Varahommikul ei ole mõttetöö just kõige geniaalsem

Mul tekkis eile hilisõhtul soov blogida, aga lugupidamisest Joosepi vastu, kes peab hommikul tööle minema, otsustasin kannatlikult oodata hommikuni. Ootasingi, või no õigemini ma magasin, aga kell kuus hommikul oli mul silmad plõksti lahti ja mõtlesin ikka veel blogimisest, aga kuna Joosep on nii erksa unega, et kui ma peaks pool varvastki voodist välja pistma, siis on kohe üleval ja uni läinud ja nii ma siis kuulasin oma iPhonest hommikuprogrammi.
Veetsin siis oma aega mõnusasti sooja teki all raadiot kuulates ja tundus, et kõik sujub rahulikult, kui mind pool tundi hiljem tabas, nagu pauk luuavarrest, räme kaalika isu. Muidu tavaliselt armastan ma porgandeid krõmpsutada, aga no seekord siis sedasi.
Kui unistasin oma kaalikatest, siis kuulasin Karl Madise ja Karavani laulu, kus laulab "Las ma põlen täiega....uu-aa-ee, las ma kordki põlen täiega...uu-aa--ee. Võtan Su sülle kui kitarri, mida õrnalt mängin...uu-aa-ee...uu-aa-ee, las ma põlen täiega" ja siis samal ajal joonistus mulle silme ette Karl Madise korralikult kammitud sonks, mis natuke võib-olla isegi koolutatud ja ülim korralik ülikond seljas ja selline kergelt eneseimetleja ja kujutasin siis ette, et mismoodi see Karl siis põleks. Ei, no mitte füüsilises mõttes põleks, vaid et mismoodi siis laseks endast välja selle kirge täis looma, aga vot ei suutnud seda ette kujutada, sest mind jäi painama see, et Ta ei saa ju täiega põleda (loe: olla metsikult kirglik), sest mõtle, kui Ta sonks sassi läheb ja juuksesalk on valesti või kui nägu higist leemendab, siis peab ruttu taskupeegli välja otsima ja end korrastama ja nii see kujutluspilt jäigi katki. Sellised sisukad varahommikused mõttekillud...

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top