Kui ma eile kirjutasin eilsest konfliktist ja mismoodi juhtkoer annab mulle iseseisvuse, siis jätsin rääkimata ka ühe humoorika vahejuhtumi. Noo võite aimata, et siit tuleb minu järjekordne feil või äpardus, mis on ikka minu pimedusega seotud :D
Kuna mul ei olnud tahtmist minna kohe koju, siis läksin ema poole (kes muuseas elab meist kahe tänava kaugusel) ja veetsime emaga mõnusasti aega...või noh, kui mõnus see ikka oli, kui ema rääkis päris räigeid lugusid oma lapsepõlvest ja meie vanaemast, aga ma hetkel ei peatu sellel teemal pikemalt, kuna see vajab eraldi postitust.
Igatahes mõnus osa külaskäigust oli see, et ema valmistas ülimaitsvat toitu, tegi mulle minu "tavalist" teed (karamellitee, piima, mee ja jäätisega) ja see jutuajamine muutis kuidagi seda tütre-ema vahelist suhet tugevamaks. Ema korrutas mitu korda nende tundide jooksul, mil ma seal olin, et kui hea meel tal on, et ta on mul meeles. Ühelt poolt on armas ja tore, kui lähedane väljendab oma heameelt ja emotsioone, aga see muutis mind veits nukraks, kuna oli tunda, et ema tunneb end üksikuna. Ega siin pole midagi imestada ka, kui arvestada praegust rasket olukorda, mis lähiajal kindlasti paremaks ei muutu, vaid pigem läheb hullemaks. Mnjah, see pole pessimism, vaid reaalsus. Ja kui ma ikka igast olukorrast olen suutnud leida mingi sellise hetke, mida saaks sarkasmiks või naljaks pöörata, siis selles olukorras ma seda ei oska või ei suuda.
Aaa, ma pidin ju teile rääkima eilsest lõbusast pimedusega seotud feilist, aga näete, jälle ma lalisen siin juba teisest teemast (well thats me). Läksin siis ema poolt ära. Kõmpisin koos oma raskete kopmsudega mööda asfaldteed, mis oli mattunud tiheda lehekihi alla, noonusena kallas taevast ka vihma, sest noo kui juba, siis juba, eksole. Vähemalt minul, kui pimedal, ajavad need koormaeesli kotid alati veidi selle tunnetuse segi, et kus ma täpselt olen ja palju ma kõndinud olen. Koera kehakeelt ma ka siis just väga hästi ei tunneta ja nii ma kamandasin Džännut suht huupi. Ja nagu ikka, siis kui Džännu pakkus mulle väga intensiivselt ühte ja seda õiget teed, siis ma keeldusin, sest minu meelest oli see vale teeots (sest daah, mina olen ju siin kõige targem ning kõige selgema ja täpsema silmanägemisega :D).
Lõpuks jõudsin siis järgmise või eelmise teeotsani (sest mul oli veidi segadus oma läbitud distantsi osas) ja kamandasin leida trepikojauks. Džännu oli veidi kahtlev, aga ma oletasin, et võib-olla õues olev pilkane pimedus muutis ta ettevaatlikumaks. Jõudsime trepikojaukseni ja kuna Džännu ebakindlus muutis minu ka kahtlustavaks, siis hakkas mulle tunduma, et trepiastmed on nagu teistmoodi, trepikoja käsipuu on kuidagi vale, aga surusin oma kahtlused alla ja kõmpisin vaikselt teisele korrusele edasi (no igaksjuhuks vaikselt, et kui ma peaksingi juhtumisi vales trepikojas ringi luusima, et mind ei avastataks). Jõudsin teisele korrusele ja kuulatasin vaikselt ukse taga, et kas kostub tuttavaid hääli. Paraku kuulmine tulemusi ei andnud ja mul ikka kripeldas kahtlus hinges. Õnneks tuli mulle hiilgav mõte- ustel on ju uksenumbrid ja nii ma asusingi uksenumbrit otsima. Peale mõningast ukse silitamist, jõudsin uksenumbri servani ja tahtsin hakata täpsemalt seda kompima, kui korteriuks äkki avati...ja seeeee eiiii avatud teps mitte Joosepi poolt. "Aaa, noo tervist, ma olen uus uksenumbri poleerija..." (tegelikult ma nii ei öelnud, aga oleksin võinud ju...kui ma poleks nii hämmingus ja kohmetu olnud antud olukorrast). Nii me siis seal kohmetult viivuks seisime. Kuna kõik ümbritsevad naabrid teavad, et ma olen pime, siis olukord lahenes kiirelt ja lõbusalt ning ma lõpuks jõudsin ikka õige korterini.
0 kommentaari:
Postita kommentaar