Päris kurb on ju niimoodi elada

Nonii, tulin mina arvutisse, mõtlesin, et skrollin kärmelt blogrolli läbi, vaatan, mida head keegi on täna postitanud ja siis hakkan ise kirjutama tänasest päevast ja oma glükoosi monitooringust. Aga juhtus nii, et läksin Ebapärlikarbi postitust lugema ja no ma ei saa mitte vait olla.

Ebapärlikarp kirjutas kopeerimisest, ahvimisest ja sellest mismoodi mingi asi saab nii popiks, et see muutub rahva seas massipsühhoosiks ja kui peaks nägema juba mitmete inimeste seljas sama hilpu, mis temalgi on või kui massid hakkavad tegelema-harrastama sama või sarnase hobiga, siis tekib automaatselt blokk ette ja rohkem ei taha.
Näitena tõi erinevaid asju välja. Alustades kollastest Timberlandi saabastest, mis võivad olla küll ulmemugavad, praktilised, soojad ja universaalsed, aga vot ei taha, kui kõigil teistel on juba need jalas, või siis puust kikilipsud ja käekellad, mis igal kolmandal vastutulijal tilpneb kaelas ja käel ja lõpetades esikolmikus ilutsevate ülipopulaarsete nimedega nagu Rasmus, Robin, Emma, Maria, mida ilmselgelt Ebapärlikarp ei paneks never oma lapsele nimeks, isegi siis mitte, kui see nimi oleks lapsepõlvest saati hinges.

Nii ma siis lugesin ja lugesin ja kui jõudsin postituse lõppu, siis põhimõtteliselt esimene asi, mis mulle pähe turgatas oli see, et kui kurb ja pingeline võib taoline eluke olla. Sa leiad miskit, mis on Sulle hingelähedane, soetad endale meelepärase rõiva või aksessuaari, leiad endale hobi või trenni, mis Sulle sobib, mis Sind motiveerib ja mida teed tõelise kire ja pühendumusega, kuid siis ühel hetkel avastad, et dammit, Sa polegi ainus või üks vähestest, vaid sarnase huviga on ka teisi inimesi ja siis hakkad paaniliselt miskit uut ja enneolematut otsima.

Ma saan aru, et osad inimesed teevadki kõike ainult moe pärast, et käia ajaga kaasas ja olla in ning ajavad näpuga piinliku täpsusega järge, et mitte välja näha so yesterday. Kuid ma tõesti ei mõista neid inimesi, kes ainuüksi sellepärast keelduvad endale soetamast miskit, mis neile väga-väga meeldib või on hingelähedane, mis paneb neid suurepäraselt tundma, kuna asi on massidesse jõudnud. Kui ma näen poes miskit, mida olen ammu otsinud ja mis mind rõõmustaks, siis ma soetan selle endale. Ma ei kuku kalkuleerima, et mitu inimest enne mind on endale täpselt samasuguse asja ostnud. Või kui avastan enda jaoks super laheda hobi, mis mind paelub ja inspireerib, siis ma ei viska seda mõtet ainuüksi sellepärast nurka või paremaid aegu ootama, kuna keegi tegeleb sama asjaga. Minu jaoks ei muuda sellised olmeprobleemid asja olemuse väärtust, kuna rõõm, mis ma sellest saan on mitmekordne.

Eriti idiootne ja arusaamatu oli minu jaoks see nime näide. Pühamüristus, kui mulle on näiteks lapsepõlvest saati meeldinud nimi Rasmus ja meeldib siiani, siis ma ei hakka oma lapsele ainuüksi sellepärast mingisugust teist nime otsima või välja nuputama, kuna sellenimelisi on juba nii palju. Võin ju valida meeldivuse poolest järgmise nime, mis pole ehk nii populaarne, aga miks? Miks inimene ei lähtu oma unistustest ja soovidest!? Või panen mingi suvalise nime, mis ei figureeri kuskil toppides ja siis vaatan heldimusega oma maimukest ja mõtlen, et küll mul on tore laps, nimi pole küll päris see, mida algselt tahtsin ja soovisin, aga vähemalt pole teistel sama nime. Kellele see laps tehakse, endale või teistele?

Ühesõnaga ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et minul on küll sügavalt poogen ja mina oma valikuid ja otsuseid langetades küll ei lähtu käesolevatest moeröögatustest või sellest, et kes ja kui palju veel sama asjaga tegelevad. Praegu mõtlen, et sellisel juhul peaks Ebapärlikarp oma blogimisele ja fotokoolitusele ka blokkpidurid peale tõmbama, sest minu meelest pool maailma tegeleb blogimise ja fotograafiaga... Elu on siiski praegu elamiseks, mitte aga oma unistuste ja soovide ootele panemiseks. Me ei tea, mis homne päev toob ja seepärast tulekski tunda rõõmu nendest asjadest, mis meeldivad nüüd ja praegu, olenemata sellest, kas teistel on samad asjad või hobid.

CONVERSATION

15 kommentaari:

  1. Minu meelest kasutad Sa siin nüüd küll halba ja ebaõnnestunud demagoogiat. Kui aga konkreetsetest näidetest rääkida, siis minu meelest pole üldse kurb, kui inimene ei taha Taisse või Egiptusesse minna ning läheb selle asemel hoopis Filipiinidele. Sama paralleeli võib nüüd kõikide teiste näidete puhul rakendada. Kurb ei ole kindlasti õige sõna.
    Üritad muljet jätta, et Sina ei ole absoluutselt mitte millestki mõjutatud, aga ma ei usu, et selline inimene olemas saab olla. Isegi, kui Sul ei ole võimalik näha enda ümber maailma, inimesi, fotosid... iga päev nii nagu nägijad, on Sul kindlasti meeled, mis võrreldes nägijaga on veel paremini arenenud ja nende meelte kaudu oled sa kindlasti mõjutatud. Mõnel tekib mingi absurdne kiiks Converse tennistega (jah, mu postitus oli suuresti kiiksudest, mis on igal inimesel erinevad) või mõne nimega, teine läheb ostab Prantsuse veini, sest kuuleb Edith Piafi poes kõlaritest. Sa võid olla teatud mõttes eriline, aga sa ei ole immuunne imeinimene.
    Mis puudutab hobidesse, siis ma kirjutasin pikalt lahti, miks toitumisnõustaja õppes pettusin ning see ei olnud sugugi massipsühhoos, vaid põhimõtted, mis minu omadega vastuollu läksid (a la toitumisega saab ravida vähki) ja topeltmoraal. Minu lause: "Huvi ei kao alati konkeetselt seepärast ära, et paljud sellega seotud on, vahel loeb ka see, kuidas nad seotud on ja muud nüansid asja juures." Järges päris pikk seletus nendest nüanssidest ja ükski ei puudutanud seda, et "kõik tegelevad".
    Mul ei ole mõttes kellegagi pikka vaidlusse asuda, mida ma oma postitusega mõtlesin või mida ma ei mõelnud, eks igaüks lahutab oma meelt postitusi lugedes erinevalt. Küll aga pidasin siiski vajalikuks seda kommenteerida, sest "unistuste ja soovide ootele panemisega" ei ole siin küll mitte mingit pistmist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eino, kui inimene ei taha Taisse minna, siis ärgu mingu, aga kui jätab lihtsalt sellepärast minemata, kuna paljud teised on samuti avastanud selle koha võlud ja valinud oma reisi sihtpunktiks Tai, siis minu arvates on see rumal põhjus reisi ära jätmiseks, eriti veel, kui see on võib-olla olnud inimese üks eluunistusi.

      Ja otseloomulikult mõjutavad mind kõiksugu välistegurid. Ma pole immuunne ja ega pole seda ka kuskil väitnud. Ma ütlesin lihtsalt, et ma ei lähtu oma valikute tegemisel sellest, et kas ja kui palju võib sama asi teistele inimestele meeldida ja et mul on sügavalt savi, kui pool maailma fännab sama asja. Näiteks, kui kuulen raadiost mingit super head lugu ja see hakkab mulle meeldima, siis hoolimata sellest, et sama lugu on miljonite inimeste playlistis, lisan selle ka mina enda playlisti, aga mitte sellepärast, et miljon inimest kuulab sama, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib.
      Mingi aeg tuli Eestisse sushihullus, ma proovisin ja ma ei saa sellest sushi fenomenist aru, mulle ei maitse ja suure tõenäosusega ei hakkagi kunagi maitsema. Ka siis mitte, kui see oleks maailma popim suupiste. I don’t care! Las teised söövad ja naudivad.

      Kustuta
  2. Olen sinuga 100% nõus.

    VastaKustuta
  3. Mulle tundub, et Ebapärlikarbist libises siin jah point mööda hoopis. Mina sain Kai postitusest täpselt nii aru nagu Kai vastuskommentaaris kirjutab: jätta midagi tegemata (mis endale võib-olla meeldib) sellepärast, et kõik teised teevad, on pisut lapsik küll.

    VastaKustuta
  4. Mina jällegi ühtin Ebapärlikarbi arvamusega ja saan temast suures osas aru. Näiteks on mul lapsest saati kindel soov oma lapsele üks teatud nimi panna. Ja kui ma rasedaks jäin siis tõesti oli see nimi edetabelite tippudes ja iga kolmas laps oli sama nimega. Nuputasin veidi ja panin soovitud nimele ühe nime veel ette ning saingi oma nime, kuid siiski mitte sellise, mis on igal kolmandal :) Või reisimine - mind ei tõmba ka mingid Egiptused ja Taid, sest facebookis muud ei näegi, kui kedagi, kes on hetkel Tais. Ma reisiks siis hoopis kuhugi mujale :) Ja Timberlandi saapad - mulle meeldivad need ka, aga läksin poodi ja valisin sarnase tegumoega saapad, kuid mitte Timberlandid ;)

    Ja kui nüüd päris aus olla, siis igaühel on oma arvamus! Ja ma usun, et Ebapärlikarp pole kindlasti kuidagi kurb või ei ela rasket elu, sest ta ei taha teistega sarnaneda! Erinevus rikastab :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loomulikult on värskendav linnaruumis kedagi omanäolist kohata. See tõmbab kohe tähelepanu ja toob sellesse ühte sulavasse massi värve juurde. Seega ma olen absoluutselt nõus, et erinevus rikastab! Kuid selle erinevusega on nii, et kui me näeme kellegil miskit cooli (võtame kasvõi punkaritelt kõiksugu värvilised juuksed, ketid ja needid), mis on aegade jooksul üle kandunud moesfääridesse, siis punkarid ei loobu ju enda ruudulistest pükstest, rohelistest harjassonksidest, kettidest, neetidest ega asenda kõik eelneva viigipükste ja triiksärkide vastu ainuüksi sellepärast, et pool inimkonda on ühtäkki avastanud pungistiilist endale ägedaid aksessuaare. Mingi aeg lihtsalt tundub, et pool maailma kannatab mingisuguse sündroomi all, et kõik peavad ja tahavad kanda ühtesid ja samu asju, kuid kui hullus mööda läeb, siis need, kes tõesti naudivad ja tunnevad end antud rõivastuses hästi, jäävad ka peale moehulluse hääbumist seda kandma ning vot see on see, mis minu arust rikastab maailma.
      Mõelda vaid, kui 50-aasta pärast jalutab keegi Sulle tänaval vastu ja tal on kaelas puidust lips… Praegu mõni tahaks selle puulipsu peale vaikselt juba roopima hakata, aga mitukümmend aastat hiljem on see üüber eriline, nii et see on selline kahe otsaga teema. Ma lihtsalt ei tahaks, et inimesed jätaksid ja loobuksid oma soovidest, meeldimistest ja unistustest ainuüksi sellepärast, kuna vahepeal tuleb inimkonnal mingisugune hullus peale.

      Kustuta
  5. Huvitav teema. Mul oli ka kunagi eriliselt tugev see kiiks et tahaks ikka "speciul snowflake" olla, aga õnneks (?) vanusega see on hakanud tahaplaanile jääma. Muidugi mingil määral see originaalsuseihalus on ikka veel küljes, aga olen vist sinusugune veidrik, et pigem tahaks sellest lahti saada, sest miks ise enda elu mega keeruliseks elada.

    Mulle tundub, et siin on mingil määral tegemist ka sellega, kui palju inimene märkab/tahab märgata. Ma näiteks ei olnud absoluutselt teadlik, et puust kikilipsud on mingi teema :D Ilmselt liigun teistsugustes ringkondades...

    Ma ei usu, et ükski inimene *tahab* olla kellegi teise koopia, aga selles originaalsuseihaluses eelistan ise ikka mingit sorti common sense pinnale jääda. Kui saabas meeldib, kanna. Kui fitness beibed ei meeldi... miks sa siis käid neid kontosid vaatamas? Kui fotograafia meeldib, tegele, mis siis, et pool Eestit praegu koju fotostuudiot ehitab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ka ei teadnud, et puidust kikilipsud on hetkel mingi ülikuum teema, aga eks see olene tõesti sellest, et mis seltskondades liigud ja kui miski häirib, siis hakkad seda aina enam ja enam igalpool märkama.

      Kustuta
    2. Puidust kikilipsud on tegelikult juba suhteliselt eilne päev :D

      Kustuta
  6. Minule on elu aeg meeldinud nimi Oskar ja ühel hetkel muutus see kõige popimaks poisinimeks. Jäin umbes samal ajal rasedaks ja mõtlesin, et kui peaks poisi saama, siis on pekkis, sest mul pole enam lapsele nime. Oskar ei oleks ma kindlasti talle nimeks enam pannud. Õnneks sündis tüdruk:D
    Kui veel rääkida poppidest asjadest, siis mina ei saa tõesti aru, miks igal teisel on kivikestega kaunistatud pulsikell. Miks? Ka neil, kes üldse ei liigu. Lihtsalt peab olema ja kõik. Ma põhimõtteliselt ei ostaks endale sellist toodet. Samas on mul Didriksonsi parka;)

    Ja no Ebapärlikarp ei ole kindlasti mitte kurb, sest ei taha sarnaneda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule Sul siis ju täiega joppas lapsega :D

      Ma õnneks nendest Polari pulsikelladest ei tea midagi, aga seda võib-olla sellepärast, kuna ma pole saanud seda näppida ja keegi pole seda mulle detailideni lahti kirjeldanud. Ma muuseas olen selline veidrik, kes tahab pimedana kanda tavalist nägijate käekellasid, sest minu jaoks on kell üliäge aksessuaar. Ma usun, et pooled Polari pulsikella omanikest on selle soetanud sellepärast, kuna see on praegu pop, aga kindlasti on nende hulgas ka neid, kes on selle soetanud endale lihtsalt sellepärast, kuna see ongi nende arvates kõige ilusam pulsikell ever. Varsti viskavad wannabe igiliikurid oma pulsikad nurka ja järele jäävad need päris Polarise pulsikella fännid :D

      Ja no ma ei arvagi, et Ebapärlikarp ise on hullult kurb, vaid pidasin silmas, et sellise eluviisi vilelemine tundub mulle kuidagi kurvana, eriti veel, kui inimene loobub oma meeldimistest, lemmik asjadest ja unistustest. Ja ma ei räägi siin Ebapärlikarbist, vaid inimestest, kes lähtuvad oma valikuid tehes 100% inimkonna hetke emotsioonidest ja hullustest.

      Kustuta
    2. Lapsega joppas jah:D kuigi täna olen ma temast niiiiiiiiiiiii väsinud:D

      Kustuta
  7. Minu meelest olete te Ebapärlikarbiga lihtsalt natuke teineteisest mööda rääkinud ja pole teise poole mõttest vähemalt esialgu päriselt aru saanud - seda võis siit välja lugeda. Veidi kurvastav on siinjuures see, kui kergelt sõnad nagu "eriti idiootne näide" kellegi aadressil eetrisse lennutatakse, selle asemel, et püüda paremini teist inimest mõista või rohkem süveneda, mitte kohe tuld võtta. Temast oli ka muidugi päris lapsik, et ei suutnud piirduda argumenteeritud vastulausega ja pidas vajalikuks täiesti muu teema sees veel Sulle nähvata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle endale on ka tunduma hakanud, et üks meist räägib aiast ja teine aiaaugust, aga eks vaidlustest pidavatki selguma lõplik tõde, nii et mina võtan seda positiivse ja silmaringi laiendava mõttevahetusena ;)

      Kustuta
  8. Eks sellele teemale saabki läheneda natuke eri nurkade kaudu... Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes siis spetsiaalselt valivad just kõik need asjad selga-jalga, mida kõik juba kannavad. Ma pakun, et need asjad kulmineeruvad kuidagi jube kiiresti. Näiteks mingi aeg tagasi need lillelised joped - tundusid alguses täitsa lahedad, aga siis oli tõesti juba terve linn neid täis. Meil mehega oli juba selline nali, et niikaua peame autoga enne koju jõudmist ringi sõitma, kui vähemalt kolme oleme näinud (aga alati sai otse teed koju sõita) :). Siis tekkib lihtsalt selline küllastumise tunne ja ei taha endale seda sama asja. Aga kunagi ei jätaks sõitmata mingisse kellegi arvates populaarsesse riiki - kui ikka mulle see meeldib ja mul on sellega head mälestused, siis lähen sinna ka kolmandat ja viiendat korda.
    Ja mu lapsel on ka üks neist populaarsetest nimedest - kusjuures enne nime panemist me vaatasime ka just neid nimedetope ja sel hetkel seda nime seal ei olnud ja siis pauhhh, oli see nimi järsku jube popp. Kusjuures ma ei oleks lobunud enda suurest lemmiknimest nende toppide pärast vaid pigem just selle pärast, et lapsel oleks lihtsam hiljem lasteaias ja koolis (nüüd on mu lapse rühmas veel 2 sama nimelist :) ).
    A ja fotograafiaga tegelen ka, sest olen seda 20 aastat teinud ja ei lõpeta sellepärast, et sellega jube paljud nüüd tegelevad. Ehk kokkuvõttes ma leiangi, et on asju mis käivad südame ja sisetunde järgi ja on asju, mis oma populaarsuse tõttu lihtsalt tüütavad ära. Aga kui inimese suur soov oli toitumisnõustajana ennast arendada, siis mul oleks küll pigem hea meel, kui ta oma soovist seetõttu ei loobuks, et seal "sees" nii palju jama ja nõmedaid inimesi kohtas. Ma rõõmustaksin ikka selle üle, et sealt nende seast üks siiralt ja tõsiselt selle teemaga tegelev inimene tuleb...
    Oh, kui pikk jutt sai, pani lihtsalt kaasa mõtlema :)

    VastaKustuta

Back
to top