Nagu te teate, siis möödunud nädalal käisin ma acro joogas.
Aga juhtus üks asi, mille ma teadlikult jätsin teile rääkimata, kuna tahtsin
sellest eraldi postituse teha.. ja siin see on.
Ma pole mitte kunagi varem kuskil rühmatrennis käinud. Või no okei.. kunagi,
muistsel aal, käisin pubekana kaks korda Pärnu Mai spordiklubis naiste
rühmavõimlemises. Aga ma olin selle jaoks ilmselgelt Liiga tatt, kuna tundsin
end väikese mudilasena suurte naiste keskel väga ebamugavalt. Ma olin reaalselt
seal nagu mingi väike ära eksinud jõnglane, kes oleks nagu lasteaia rühmapeo
asemel sattunud kuhugi reivile. Ja mitte, et ma ise oleksin väga tahtnud sinna
minna. Mu vanemad lihtsalt arvasid, et ma peaksin end tsuti rohkem liigutama,
kuna olin pubekana veits pontsakam. Mitte paks, aga lihtsalt veidi pehmem ja
mitte selline piits nagu paljud minu eakaaslased. Ja nii saigi valitud
rühmavõimlemine vms.Ja ma olen enam kui kindel, et ma sain sealt mingi trauma,
sest peale seda pole ma enam kordagi oma jalga rühmatrennidesse tõstnud… Kuni
selle hetkeni, mil Maria mu ära rääkis ja acrosse vedas.
Igatahes, acros oli väga tore ja seal oli selline mõnus aura. Ei olnud ühes
tempos ja tambis andmist seni, kuni kõik hingetuna ja higistena maha langevad.
Aga oli üks asi, millega ma ei osanud arvestada – tissid.Kuna ma olen üle
keskmise rinnakam, siis vahel tuleb ette, kus pean natuke hoolikamalt jälgima, et
nad mul välja ei vupsaks. Kuid seda järgmist olukorda ma tõesti ette ei osanud
näha.
Olin Maria jalataldade peal ja lasin ülakeha allapoole ning Mariaga otsisime
seda õiget tasakaalupunkti, et harjutust järgmisele tasandile viia, kui äkki Maria
küsib: „Kas sul tuleb välja?"
Ma esiti arvasin, et talle tundub mu alaspidi pead vaadates, et olen näost
kaame ja et mul läheb kohe süda pahaks. Mistõttu ma kinnitasin enesekindlalt,
et mul kõik korras, ei tule välja. Kuid mõned sekundid hiljem ütles Maria
uuesti, et kuule, sul ikka tuleb välja. Nagu ta absoluutselt ei usuks, et mul
on kõik korras ja et ma ei hakka kohe kettima. Ent kui olin vaevalt saanud oma
lause lõpetada ütles Maria:"No nüüd tuli küll välja!"
Ja nii ma siis seal rippusin, tiss ripakil Maria näos. Ma ei saanud esimestel
sekunditel aru kah, et mis asi mul välja tuli. Ma ei ole ju oksendanud. Tunnen
end suurepäraselt, isegi ei iivelda mitte natukestki. Ma ei saa aru. kui siis
maeiteamitmendalsekundil koitis mulle, et oh sa pegens küll, Maria räägib mu
rindadest.
Jumal küll. Maria üritas mulle kenasti ja viisakalt läbi lillede vihjata, et ma
kohe virutan talle oma tissiga vastu vahtimist, aga kuna ma olin nii
keskendunud oma tasakaalupunkti leidmisele, siis sellised kaks väikest asja ei
tulnud mul meeldegi. Aga vähemalt olen ma oma elu kõige kiiremad liigutused
nüüd ära teinud. Sest allatulek oli ausalt öeldes rekordivääriline sooritus.
Edasine acro joogatund nägi välja nii, et Maria koguaeg vahtis mu partiid ja
kinnitas iga natukese aja takka, et kõik on okei. Koju jõudes läksin kohe netti ja googeldasin endale välja
hunnik sportrinnakaid ning tellisin ühed ära. Leidsin isegi mingid spets jooga
tegemiseks mõeldud rinnakad, aga kuna mul pole aega oodata 60 päeva, millal nad
ükskord Eestisse purjetaksid, siis tellisin kohalikust e-poest. Ja pealegi,
kuna ma olen nii võhik sellel teemal, siis ma arvan, et tavaline spordikas ajab
ka asja ära. Vaevalt, et jooga rinnakad aitaksid mul kuidagi paremini painduda
või tasakaalupunkti otsida. Rinnakad on ju rinnakad, või kuidas?
Vot selline lugu siis joogast, minu tissidest ja rinnahoidjatest. Loodetavasti
minu õpetlik lugu aitab tulevikus säästa kedagi sellisest piinlikkusest.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
november
(16)
- Meil kõigil on neid hetki
- Pegasus ja kaalikad
- Nagu vaene sugulane
- Visuaalivaba etendus. Mis see veel on?
- Vaata, see on natuke peast uhuu...räägib oma koeraga!
- Minu esimene postitus iPhonega
- tore torumees
- Kuidas mulle peaaegu päästeoperatsioon korraldati
- Kui tunned end üleliigsena
- Tissiga vastu vahtimist
- Kuidas ja miks meil elekter ära käis?
- Mis on acrojooga ja kuidas ma sinna jõudsin
- Sul on täna ühesugused sokid jalas
- Kuidas tööpäev natukene lõbusamaks muuta
- Natuke õnne ja natuke hullust
- Mul on põhjust olla kurb
-
▼
november
(16)
pakk käes?
VastaKustutaJep, varsti jagan esmaseid muljeid ka :)
VastaKustuta