Joosepil on uus Tibuke

Ma naudin juba mitmendat päeva vaba naise põli. Joosep nimelt pakkis oma kodinad kokku ja tõmbas ära vehkat...maale. Kuigi Joosep läks maale juba neljapäeva hilisõhtul, siis eile pidi ikka korraks tagasi linna tulema, kuna ta unustas sellise pisikese olulise fakti ära, et oli Kadri ja Toomasega kohtumise kokku leppinud. No ja mind polnud ka ju kodus, sest mina olin end juba mitu päeva varem grillimisele ära lubanud. Ja ega mina sain ka sellest plaanitavast külaskäigust üldse pool päeva varem teada. Ilmselgelt, eksole, sest minul sellist apsakat poleks küll juhtunud. Einoh, mul praegu ju tegelikult hea kaagutada, sest mina ei feilinud. :D Nii et, kuna see oli Joosepi feil, siis tema pidi ka lahenduse välja mõtlema. Seega mina kahjuks paraku eriti Kadri ja Toomasega ühiselt aega veeta ei saanudki, kuna ma jõudsin koju täpselt siis, kui nad olid juba lahkumas. Trehvasime küll korraks maja ees, sest nad seisid seltskonnaga hoovi peal, kui mina astusin nurga tagant välja. Kui kiire mölalaat oli läbi, siis läks igaüks oma teed- mina tuppa kuivama ja puhkama ning Joosep koos sõpradega sööma ja pärast sealt tagasi maale. Peale söömist tegi veel korra ühe kiirvisiidi korterisse tagasi ja andis veel paar musi ja kalli ning sinna ta läks.

Täna, veits enne keskpäeva, kui ma oma luugid lahti suvatsesin kangutada, siis tükk aega vegeteerisin niisama voodis. Ma ei tea, kuidagi eriti mõnus oli ilma rapsimata ja rahulikult, omas tempos, ärgata. Mitte, et me siis ärkaks trummi, pasunakoori ja muu mürgli peale üles, kui kõik ninapidi koos oleme, aga siis on ikka ju nii, et kui on topelt kogus nelja- ja kahejalgseid ühele pinnale kokku pressitud, siis igaüks suudab mingit müra tekitada. Tavaliselt näeb see välja nii, et Janet hõõrub mulle suurest rõõmust, et ma ärkasin, karvast ja liivast sussitalda näkku, sest ma lihtsalt ei suuda koheselt, peale esimeste elumärkide ilmutamist, end voodist püsti ajada. Python hüpleb ja kargleb siis niisama elevusest mööda korterit ringi. Ma kahtlustan, et ta ei tea ise ka päris täpselt miks, aga see on tema jaoks lõbus ja sellisel juhul miks mitte, eksole. Joosep suundub praktselt kohe arvuti taha ja paneb mussi käima (loe: dubstepi) ja ei lähe kaua, kui hakkavad esimesed töökõned tulema jne. No ja mina, kui olen lõpuks unekoomast peaaegu välja tulnud, näo liivast ja karvadest puhtaks pühkinud, siis mina suundun kööki ja lülitan veekannu sisse. No ja siis ongi üks sigin-sagin ja mürgel-trangel, aga mitte täna ega homme ega ülehomme...mõnuuus! Mõtlesin, et ah, teen suvalise laisklemise päeva, aga teate ega inimene ei jaksa ka terve päeva laiska panna. Ja nii ma otsustasin, et selle asemel, et siin lasta hallitusel endale selga kasvada, lippan parem emale külla. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et häästi tore ja mõnus oli. Ema puhastas aias värskeid kukekaid, mina käisin ja korjasin karusmarjasid. Neid karusmarjasid, mis veel alles olid. Emal on lihtsalt isehakanud vegankoonlased, kes peavad kõrgelt lugu kõiksugu värskest kraamist. Teisisõnu öeldes käivad ema koerad pidevalt marjapõõsaid rüüstamas. Mõtlesin, et oh, teen pilte ka, et mismoodi see rüüstamine õigupoolest välja näeb ja mida kõike veel täna tegime, aga nii kui ma kaamera välja kookisin, siis pistis see pröökama, et mälu on täis. No ja üksi ma ei saa pilte kustutama hakata, sest ma ei näe ju, mida võiks kustutada, mida alles jätta. Pärast kustutan veel kogemata mingid vahvad ja ilusad pildid ära. Ilusad on eriline rariteet, sest tavaliselt jään ma piltidele nagu:
a. ma magaksin pohmelli välja;
b. vaatan kuhu iganes mujale, aga loomulikult mitte kaamerasse;
c. pildistamise hetkeks olen ma suutnud oma riided ära rokata;
 Seega peate leppima ja uskuma ainult minu sõnu selle kohta, et oli tore päevake.
Mingi hetk helistas Joosep ja ütles, et saatis mulle sõnumi ja et miks ma pole midagi vastanud. Brhh, no mina polnud küll ühtegi sõnumiplönni kuulnud, aga lubasin peale kõne lõppu uuesti üle kontrollida. Vaatasin, et kus see sõnum siis on, millele Joosep ootas vastureaktsiooni vms. Aga no mida ei olnud, seda polnud, sõnumit polnud. Saatsin siis talle ise sõnumi sisuga "Mul ei ole Sinult mitte ühtegi uut sõnumit". Paar tundi hiljem helistab mulle Joosep ja ütleb, et ma ei saanudki temalt sõnumit kätte saada, kuna ta saatis selle Toomasele... Sisuga "Head und, Tibuke!" ja lisas veel "Tänased 210 on tehtud!"
Ma lihtsalt konkreetselt pistsin üle aia naerust pröökama, sest ma kujutasin nii elavalt sõbra võimalikku reaktsiooni ette ja kui te küsite, et mis 210 või mis on tehtud, siis selgituseks lisan, et need on kõhulihased, mida Joosep iga õhtu teeb.

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Oh, mul sama lugu! Vx on kolmapäevast saadik Lätis järjekordsel uunikumide tuuril ja tuleb pühapäeva õhtul. Seda, et ta sinna läheb teadsin ma juba 4 kuud tagasi ja see teadmine oli kuidagi häiriv...olla kodus ilma temata pool nädalat järjestkoos 3 a Tuuliga, kassi ja koertega. Aga tead, täna on juba laupäeva hilisõhtu ja mul on olnud hea aeg enda ja ülejäänud perega! Vahest lihtsalt on vaja seda, et keegi ei oleks su lähedal oma soovide, tahtmiste või lihtsalt oma auraga. Mõnus lebo

    VastaKustuta
  2. Hahahahahahaha, oleksin tahtnud näha Toomase nägu!!! Pricelesss!! :D
    M.

    VastaKustuta
  3. Hahahahaaaa... Selle postituse peale ma naersin nii, et vhe ple :D Hästi tehtud Joosep!! :D

    VastaKustuta

Back
to top