Kuidas mulle peaaegu päästeoperatsioon korraldati

Eile sai tavapärasest tsipa kauem magatud. Tundsin, et vajan hädasti üht korralikku puhkust. Sellist pisikest talveuinaku mõõtu und. No nii umbes kella viieni õhtul.
Aga kuna ma olin paar päeva enne postitanud endale mitteomaselt morbiitsetes toonides postituse, siis ei osanud ma ette näha, et mu sõbrad hakkavadmu pärast  Megalt muretsema ja südant valutama. Ja lisaks, kuna ma panin oma telefoni tudu ajaks hääletuks (et ükski trop ei segaks mu und), siis ei õnnestunud kellegil minuga mõistliku aja jooksul ühendust saada ja nii avastasin ärgates, et mul on, ei rohkem ega vähem kui 33 vastamata kõnet ja viis sõnumit.

Esmalt ehmatasin ära, et mis siin toimub, kesse vahepeal ära surnud on. Aga kui ma tagasi helistasin, siis sain Kiku käest möliseda, sest nad arvasid, et ma olen ära koolenud ja juba on käivitatud minu kui potensiaalse veenilõikuri päästeoperatsioon. Oleks ma pisut kauemaks unelema jäänud, oleks Kiku ja kompani mulle korterisse sisse murdnud.
Iseenesest väga armas. Ja tore, et mul on nii hoolivad ja tähelepanelikud sõbrad, aga issanda püha rist, ma ei julge enam magamagi minna. Mõtle kui jään teine kordki tavapäraselt kauemaks magama ja siis nad rammivad korterisse sisse, murravad ukse maha ja tormavad magamistuppa ning viskavad ämbritäie külma vett näkku.

Igatahes ma luban pühalikult, et edaspidi teavitan kõiki oma sõpru, no peaaegu kõiki, kui plaanin magama minna või isegi siis kui ainult mõtlen magama minemisest. Ning luban, et ei pane oma telefoni magamise ajaks hääletuks. Võib-olla.