Pegasus ja kaalikad

Eile, vahetult enne südaööd, tekkis mul hirrrmus tahtmine blogida. Aga lugupidamisest Joosepi vastu, kes elab minuga samas korteris ja peab varahommikul tööle minema, otsustasin kannatlikult hommikuni oodata.
Ootasin.
Ikka veel ootasin.
Ootasin natuke veel.
Lõpuks ma uinusin.
Aga juba hommikul kell kuus olid mul silmad plõksti lahti ja mõtlesin ikka veel blogimisest.
Aga Joosep veel magas. Ning kuna ta on nii erksa unega, et kui ma peaks kasvõi poolt varvastki voodist välja pistma, on ta kohe viuhti üleval.
Seega, ootasin kannatlikult edasi.
Panin klapid kõrva ja kuulasin ajaviiteks hommikuprogrammi. Tundus, et suurem kihk blogida hakkab raugema kui pool tundi hiljem tabas mind äkitselt, nagu pauk selgest taevast, uus probleem – hullem kaalikaisu. Muidu tavaliselt armastan ma porgandeid krõmpsutada, aga no seekord siis kaalikad.
Ja ma pidin veel kaks tundi sedasi kannatlikult ootama. Ja kannatlikult ootamise all pean ma silmas piinlemist.
Ei ole minu elu ka kerge.

*Tänan tähelepanu eest!
Lugupidamisega
Teie pime porgandi ja kaalika sõltlane