Meil on täie hooga soolakas käimas- ühed külalised jõuavad vaevu lahkuda, kui juba uued näod seisavad ukselävel . T Täna on meil näiteks külas ja öömajal Joosepi kasuisa. Mina kükitan meie magamistoas, sest ma ei julge köögi ja elutoa poole minna, sest raudselt kogu nende meeste maine kraam on minu ilusale klaasist söögilauale laotatud. Ma üritan mitte kuulata, et mida nad seal seletavad ja asjatavad, sest see ajaks võib-olla mind liialt ennatlikult närvi, kuid see kuramuse kõrvakuulmine on pimedusega ju arenenud ja ilma minult küsimata korjavad mu kõrvad igasugust sellist infot üles, mida ma parema meelega teada ei tahaks. Külalistega on kahetised lood ja tunded. Väga äge ja chill on, kui sõbrad tulevad külla ja siis tehakse miskit koos, aga kui see muutub igapäevaseks, siis hakkab see vaikselt väsitama, sest ma ei saa end siis omas kodus vabalt tunda. Ma ei saa näiteks trussikute välkudes vetsu joosta, või paljalt duši alt magamistuppa marssida, või minna kööki ja teha ainult endale teed, sest siis ma oleksin ju oioi kui ebaviisakas võõrustaja. Minu meelestvõiks ikka olla nii, et kui on selline vabam olemine, siis palun väga- veekeetja on siin, tassid ja teevalik seal ning suhkur kapis- ole lahke ja teeninda end ise. Tavaliselt, kui ma ütlen oma külalistele, et tundke end nagu kodus, siis I meen it. See tähendabki seda, ettehke endale meelepärane jook, võtke ja otsige ise kapist vajalikud tarvikud üles, visake end diivanile siruli ja voilaa- tundke end mugavalt. Ainus, mida ma palun, on see, et te ei lagastaks minu elamist ega häiriks naabreid ning ei koliks püsivalt minu juurde sisse.
Aga, kui veel natuke muljetada soolakast, siis peale selle, et meil on nüüd leivavabriku täie leiba kodus ja soolavarusid jätkub 368 aastaks, siis kingiti meile veel igasugu vahvaid asju. Näiteks Marika koos perega kinkisid meile sigavinge saumikseri, Linda kinkis selle terve igaviku igatsetud küünlasüütaja (vajutan klõpsti päästikut ja juba küünal põleb...lõpp minu küünte kärsatamisele). Kaja ja Vallo käisid ka üle pika aja meil külas ning neid oli eriline rõõm näha, sest nad said suvel lapsevanemateks ja siis kihlusid. Nii siiras rõõm nende üle. Nemad tõid meile lauamängu Wasabi, lillaõielise orhidee ja kommikarbi (võib-olla oli veel miskit, aga ma enam ei mäleta). Ahjaa, nad tõid oma pisikese 3-kuuse tita ka kaasa, aga teda nad meile kahjuks ei kinkinud.Leppisin siis ainult selle nunnukese kudimuditamisega (inimkeeli tähendab see seda, et tõstsin ta kätega õhku ja siis tegin sellist pudikeelset tudimudikudivudi, mille peale Joosep teatas, et ma olen imelik). Aga see pisike inimene, kellel nimeks Eliise, oli lihtsalt nii armas, pehmeke ja tupsununnuke.
Selle titejutuga meenub mulle üks akward olukord. Nimelt, kui ma kolm ja pool päeva kuhilat lahti pakkisin, siis viimasel päeval leidsin ühest riietekotist beebiriideid. Need olid nii tilulilud, et ma lihtsalt hoidsin neid käes ja lalisesin omaette, et appike, kui nunnud püksid. Jooksin Joosepile ka näitama: "Vaata vaid, kui nunnud pisikesed riided."
Me ei tea Joosepiga kumbki kust need beebiriided meie asjade hulka said, neil olid isegi veel sildid küljes või no siiani on. Vägisi tekkisid mulle sel hetkel jälle igasugused veidrad mõtted, et äkki on see mingi märguanne meile, et äkki meile on siiski beebi tulemas vms. Aww, tahaksin endale beebit...kui vaid saabuks see päev.
Kui Kaja ja Vallo olid meil külas, siis sõime viisakate inimestena söögilaua taga jäätist. Mingi hett hakkasin uue lusikatäie järgi haarama, aga enda üllatuseks avastasin, et keegi seltskonnast on vahepeal minu jäätisekausi ära tõstnud. Loomulikult olid kohe minu esimesed kahtlusalused Joosep ja Vallo ning saatsin nende poole küsiva pilgu. Kuid ega nad end kohe ei reetnud, vaid alles Mingi aja pärast ütles Joosep: "Näe, võta siis oma jäätis tagasi."
Üritasin siis kätega vehkides leida oma jäätisekaussi, sest ega Joosep mulle seda lihtsalt lahkest südamest ei ulatanud, vaid kiusas mind mõnuga (nii nagu tal ikka kombeks on oma isiklikku pimedat kiusata). See kiusamine nägi siis välja nii, et ta hoidis terve see aeg kaussi ühe kohapeal ega andnud mitte ainsatki vihjet või märguannet, et mis suunas minu jäätisekauss asetseb ja võimalik, et isegi liigutas seda minu eest ära.Lõpuks aga kandis minu kätega vehklemine ka vilja ja sain jäätisele pihta, aga mitte kausist endast, vaid käelaba koos randmega läks jäätise sisse (kahtlustan, et ka selles aitas mind Joosep). Muidugist hakkasin ähkima ja ohkima, et mingi nõme on või, kuid Joosep pakkus lahenduseks, et las Džännu lakub käe puhtaks ja juba haaras mu käest kinni, et seda laua alla suruda. Kuid mina putkisin vastu, sest miskipärast olin ma niivõrd häiritud kõigest sellest. Kuna Joosep ei olnud nõus mu kätt vabastama, siis lubasin talle ustavalt, et olgu pealegi, ma annan oma kätt Džännule lakkuda...ainult ühe pisikese fakti jätsin enda teada- ma enne hõõrun osa jäätisest oma käe pealt talle näkku. Joosep lasi mu käe lahti ja koheselt lajatasin jäätise käe talle näkku ja hõõrusin ka pluusi sisse. Jaaa siiiis...väljus olukord kontrolli alt ning Joosep võttis peoga mu jäätise kausist jäätist ja virutas selle mulle pähe ja hõõrus oma lägase käe mu kaelale. Öäk! Kuna ma ei hakanud külaliste juuresoleku ajal pessu minema, aga vaja oli end natuke kasida, siis lasime Joosepi koeral Pythonil mu peast jätsi ära lakkuda ja nii saingi ma endale stiilse sonksi. Seda peaks olema ka pildil näha, kus ma nunnukese Eliisega peal olen.
0 kommentaari:
Postita kommentaar