindan omaniku raskeid püüdlusi ja võib-olla Ta tegelikult otsis eilseni meie jaoks Tartumaa parimat san-tehnikut...

    VastaKustuta

Back
to top