Ma ei ole üldse stressiinimene

Ma lihtsalt EI oska stressi taluda. Kui pingeline periood on kestev, siis hakkab minu organism seda ka väga selgesti välja näitama. Näiteks viimase suurema stressi ajal lõi mul välja nahaekseem ehk et naha pH läks paigast ja mul tekkisid valged laigud seljale ja rinnakule. Alguses kahtlustasin, et tegu on pigmendilaikudega vms, aga dermatoloog kinnitas siiski vastupidist ja ütles, et stressi ja diabeedi mõjutusel on mu pH natuke paigast nihkunud ja see siis tulemus. Nüüd pean end igapäevaselt määrima piirituse baasil tehtud vedelikuga ja apteegist ostsin ka spetsjom seepi. Eks ma elan selle perioodi üle ja oma tegemisi ja toimetamisi ma üldjuhul katki ei jäta, aga ma võin, lisaks kõige selle muu kräpi kõrval, olla ikka vääga ebameeldiv kaaslane. Pean silmas siis emotsioone ja nende talitsemist (loe: mitte talitsemist). Siinkohal pean ma silmas muidugi oma lähedasi, sest võõraste juures suudan ma endale naeratusegi ette manada, sest ma olen sellise suhtumisega, et mis ma sellele võõrale ikka kurdan oma rasket elu.

Kuna see nädal on olnud üldse ekstreemselt pingeline, siis nagu ma kahtlustasin ja kartsin, siis tuligi veel mulle üllatusi. Vähe sellest, et ma põen ja pabistan veidi laupäevase blogiauhindade ürituse pärast (no, et kas mu kleit ikka sobib mulle ja kas kõik ikka sujub ja kas suudan seekord hoiduda piinlikest seiklustest, äpardustest...või ei hakka parem end selle viimase asjaga üldse vaevama) ja siis tuleb mulle telefonikõne emalt, kes ütleb, et tead... Karin ei saa Sinuga Tallinnasse kaasa tulla. Esmalt oli mul selline reaktsioon, et mis mõttes ja äkki ema sai millestki kuidagi valesti aru. Minu reaktsioon polnud muidugi kindlasti mitte etteheitev, sest ma mõistan, et kui inimesel on viis last ja perefirma, siis võib ette tulla ootamatusi ja loomulikult peab tegema valikuid. Pealegi, mis valikuvariant siin üldse olla saabki, kui valikus on, kas blogiauhindade jagamine või oma lapsed- polegi ju valikut, vaid ainuvõimalik otsus. Aga siiski käis mul väike kihvatus hingest läbi. Ma olin nördinud, et õde mulle ise otse seda uudist ei teatanud, või no mis uudis see nüüd nii väga ongi. Ma muidugi kujutan ette, et tegelik olukord võis olla sedasi, et ema helistas õele ja siis muu jutu sees tuli jutuks ka Tallinnasse minek ja kuna õde polnud mulle veel jõudnud helistada, siis olukord kujuneski lõpuks nii, et ema sai lihtsalt minust varem teada. Ema tõmbas muidugi kohe mulle traati ja juheeii, tegi uudise teatavaks.

Minust sai siis paras närvipundar ja kui aus olla, siis ma isegi ei oska sellele adekvaatset põhjendust leidagi, sest kui mul algselt oli üldse plaanis kasvõi ainult kahekesi koeraga minna, siis mis mul nüüd häda oleks olnud. Aga ju ma juba harjusin selle mõttega ära, et oh, ma saan võib-olla vajadusel inimese käevangus kontsade peal ringi tilberdada ja Janet saab rahulikult kõrval tšillida. Ja siis lõi mulle reaalsus pähe, et kui sinna üritusele tuleb ligi 100 inimest ja mul pole õrna aimugi, et milline on see kohvik Wabaduse sisekujundus ja ruumipaigutus, et mis siis näiteks saab, kui mul tekib selline täiesti olmeline probleem, nagu vetsuvajadus? Janetile võin öelda, et otsigu uks, aga kui seal on rohkem kui üks uks, siis läheb keeruliseks ja enne kui õige ukse leiame, siis võib-olla selleks ajaks on juba hilja ja mul polegi enam vetsu vaja. Lisaks pean eristama meeste ja naiste tualetruumi ja Janetil on üldiselt kombeks pakkuda kohe väljapääsu. Ma juba kujutasin seda väga elavalt ette, kuidas ma paaniliselt käin jalad ristis ukselt uksele ja klõbistan linke… Loomulikult saaksin ma kõiki neid kümneid ja kümneid inimesi ära kasutada ja paluda abi, et kas nad juhendaksid mu vajalikku kohta, sest kui nad keelduvad ja on bitchid, siis ma lihtsalt kirjutan sellest blogisse, et kui ebasõbralikud inimesed seal koos olid :D Veel hakkasin ma täiesti põhjendamatult muretsema, et mismoodi ma suupisted ja dringid, fotoseina, tuttavad blogijad jt üles leian. Ühesõnaga ma paanitsesin ja tujutsesin ikka päris korralikult. Kui ma paremini ei teaks, siis ma suisa kahtlustaksin, et ma olen rase ja mul on mingisugused rasedahormoonid möllamas. Täiesti seinast seina emotsioonid.

Aga üldiselt alati midagi juhtub põhjusega ja nii ka seekord. Ma ei julge nüüd küll seda avalikult välja hõisata, sest muidu äkki viimasel minutil kukub ka see variant ära, aga ma siiski natuke kergitan saladuseloori ja iitsatan, et me tuleme Joosepiga koos :D Teda muidugi jätab see üritus täiesti külmaks, aga nii palju on see üritus talle siiski oluline, kuna see on mulle oluline ja tal on hea meel, et ma lähen ja kuna Joosep pole mind tõesti mitte kunagi hätta jätnud, siis tulebki minuga kaasa :D

Homme selgub veel ka see tõsiasi, et kas mulle üldse õe kleit selga mahub ja kui ei mahu, siis mul on õnneks veel üks varuvariant, mis oli Joosepi idee. Mul on nimelt kapis seismas taevasinine siidjas põlvedeni ulatuv kokteilkleit, millel on rinnaku ümber must slehv. Aga ma siiski loodan ja panustan õe kleidile, et see musta-valgega kleit sobib ja läheks mulle selga, sest ausalt öeldes ma ei kujuta hästi ette, et mis värvi küüned ja huuled mul peaksid olema, kui mul on sinine kleit. Siniseid küüsi ma küll ei tahaks, minu meelest on sinised küüned ebardlikud, sest see tekitab sellise tunde nagu inimene oleks surnuks külmunud või on äsja kosmoselaevalt maha astunud, mis käis kuskil Jupiteri ringreisil.