Vaata, see on natuke peast uhuu...räägib oma koeraga!

See kui ma jalutan Janetiga mööda linna ringi ja jagan talle iga natukese aja takka käsklusi, nagu näiteks otsi vasak sebra, pink, lähme üle või anna x maha kukkunud asi, siis selles pole midagi imelikku. Aga vahel ma mõtlen, et huvitav kui imelik see on, et a. kodus olles räägin ma oma koeraga igapäevaselt ja b. kui teised seda teaksid, siis huvitav, kas nad peaksid mind veidraks?
Ja okei, ma ei räägi temaga Teisest Maailmasõjast vms, ent kõikidel teistel teemadel suhtleme küll.

Ma tegelikult tahtsin kirjutada ka loetelu asjadest, millest me EI räägi. Tõestamaks endale, et mu mõistus pole mind jäädavalt hüljanud, aga mnjaa. Kui hakkasin mardipäev kirjutama, siis tabasin ehmatusega, et appikene küll, muidugi räägin ma koonule ju Martidest. Et kes need siukesed hiiglama suurtesse palitutesse ja tahmanägude taha peitunud murjamid on, kes ukselt uksele jooksevad, laulavad ja kõiksugu tantsu-tralli inimeste esikutes korraldavad. Ma pean teda ju ette hoiatama ja sõnad peale lugema, et nende peale ei pea kurjustama.

Veel tahtsin nimekirja lisada, et ma ei aruta Janetiga raha asju. Kuid ka see ei vasta tõele. Raha olemasolu või selle puudumine mõjutab väga otseselt koonu maiustusi. Kui mõni kuu olen rott ja Janet veab mind järjekordselt poodi minnes maiustuste leti juurde, siis pean selgitama, et täna maiust ei osta…
Aga seda maiustuste mitte ostmist ja südame kõvaks tegemist pean ma siiski veel harjutama, sest miskipärast lahkun ma ikka poest mõne koeramaiusega. Ja vahel ma uurin Janetilt, et mida võiksime täna õhtusöögiks teha ja kui pakun erinevaid toite, siis liputab rõõmsalt saba ning see pakkumine, mis saab kõige tulisema sabakoputuse, siis selle valingi.

Vahel mulle tundub küll, et kui  Janet oskaks inimkeeli kõneleda, siis ta küsiks, et „ou, mida sa räägid kogu aeg, ma ei saa nagunii sust aru“. Aga olgugi, et vahel ta põrnitseb mind andunult oma suurte vesiste silmadega, endal silmis mõistatuse pilk, siis sellest hoolimata on ta ikka viisakas ega vaidle vastu. Sellepärast mulle meeldibki temaga asju arutada, sest ta ei sega vahele, ta kuulab innukalt, ohkab alati õigel ajal, toksab sind koonuga õigel hetkel ja kõnnib minema ka õigel ajal, et saaksid aru, et oled võib-olla oma jutuga veits tüütuks muutunud. Aga ainult veits.
Ma nüüd istun ja jään rahulikult ootama, et millal mulle järgi tullakse ja viiakse valgete pehmete seintega asutusse…

PS. Kuna ma viimasel ajal nägin unes igasugu jubedusi, et mis kõik Janetiga juhtub, siis arvan, et see oli mingi märk sellest, et olen alatult vähe kirjutanud oma nunnust karvapallist. Nüüd sai see võlg ka tasutud. Nii et parem oleks, et ma täna öösel näeksin midagi ilusatt.. näiteks, kuidas me Janetiga õnnelikena koos jookseme mööda aasasid ja viljapõlde, püüame liblikaid, peame pikniku ja käime ujumas.

Kuna mul ei ole hetkel kedagi, kes aitaks mul postituse lõppu Janetist pilti lisada, siis mängime sellist mängu, et ma kirjeldan teile ise oma kujutletavat fotot.
Foto kirjeldus:
Pildi keskel murul lamab kollane labrador. Vaatab oma suurte pähklipruunide silmadega otse kaamerasse. Kõrvad on lontis ja kui muidu on kasukas liivakollane, siis kõrva otsad on kergelt karamellitooni, nina roosa. Peas on Janetil võilillepärg, mille õietupsud on mõnusalt prisked. Koera ilme on rõõmus.