Imelikud inimesed

Täna hommikul, kui me Dzännuga uksest välja astusime, tundes jalge all ikka seda sama konarlikku ja libedat veega kaetud jääd, siis vaikselt endamisi mõtlesin: "Näh ikka veel pole see jää ära sulanud...". Kuid siiski asusime Janetiga vapralt ja graatsiliselt liueldes linna poole teele. Kui olin tee peal sooritanud mõned enneolematud ja fantastilised lutsud ja axlid ja esitanud vabakava ja paaristantsu, siis tabas mind uus mõttesähvatus: "Küll need inimesed on ikka imelikud, kes käivad talviti jäähallis uisutamas..."
Tegelikult ka ju, sest see on nii uskumatu, et kui meil on terved tänavad nagu uisuväljakud, siis inimesed maksavad vabatahtlikult peale selle eest, et ainult pääseks sinna jääle. "Laske mul uisutada, laske mul uisutada...ma pean saama uisutada!"
Lisaks mõtlesin, et huvitav kas iluuisutajatel ja jäähokimängijatel on meie libedatel tänavatel liigeldes ka mingisugune eelis...no et oskavad kuidagi seda tasakaalu paremini balansseerida, et mitte kukkuda või oskavad just hästi kukkuda, ilma et murraksid oma jala-, käe-, puusa-, varba- ja sõrmeluu...või sabakondi või kaela või oskavad kuidagi eriliselt oma pead kaitsta, ilma et saaks peapõrutuse.

PS. Pean kindlasti ära mainima, et Dzännu oli tohutult tubli ja väga arvestav minuga, justkui teades, et perenaisel on nelja käpa asemel kõigest kaks jalga ning rahulikult ootas minu järgi, kui tegin oma spagaate, sirutusi, ringutusi, painutusi jmt. :)