Traumad, põletused, plahvatused- minuga ikka juhtub...

Nädal pole veel lõpusirgelgi, kuid juba need kolm päeva on olnud lihtsalt hullumeelsed. Esmaspäeval käisin siis Tallinnas ära ja võin rõõmuga teatada, et supervisioon läks väga hästi ja sain psühholoogilt palju positiivset tagasisidet. Kui ma jõudsin ukse taha ja ootasin oma korda, siis kuulsin üksikuid fraase vestlusest teise kogemusnõustajaga ja ma ausalt läksin täitsa pabinasse ja tekkis hirmus suur tahtmine saata Joosepile sõnum sisuga "Nonii, minuga on nüüd lõpp, ma annan otsad ja ma ei läbi supervisiooni". Aga sõnumi saatmise asemel, otsustasin ma hoopis vetsus ära käia. Mõtlesin, et siis saan vähemalt rahulikult ja nihelemata tundaega toolil piinelda. Selle tähtsa päeva puhul riietusin siis veidi viksimalt ja ametlikumalt (no nagu ma mainisin eelmises postituses, et äkki petan siis ära :D). Ei, tegelt, nali naljaks. Kuigi ma oleksin eelistanud musta seelikut, siis ilma jaheduse tõttu pidin jalga panema heledad liibuvad teksased, valge triiksärgi ja selle peale sinise pintsakjaki, mille ostsin varakevadel Mosaiigist. Jalga mustad kingakesed ja must nahast õlakott ja enamus juustest punusin soengusse. Kuna mul on ninaneet, siis selle panin ka siniste kivikestega lillekese ja muid ehteid nagu ei lisanudki. Ühesõnaga ei midagi ülepakutud, vaid pigem selline maitsekas, millele lisasin funki paari efektse detailiga. Ruumi sisenedes naeratasin ja tundsin end juba üpris enesekindlalt ja lõppkokkuvõttes ei osutunud supervisioon sugugi nii hulluks, kui ma olin algselt kartnud- tegelikult polnud üldse hull.
Supervisioonil tuli juttu ka sellest konfliktist, mis siin paar nädalat tagasi  paari nägemispuudega inimestega oli.  Organisatsiooni ja isikute osas säilitasin diskreetsust, kuid selgitasin toimunut ja rääkisin, millise hinnangu olid need inimesed mulle kui kogemusnõustajale andnud (no, et minusuguse kogemusnõustaja juurde ei julgeks küll kedagi saata või tulla, teades, et mul on lapsena nõnda õrn ja hell läbielamine olnud). Rääkisime sellest ka supervisiooni läbi viinud psühholoogiga ja ta ütles, et see, mis mina olen lapsena läbi elanud, et tema küll ei näe, et see oleks mind kuidagi traumeerinud või negatiivselt mõjutanud, et ma ei võiks ega tohiks nõustajana töötada. Vastupidi... Ta ütles, et näeb enda ees istumas head ja avatud suhtlejat, enesekindlat naist, kes oskab analüüsida ja argumenteeritult suhelda. Lisaks ütles, et ma ütlesin väga õigesti, et meil kõigil on minevikust või teatud eluetapist mingisugune õrn ja hell teema, mis meid ühel või teisel määral muudab veidi hapramaks või tundlikumaks, aga kui inimene suudab sellega ise leppida, ta on võimeline antud olukorda analüüsima jne, siis on kõik okei ja see on mulle just üks kogemus rohkem. Ühesõnaga ma olen superrahul ja rõõmus, et ma sain nii palju positiivset tagasisidet ja psühholoog andis mulle ka nõuandeid, et kuidas käituda või tegutseda, kui peaks uuesti aset leidma selline sopaga üle valamine.
Kui rääkida Janeti tööst, et mismoodi ta seekord Tallinnasse jõudes töötas, siis saan rõõmuga öelda, et asi vist liigub paremuse poole. Võib-olla on hetkel vara hõisata, kuna see võis olla ka lihtsalt puhas juhus või veidi parem päev. Aga hoolimata sellest, et ta vaatas bussikas natuke otsiva pilguga ringi, et äkki seekord on ikka Kaja vastas, siis ta ei tormanud arulagedana mööda kohviku lauaaluseid ja nurgataguseid läbi.Seega seekord jõudsime koolituspaika vähemate viperustega kui eelmine kord. Aga vot alates esmaspäeva hilisõhtust või teisipäeva hommikust on täielik kammajaa lahti. Esiteks mul on meeletud peavalud ja kuna mu vererõhk ja muud tervisenäidud on kõik korras, siis ei oska ma endale mitte mingit muud diagnoosi panna, kui lihtlabane kurnatus ja vähene stress. Teisipäeva ma konkreetselt magasin maha. Üritasin tegelikult lõunaajal süüa teha, aga mingi hetk ma lihtsalt heitsin uuesti pikali ja jäin nii sügavasse unne, et ärkasin alles õhtul. Õhtul ärgates tegin siiski oma ahjukartulid koos krõbeda ahjulihaga valmis ja kuigi toidu tegemisel esines samuti kõikvõimalike ootamatusi ja viperusi, siis toit tuli imemaitsev. Ma poleks uskunud, et peale kõiki neid äpardusi, see toit üldse süüagi kõlbab, aga julgen öelda, et suisa üks parimaid ahjulihasid, mis ma olen teinud :D
Mul on muidugi siin nüüd natuke kõik päevad ja tegemised omavahel sassis, aga eile juhtus ka selline lugu, et ma kuulsin ühte ülivahvat anekdooti, mida tahtsin koheselt ka Joosepile jagada. Anekdoot siis järgmine: naise ja mehe vaheline suhe on psühholoogiline- naine on psühho ja mees on loogiline :D
Igatahes rääkisin siis oma nalja ära ja kui hakkasin tagasi magamistoa poole liikuma, siis crashisin näoga vastu ahjunurka ja seda nii tugevasti, et momentaalselt lõi mulle pisarad silma ja nina lõi tuimaks. Mu ainuke soov ja lootus oli, et mu nina hommikuks siniseks ei muutuks. Käisin õhtujooksul korduvalt ja korduvalt Joosepilt pärimas, et kas mu nina on sinine või kas mu silmaalused või kas kuskilt x kohast on mul nägu sinine, aga õnneks ei olnud ja hommikul ärkasin ka ikka roosa ja rõõsana, kuigi veidi paistes ja valuliku ninaga.
Aga, kui arvate, et see ongi kõik, mis selle poole nädala vältel on juhtunud, siis oh ei. Näiteks täna ärkasin ma lisaks peavalule ka ninavaluga ja üldse enesetunne on selline... Hmm, tahaks öelda, nagu oleks nädal aega pidutsenud ja läbustanud ja nüüd on räme jõuetus ja pohmell, aga ma ei saa sellist võrdlust tuua, kuna ma pole mitte ealeski niimoodi läbustanud ja seega ma ei tea, mis tunne see võiks olla. Seega piirdun tagasihoidliku kirjeldusega ja ütlen, et enesetunne on lihtsalt sant ja kätes on selline jõuetuse tunne nagu oleksin just pidanud nädal aega jutti tassima 10 kiloseid veekanistreid, kordagi maha panemata.
Aga kuna ma pole mingi papist naine, siis hakkasin, hoolimata maru s*tast enesetundest, tänast lõunasööki ette valmistama. Lõunaks plaanisin teha riisi kana ja aedviljadega ning kaetud juustukattega. Riisi panin keema ja ise tulin blogisse, aga mingi hetk hõikas Joosep, et kas mu riis peabki siin sedasi podisema...ilma veeta. Ma muidugist viskasin koheselt arvuti kõrvale ja jooksin kööki ja kamandasin hüsteeriliselt, et tõstku pott lõikelauale. Joosep aga seevastu suskas mulle lusika pihku ja käskis segada riisi, et ma tunnetaksin, kui tihke see riis on ja milline on üleüldine olukord potis. Igatahes mina ei tahtnud lusikaga midagi katsuda, sest mul oli paanika, et ma kärsatan järjekordse riisi põhja (mul miskipärast selle riisiga alatihti juhtub midagi). Lõpuks Joosep vihastas, et miks ma ignoreerin teda ja no siis mina solvusin ja läksin ära magamistuppa ja lõpetasin üldse toidu tegemise. Läksin panin suurest pahameelest arvuti ka kinni ja pugesin kurvastades teki alla masetsema. Mingi aeg leppisime küll ära, aga ma elan ikkagist raskesti üle kõiksugu inetult öeldud sõnu ja karjumisi jne. Lõpuks otsustasin siiski tagasi kööki naasta ja riisiga edasi toimetada. Vaatasin, et riis polnud õnneks kõrbenud, vaid vajas lihtsalt vett. No lisasin siis ohtralt vett ja panin uuesti selle riisi podisema. Pesin ka paar nõud ära ja ühel hetkel tuli kraanist tulikuuma vett. Käe siseranne kipitas ja olin hetke segaduses, et mis juhtus ja kuidas ma oma käe sain sedasi ära kõrvetada. Astusin pool sammu kraanikausist eemale, kui äkki käis selline vupsatus ja hakkas üks igavene plädin ja sahisemine ja ma niimoodi karjatasin ehmatusest, et kukkusin ehmatusest põrandale kükki ja ei teadnud, et kuhu poole peitu pugeda või mida teha. Meil nimelt boileri kuumaveetoru ventiil plahvatas ja momentaalselt lõi kraanikausialuse kapiukse ka surve tõttu lahti ja pritsis kogu köögi põranda vett täis. Naabrid said ka oma osa, neil nimelt hakkas ka laest vett veidi läbi immitsema. Riis muidugi kees ja kees ja kees üle...kogu see riisi keetmisel tekkiv valge läga ajas üle poti serva ja see köök nägi lihtsalt kogu selle tulemusel räme peldik välja. Juheii, selline vapustav päev. Ootan põnevusega juba homset.

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Vapustavad jamad ja pingsalt on g-ga. Ja järgmised päevad on kindlasti pingevabad, sest jamade norm on ju täis.

    VastaKustuta
  2. Jep, nüüd vaid vaja oodata, et ninapaistetus alaneks ja siis on elu jälle lill ;)

    VastaKustuta

Back
to top