Kuidas mulle päästeoperatsiooni korraldati

Eile sai natuke kauem magatud, kuna tundsin, et vajan ühte korralikku puhkust ja sellisel juhul ongi kõige parem just selline talveune mõõtu uinak (no nii umbes kella viieni õhtul).
Väga mõnus ja vajalik oli see veidi pikavõitu uinak, aga kuna ma postitasin üleeile, endale mitteomase, morbiitsetes toonides postituse, siis oletati, et minuga on asjalood ikka väga hullud ning kuna ma julgesin oma nutifoni tudu ajaks hääletuks panna, siis ärgates avastasin ma oma telefonist 33 vastamata kõnet ja viis sõnumit.
Kui hakkasin kõigile neile inimestele tagasi helistama, siis selgus, et juba on käivitatud minu, kui potensiaalse veenilõikuri, päästeoperatsioon.
Oleks ma natuke kauemaks unelema jäänud, oleks Mac ja company mulle korterisse sisse murdnud.
Iseenesest väga armas ja tore, et mul on nii hoolivad ja tähelepanelikud sõbrad, aga nii hulluks ka ei tasu minna.
Igatahes ma luban, et edaspidi teavitan kõiki oma sõpru (no peaaegu kõiki) sellest, kui plaanin magama minna või kui isegi ainult mõtlen magama minemisest ning luban, et ei pane oma nutifoni hääletuks. Happy now? :D

PS. Jätkan ka endale omaselt rõõmsamates toonides, et siis muret vähem oleks :)

PS2. Ma täiendan seda postitust veel! Hiljemalt esmaspäeval...kui ma veel ikka elus olen.
Nali!
(Täiendamise osa ei olnud nali! :))

Lubatud esmaspäevane täiendus...
Alustuseks tahan öelda, et nõnda rumal on lubada postituste täiendusi, kuna tänaseks on tegelikult õige meeleolu juba möödas, aga et olla oma sõprade suhtes aus ja tolerantne, siis pean ütlema, et tegelikult nad vist pigem muretsesid rohkem minu veresuhkru kui veenide pärast. Aitab küll, ma ei viitsi rohkem pikemalt kribada.