Ma jupp aega tagasi kirjutasin enamuse sellest järgnevast postitusest valmis, kuid ei avaldanud, kuna lugesin korduvalt ja korduvalt seda läbi ning otsustasin emotsioonidel lasta rahulikult omas tempos settida. Mõtlesin, et kui mõne aja pärast need mõtted ja tunded on endiselt mu sees, siis järelikult tuleb nendega tegeleda või kui hajuvad, siis järelikult polnud miskit erilist, mida teemana siin tõstatada. Paraku leian ma end ikka ja jälle sellest mõtlemast ja rääkimast ning seega otsustasin selle lõpuni kirjutada ja avaldada. Äkki on teil mingisuguseid mõtteid, sarnaseid olukordi või soovitusi. Tahaksin lihtsalt kõrvalseisjate pilgu läbi asju näha ja mõista antud olukorda paremini.
Mäletan oma lapsepõlvest, kui sageli ja ilma pikemalt mõtlemata lapsed üksteisele selliseid "ma ei ole enam Sinu sõber, kui Sa Jüriga mängid" lauseid ütlesid. Kas siis solvumisest, et mänguplatsikaaslane leidis endale uue ja põnevama sõbra või oli kellegil uus mänguasi tekkinud ja seda oldi nõus jagama ainult ühe või teatud valitud seltskonnaga. Ma võin eksida, aga ma ei mäleta, et mina oleksin kunagi midagi sellist lapsena kellegile öelnud ja samuti ei meenu mulle ka, et mulle oleks keegi nii öelnud. Mis muidugi ei tähenda, et seda pole olnud. Ma lihtsalt ei mäleta. Meil oli õega õnneks ainult paari aastane vanusevahe ja seega, kui emba-kumba meist kuskilt seltskonnast välja löödi, siis saime vajadusel alati üksteisega kodu või poodi mängida. Nüüd täiskasvanuna ei kujutaks ma hästi ette, et keegi täiskasvanud inimene võiks sellise mentaliteediga või suhtumisega olla, veel vähem otse sellise loosungiga välja tulla. Kuid praegu tunnen, et minu mõttemall kisub hetkel antud olukorras just selles suunas ja see on kohutavalt häiriv. Üldse on kõik väga häiriv. Ma pean siin silmas sellist n-ö suhete kolmnurka, mis tegelikkuses on palju mitmetahulisem.
Ma ei tea, kujutage ette, et teil on üks väga hea sõber, kellega on räigelt nõmedalt käitutud ja sitaga üle valatud ja see, kes nii käitus on juhuslikult teie tuttav, kellega aegajalt ikka satute mingil põhjusel suhtlema. Teid on kogu looga kurssi viidud ja see keda valati pasaga üle, sellele olete ühtlasi ka oma toetust avaldanud ja võtnud küllaltki kindla seisukoha selle tuttava käitumise osas, jättes mulje, et toetate oma sõpra, AGA... Aga tuleb siin minu jaoks siis, kui peaksite nüüd kohtuma selle oma tuttavaga, kes väga inetult ja räigelt käitus teie hea sõbraga, et milline peaks see edasine või järgnev suhtlus omavahel olema. Ma ei eelda, et peaksite kohe tüübi nattipidi kõrvale tõmbama ja nägupidi mutta suruma ja asju klaarima hakkama, sest eks igaüks sõdib oma sõdimised ise, kuid minu jaoks jääb segaseks ja mõistmatuks, et kas päris naerusuiselt ja niisama tšillilt lobisema ikka läheks, kui teate mismoodi see tuttav on käitunud? Tehes nägu pähe, nagu mitte kui midagi taunimisväärset pole juhtunud. Noh ega nende vahel polegi, aga ma kuidagi tunnen, et sellisel juhul võiks see sõber jätta mulle oma seisukoha avaldamata ja öeldagi kohe alguses, et kuule Kai, ma soovin olla selles küsimuses neutraalne, kuna lävin ka selle inimesega. Ja see oleks täiesti okei minu jaoks. Kuid nüüd olengi segaduses, et mulle on avaldatud toetust ja öeldud vägagi rängalt, mida nad arvavad sellest inimesest ja antud olukorrast, kuid kui silmast silma kohtuvad selle tuttavaga, siis visatakse nalja ja ollakse rõõmsad ja igaks juhuks püütakse antud teemat või sõna "Kai" vältida. No lihtsalt, et ise mitte antud teemat tõstatada ja konflikti sattuda. Ma ise kujutan ette, et kui keegi minu tuttav peaks mu heale sõbrale sellist saasta tootma, siis ma küll ei lähe rõõmsalt temaga lobisema ja muljetama, et no tsau, kuidas läinud on ja mis teinud oled kah. Kui ma ise tean ka väga hästi, et keeras vahepeal mu sõbrale rämedat sitta ja tegi haiget ja nüüd käitub nagu õige mutt muiste. Kuramuse päralt, ma oleksin valmis ka konflikti astuma ja otse välja ütlema, et kuule, Sa käitusid ikka eriti nõmedalt. Aga eks inimesed olegi vist erinevad, mina seisaks nii sõna, kui ka tegudega oma sõbra eest. Umbes sarnane olukord, et suhtled keset tänavat inimesega, kes muidu on maru hea suhtleja ja naeratab avalalt ja on igati tore, kuid kui samal ajal juhtuks mööda minema mingil moel teistest silmnähtavalt erinev inimene, keda lihtsalt kukub avalikult mõnitama ja naeruvääristama... ja Kas Sa siis ka lihtsalt seisad seal niisama, doing nothing? Võib-olla polegi see isegi kõige parem näide, sest tundub, et teatud kontekstis ollakse võõraid isegi kergemini valmis kaitsma või nende eest välja astuma, kui omade eest, kuna võõra inimesega on kontakt enamasti ühekordne. Ütled ära, mis öelda on ja lähete oma eludega edasi, kuid tuttavatega pead ikka siin ja seal taas kohtuma. Ma ühelt poolt saan aru, et siin jooksebki see õhkõrn piir ja ma ei saa eeldada, et minu sõbrad peaksid hakkama minu eest seisma ja välja astuma, kuid mul on miskipärast eeldus, et nad ei väldi teadlikult antud teemat tolle tuttavaga ja julgeksid talle oma seisukohad sama julgelt ja tuliselt välja öelda nagu nad mulle ütlesid. Muidu muutub olukord minu jaoks veidi silmakirjalikuks. Miks ainult suletud uste ja akende taga julgetakse öelda ja avaldada toetust, kuid kui asi peaks minema avalikuks, siis ollakse kössis. See on umbes sama, et kui mingisugused noored härga täis nolgid seltskonnas ärplevad üksteise ees, et kes ikka kõvem mees on ja kes kiiremini ja kõvemini lööb, aga kui peab silmitsi seisma reaalse vastasega ja tegutsema, siis on mökmök ja sirtsutatakse püksid täis.
Mäletan oma lapsepõlvest, kui sageli ja ilma pikemalt mõtlemata lapsed üksteisele selliseid "ma ei ole enam Sinu sõber, kui Sa Jüriga mängid" lauseid ütlesid. Kas siis solvumisest, et mänguplatsikaaslane leidis endale uue ja põnevama sõbra või oli kellegil uus mänguasi tekkinud ja seda oldi nõus jagama ainult ühe või teatud valitud seltskonnaga. Ma võin eksida, aga ma ei mäleta, et mina oleksin kunagi midagi sellist lapsena kellegile öelnud ja samuti ei meenu mulle ka, et mulle oleks keegi nii öelnud. Mis muidugi ei tähenda, et seda pole olnud. Ma lihtsalt ei mäleta. Meil oli õega õnneks ainult paari aastane vanusevahe ja seega, kui emba-kumba meist kuskilt seltskonnast välja löödi, siis saime vajadusel alati üksteisega kodu või poodi mängida. Nüüd täiskasvanuna ei kujutaks ma hästi ette, et keegi täiskasvanud inimene võiks sellise mentaliteediga või suhtumisega olla, veel vähem otse sellise loosungiga välja tulla. Kuid praegu tunnen, et minu mõttemall kisub hetkel antud olukorras just selles suunas ja see on kohutavalt häiriv. Üldse on kõik väga häiriv. Ma pean siin silmas sellist n-ö suhete kolmnurka, mis tegelikkuses on palju mitmetahulisem.
Ma ei tea, kujutage ette, et teil on üks väga hea sõber, kellega on räigelt nõmedalt käitutud ja sitaga üle valatud ja see, kes nii käitus on juhuslikult teie tuttav, kellega aegajalt ikka satute mingil põhjusel suhtlema. Teid on kogu looga kurssi viidud ja see keda valati pasaga üle, sellele olete ühtlasi ka oma toetust avaldanud ja võtnud küllaltki kindla seisukoha selle tuttava käitumise osas, jättes mulje, et toetate oma sõpra, AGA... Aga tuleb siin minu jaoks siis, kui peaksite nüüd kohtuma selle oma tuttavaga, kes väga inetult ja räigelt käitus teie hea sõbraga, et milline peaks see edasine või järgnev suhtlus omavahel olema. Ma ei eelda, et peaksite kohe tüübi nattipidi kõrvale tõmbama ja nägupidi mutta suruma ja asju klaarima hakkama, sest eks igaüks sõdib oma sõdimised ise, kuid minu jaoks jääb segaseks ja mõistmatuks, et kas päris naerusuiselt ja niisama tšillilt lobisema ikka läheks, kui teate mismoodi see tuttav on käitunud? Tehes nägu pähe, nagu mitte kui midagi taunimisväärset pole juhtunud. Noh ega nende vahel polegi, aga ma kuidagi tunnen, et sellisel juhul võiks see sõber jätta mulle oma seisukoha avaldamata ja öeldagi kohe alguses, et kuule Kai, ma soovin olla selles küsimuses neutraalne, kuna lävin ka selle inimesega. Ja see oleks täiesti okei minu jaoks. Kuid nüüd olengi segaduses, et mulle on avaldatud toetust ja öeldud vägagi rängalt, mida nad arvavad sellest inimesest ja antud olukorrast, kuid kui silmast silma kohtuvad selle tuttavaga, siis visatakse nalja ja ollakse rõõmsad ja igaks juhuks püütakse antud teemat või sõna "Kai" vältida. No lihtsalt, et ise mitte antud teemat tõstatada ja konflikti sattuda. Ma ise kujutan ette, et kui keegi minu tuttav peaks mu heale sõbrale sellist saasta tootma, siis ma küll ei lähe rõõmsalt temaga lobisema ja muljetama, et no tsau, kuidas läinud on ja mis teinud oled kah. Kui ma ise tean ka väga hästi, et keeras vahepeal mu sõbrale rämedat sitta ja tegi haiget ja nüüd käitub nagu õige mutt muiste. Kuramuse päralt, ma oleksin valmis ka konflikti astuma ja otse välja ütlema, et kuule, Sa käitusid ikka eriti nõmedalt. Aga eks inimesed olegi vist erinevad, mina seisaks nii sõna, kui ka tegudega oma sõbra eest. Umbes sarnane olukord, et suhtled keset tänavat inimesega, kes muidu on maru hea suhtleja ja naeratab avalalt ja on igati tore, kuid kui samal ajal juhtuks mööda minema mingil moel teistest silmnähtavalt erinev inimene, keda lihtsalt kukub avalikult mõnitama ja naeruvääristama... ja Kas Sa siis ka lihtsalt seisad seal niisama, doing nothing? Võib-olla polegi see isegi kõige parem näide, sest tundub, et teatud kontekstis ollakse võõraid isegi kergemini valmis kaitsma või nende eest välja astuma, kui omade eest, kuna võõra inimesega on kontakt enamasti ühekordne. Ütled ära, mis öelda on ja lähete oma eludega edasi, kuid tuttavatega pead ikka siin ja seal taas kohtuma. Ma ühelt poolt saan aru, et siin jooksebki see õhkõrn piir ja ma ei saa eeldada, et minu sõbrad peaksid hakkama minu eest seisma ja välja astuma, kuid mul on miskipärast eeldus, et nad ei väldi teadlikult antud teemat tolle tuttavaga ja julgeksid talle oma seisukohad sama julgelt ja tuliselt välja öelda nagu nad mulle ütlesid. Muidu muutub olukord minu jaoks veidi silmakirjalikuks. Miks ainult suletud uste ja akende taga julgetakse öelda ja avaldada toetust, kuid kui asi peaks minema avalikuks, siis ollakse kössis. See on umbes sama, et kui mingisugused noored härga täis nolgid seltskonnas ärplevad üksteise ees, et kes ikka kõvem mees on ja kes kiiremini ja kõvemini lööb, aga kui peab silmitsi seisma reaalse vastasega ja tegutsema, siis on mökmök ja sirtsutatakse püksid täis.
Mina olen küll nii lapsik, et kui minuga on keegi nõme olnud, siis ma vaikimisi eeldan, et ta minu sõpradele ka ei meeldi. Ja mina tulihingeliselt vihkan kõiki, kes minu sõpradele ei meeldi - nii viisakusest! :D
VastaKustutaJaah, ma ise olen hullult kaitsev oma sõprade suhtes ja kui keegi teeb neile haiget, siis minu vihapurse on garanteeritud ning automaatselt läheb ka blacklisti. Kui vaja, siis lähen ka sõnasõtta. Seetõttu eeldan, et sõbrad võiksid minu eest samamoodi välja astuda, aga hetkel tundub, et arvasin või eeldasin täiesti valesti... :(
VastaKustutaEriti nõme on see, et tegu on just minu ühtede kõige paremate ja olulisemate inimestega ja ma ei mõista miks üritavad mingisuguseid häid suhteid selliste inimestega hoida või mis iganes eesmärk sellel vaikimisel ka poleks, I don't get it...
Mallu, ma võtan Su oma parimaks sõbraks, siis saan vähemalt kindel olla, et Sa ütled vajadusel kõik otse näkku ja pole mingi pussy :D
Tere, Kai! Sa võiksid kirjutada mingi postituse endast, et kuidas üldse sinu teekond pimeduseni jõudis, et miks üldse pimedaks jäid vms. Pole kuskil veel sellest juttu näinud aga täitsa pakub huvi see :) aga sulle palju päikest ja ole sama rõõmsameelne ikka edasi nagu sa koguaeg oled :) Päikest!
VastaKustutaTere ise ka! ;)
VastaKustutaTead mul on sellest, kuidas ma pimedaks jäin, postitused täitsa olemas.
http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2015/06/kuidas-ma-pimedaks-jain-vol-1.html
http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2015/06/kuidas-ma-pimedaks-jain-vol-2.html
Vat mina jälle ei ole seda tüüpi, et kui keegi käitub minuga sitasti, siis ma eeldan, et minu sõbrad, kes on juhtumisi ka selle kellegi sõbrad/tuttavad, ka nüüd teda kuidagi ignoks. Kui ta käitus minuga sitasti, siis on MINUL temaga oma asi ajada ja teised suhtugu temasse nii, nagu nemad soovivad, ma ei sega sellesse kolmandaid osapooli, kui võimalik. Alati ei ole võimalik, siis tuleb vastavalt olukorrale mõelda, kuidas ja mida. Kui keegi minu sõber nr 1 käitub halvasti minu sõbraga nr 2, siis jällegi oleneb olukorrast, ma kindlasti annan teada, et ma ei pea sellist käitumist aktsepteeritavaks. Kui see on selline käitumine, mida ma üleüldiselt mitte kellegi puhul ei aktsepteeri, siis ma muidugi korrigeerin oma suhtumist, sest ma ei taha suhelda inimesega, kes käitub mulle täiesti vastuvõetamatult, kui see on aga nende omavaheline asi, siis on see nende klaarida.
VastaKustutaAga ma mõistan, et vaated selles küsimuses on erinevad ja kui sina tunned nii, nagu sa tunned ja käitud vastavalt oma tunnetele, siis on sul selleks õigus, usun ma.
Jah, ega mulle meeldiks ka pigem vaikselt ja targu probleem ära lahendada, pole vaja selleks kogu küla kokku kutsuda :D
VastaKustutaKuid mulle jääb mõistmatuks, et miks inimesed, antud juhul head sõbrad, julgevad oma poolehoidu ja toetust avaldada ainult nelja silma all...? See on see, mis jääb mulle mõistmatuks ja tekitab veidi kibedat maitset :(
Sellega ma olen küll nõus,et kui sa selja taga julged inimese käitumise hukka mõista siis julge vajadusel ka näkku öelda. Ma ei tarvitse ka kõigile tormata kuulutama, mis ma asjast arvan, aga kui ma olen umbes just kellelegi öelnud, et issanda Juulale ju ei sobi see kaks numbrit väiksem kleit, mis ta omale selga on sikutanud ja siis Juula tuleb mu käest küsima, et mis ma ta kleidist arvan, siis ma ei ütle, et Juula, kullakene, sa näed selles kleidis suisa imeline välja :D
VastaKustutaAga mis siis, kui tegu on kahe sõbraga, kes on tülli läinud? Tead, et teema on tühine, aga nende kahe jaoks on see omavahel andestamatu. Kellega siis otsustad kaasa minna ja kelle jätta? Eriti, kui teema on Sinu enda jaoks täiesti ebaoluline ja Sa ei tunne õiglust kumbalgi suunal.
VastaKustutaNo ma räägin, sellisel juhul ma jääksin kohe algusest peale neutraalseks ega ütleks ühele, mida ma arvan teisest ja vastupidi.
VastaKustuta