Lubasin siin suure suuga, et homme (see tähendab juba eile), et näitan teile siis oma uut vihmamantlit. Kamandasin hommikul vara isegi Joosepi välja vihma kätte, et mis ta ikka seal sooja teki all põõnab, eksole, tulgu nüüd ja tehku minu tuttuuest mantlist üks klõps. Aga, kuna see pildi tegemine käis nii, et mina marssisin kärmelt trepist alla vihma kätte, jõudsin end vaevu ümber pöörata, kui Joosep juba tegi klõpsu ära. Meil oli ühesõnaga suts kiire, õigemini minul oli. Seega mul polnud väga aega hakata end sättima või pardinägu tegema. Noh, see viimane oli nüüd nali, eksole). Ma isegi ei jõudnud kuulmise järgi, läbi vihmasabina, ära fikseerida, et kuhu ma täpselt vaatama peaksin. Seega, kui ma vaatan väga "metsa" poole, siis teate miks. Igatahes, kuna hommikune fotosessioon läks minu meelest üle kivide ja kändude, siis õhtul, peale Tartu trippi, otsustasin läbi sopa ja vihma ema poole roomata, et tehku tema ka paar klõpsu. Mul oli ikkagist missioon, teile- oma armsatele lugejatele, vihmamantlit demonstreerida.
Tartu tripp ise oli suht väsitav, sest seal oli mingi meeletu tuul, mis konkreetselt ja ilma liialdamata puhus kogu aeg nii tugevasti, et ma olin täiesti veendunud, et päeva lõpuks on tuul rebinud mult peast viimsegi kui karva. Kuigi Liis edastas mulle oma töökoha aadressi, et kui ma mahti saan, siis võiksin tema poolt ka läbi astuda ja kohvi juua, aga ma ei hakanud üldse üritamagi sinna minna, kuna tugeva tuulega on see probleem, et kõik võimalikud ja võimatud helid kannab kuskile ära või valest suunast ja seega tekib tunne nagu oleksid topeltpime. Õhtul tagasi minnes, kui bussi peale astusin, siis bussijuht tervitas meid Janetiga eriti rõõmsalt, hüüdes: "No tervist, pole ammu näinud!" Bussijuht mõtles seda loomulikult nägija vaatenurgast, aga mulle tohutult meeldib sellistele lausetele vastata sõbraliku sarkasmiga ja seegi kord ütlesin, et tõepoolest pole ammu näinud.
Hah, ja eilse päeva lõpetas tõsine huumorinurk. Mul oli pikk telefonikõne Christeliga, kui äkki hakkas kuskilenne kümmet ja peale kümmet Kiku korduvalt sisse helistama. Esiteks oli veider see, et Kiku nii paaniliselt vahele helistas, sest tavaliselt ta nii ei tee, õigemini mitte kunagi pole nii teinud. Ma esiti arvasin, et kuna ta on jalkafänn, et Itaalia meeskond võitis vm ja nüüd tahab kannatamatult mu trummikiled suurest õnnest ribadeks röökida. Teiseks, kuna Kiku on sõprade seas teada tuntud noor pensionär, kes juba õhtul kell kaheksa laseb silma looja, siis oli see ka sellepärast tiba veider. Noh, igatahes lõpuks sai see vaevatud hing mu kätte ja teatas, et blogijate vahel on lahvatanud skandaal, mille üheks peategelaseks olevat ka mina. Mul oli muidugist kuldaväärt reaktsioon,natuke isegi kahju, et keegi ei filminud seda :D Ma praeguses postituses ei kommenteeri midagi, aga suure tõenäosusega tuleb üks postitus selle kohta ka minult, kuna mul oleks paar mõtet ja vastulauset öelda.
PS. Jessas, ma sain eile hommikul selle põhjuse ka teada, et miks oli nii vajalik see, et mina oleksin ka kodus, kui Joosepi ema meile tuleb. Ma tahaksin praegu suurest õnnest selle välja röökida, aga hoian end täiega tagasi, kuna meil on suisa video sellest ja nüüd ma ootan kunas see minuni jõuab ja siis avalikustan eluparima üllatuse :D
Ilus mantel ja sina ka muidugi:)
VastaKustutaMantel on tõesti minu meelest ilus, aga no enda kohta ma ei oska öelda :D
VastaKustutaSobib väga hästi!
VastaKustutaMhmh, aga keegi oleks võinud mulle pildistamise hetkel meelde tuletada, et ma kapuutsi silme eest ära tõmbaks... Mina ju ei näe, kui mul miski vaatevälja ees tilpneb :D
VastaKustutaAah, ma nii tahan seda üllatust teada saada:)
VastaKustutaAga kena mantel, ilus kandja ja Janet on ka väga armas:)
Juba homme avalikustan selle ii-me-li-se üllatuse ;)
VastaKustutaOh teid vahvaid nunnakesi küll!!!!!!
VastaKustuta