Pimedate unenäod

Kui ma AHHAA Teaduskeskuse pimenäitusel töötasin, siis väga tihti küsiti , millised on meie unenäod või kas me üldse näeme unenägusid.
Ja vastus on, et jaa, ikka näeme. Lihtsalt unenägude nägemine erineb selle poolest, kas oled varem midagi näinud või mitte. Kuna mina olen umbes paarkümmend aastat nägija olnud, siis ilmselgelt oskan kõige paremini rääkida just enda varamu näitel. Kuigi olen uurinud ka sünnist saati pimedatelt nende unenägude kohta.

Minu unenäod on pea alati hästi värviküllased ning rohkelt täis tagaajamist, põgenemist ja kõiksugu seiklusi. Ja võin öelda, et oma unenägudes olen ma 98% nägija, ent sealt ei puudu kunagi mu kõrvalt juhtkoer. Lisaks unes ma teadvustan endale, et ma olen pime, aga samas vaatan unes ringi ja näen peaaegu kõike.  Naljakas on ka see, et tihtipeale tolkneb minu unenägudes ringi ka kari pimedaid, keda ma siis agaralt juhendan ja abistan, sest no daah, seal olen ma see valgustatud pime, kes kõike näeb. Aga neile ma seda ei ütle, haha.

Ükskord nägin sellist jaburust, et jalutasime suure grupi pimedatega kuskil safaris. Mina olin grupi eesotsas, käes valge kepp ja vasakul käel taas juhtkoer ja muudkui seletasin tähtsalt, kuhu me edasi peame liikuma. Kuid ühtäkki hakkas meie suunas liikuma hiiglaslik elevandikari ja kuna kõik grupisolijad olid pimedad ja liikusid valgete keppidega, siis olin mina see, kes aitas nad ohust eemale. Naljakas oli ka see, et kuigi ma nägin enda ees olevat liivast maapinda, siis ma ikka kompasin kepiga maapinda, veendumaks, et ma jumala eest kuskile auku ei kukuks.

Ainus erinevus minu unenägudes võrreldes nägijana versus pimedana on see, et kõik uued tuttavad, kellega olen kohtunud peale pimedaks jäämist, siis unenägudes pole neil kindlaid näojooni. Kõlab vist veits kriipilt, aga need inimesed on lihtsalt kuidagi udustatult. Fookusest väljas või nii. Veider on ka see, et mõne inimese hääl on niivõrd mitmetahuline, et ilmselt suudab mind kuidagi rohkem kõnetada ning tänu sellele on siis nendel inimestel ka rohkem aimatav nägu. Tavaliselt on see kokku miksitud kunagiste tuttavate näokujundite järgi. Ja nüüd te ei teagi, millised te välja näete minu unenägudes, haha.

Need, kes on sünnist saati pimedad, siis nemad näevad ka unenägusid. Aga mitte värvilisi ega piltidega, vaid rohkem pigem tundmuse ja heli põhiseid. No ühesõnaga täpselt nii nagu pime reaalses maailmas elabki. Sest paraku on nii, et ega kui ajus pole pilte salvestunud, siis ei saa neid ka taasesitada ega ka mikse kokku panna. Kõik ikka genereeritakse ajus kokku nende kogemuste põhjal, mida inimene on eelnevalt elu jooksul kuulnud, näinud või kogenud.

Miks kirjutan unenägudest?
Ma lihtsalt olen niiii tüdinenud sellest, et ma näen terve öö mingisugust jama unes ja see pole veel kõige hullem...Peale sellist ööd ärkan ma hommikul üles sellise välimusega nagu mul oleks sada last ja teine sats sama palju lapselapsi, kes eranditult on kõik öö otsa must midagi tahtnud. Maitea...kui see Mati Uni peaks juhuslikult seda postitust lugema, siis ma edastaksin oma unenäosoovid. Eelistatult tahaksin edaspidi näha, kuidas ma mõnusasti sooja päikese käes, palmi all lösutan, käes külm mokteil. Raadiomakist ümiseb keegi jamaikalane muheda fiilinguga laulujupikest, samal ajal leebe tuuleke puhub ja kanaarilinnukesed siristavad. Ja siis väikesed Hawai naised liiguvad vaikselt minu juurde, värvilised lillepärjad kaelas, ja hakkavad mu pinges lihaseid masseerima. Et jaa, paluks rohkem nagu selliseid unenägusid. Midagi rahulikku ja toredat.

Aga ei.  Selle asemel näen mina, kuidas kirvemõrtsukas ajab mind jälle taga ja mina loomulikult ei suuda eest ära joosta, sest jalad on rasked nagu pakud. Ja mis värk sellega on, et nendel tõpratel on unenäos alati Supermani võimed.

Viimati oli mul näiteks au näha rotte. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud ja liikunud, igal pool olid HIIGLASLIKUD rotid. Ja eranditult kõik tahtsid mind rünnata! Ma netist uurisin unenäoseletajast rottide kohta, et mida nende nägemine unes peaks tähendama. Seal öeldi, et see võib tähendada pahandust või vaenlasest võitu saamist... Ma panustaksin pahanduse peale, sest minu rotid olid väga, väga vastikud. Uurige ise täpsemalt järele siit.  
Ja enne rottide unenägu nägin ma ämblike (no ausalt võta üks ja viska teist). Kusjuures, ämbliku unenäo peale äratas Joosep mu õnneks üles, sest ma olevat hullult tõmblema hakanud (no  pole ka ime, kui mingid hiiglaslikud ämblikud jooksevad minu poole). Joosep võttis kohe mind oma kaissu ja lohutas ja siis hellalt uuris, et mis paha und mina nägin, et ma niimoodi tõmblema hakkasin. Ja ma siis rääkisin, kuidas me kolisime ja siis äkki jooksis diivani alt hästi palju suuri ämblike minu suunas. Aga nii kui jõudsin öelda sõna "ämblik", siis tajusin, kuidas üle ta näo valgus lai naeratus ja ütles: " No siis oleksin võinud lasta sul ju rahus edasi magada, sellepärast poleks pidanud nüüd küll und segama."

Ja nii iga jumala kord, kui ma näen selliseid debiilsusi unes, siis ärkan ma hommikul üles kotid silmade all ja sellise olekuga nagu ma poleks viis aastat saanud magada. Ja päev ongi tuksis! Ja nagu te teate, siis magamata inimene on närviline inimene. Väsinud inimene nähvab jne. Nii et päev on juba eos hukule määratud. Kohvi ma samuti ei joo ja nii ma siis üritangi päeva vegeteerides õhtusse veeretada.
Milliseid unenägusid teie näete ja kas usute unenägude seletajatesse ja kas midagi on täkkesse ka läinud?

CONVERSATION

1 kommentaari:

  1. Väga huvitav postitus! Ma ei olegi enne lugenud, milliseid unenägusid pimedad näevad. Eriti üllatas, et Janet pea igas unenäos kaasas on. Kuigi ma olen lastega 24/7 koos, siis pean ütlema, et unenägudes on nad üsna harva kaasas, kuigi näen ka 50 erinevat unenägu öö jooksul ja hommikuks olen seiklustest päris kurnatud.

    VastaKustuta

Back
to top