Ütlen kohe ära, et need pildid, mis on selle postituse juures, on minu enda "silmanägemise" järgi tehtud. Seega pole mul halli aimu ka, kas sain üldse objekti kaadrisse, kas valgustus on paigas, ega kuskile minu varju peale ei jäänud ja kui mu piltidel peaks olema taust, et kas taust jäi ikka viisakas ja klantsitud. Lihtsalt, kui pildid tulid nadid, siis väga vabandan, aga mul paremini ei õnnestunud. Ahjaa, igaksjuhuks mainin, et minu eesmärk oli pildistada roose ja südamekujulist magnetit. No just in case, kui absull pole aru saada, mida see Kai on siin üritanud jäädvustada.
Nonii, kujutan ette, kuidas võib-olla vähemalt üks mu sõbrannadest on taaskord saanud minu üle kõhutäie naerda, sest minu katsetus läks aia taha, aga kohe see naer lõppeb, sest seekordne postitus tuleb sõbrapäevale mitte omaselt kurbades mõtetes. Kui ma reede hilisõhtul blogis vingusin, et minusse on laiskususs pugenud ja mitte kui jessugi ei viitsi teha, siis järgmise päeva hommikuks selgus, et tegu pole laiskuseussiga, vaid kõhugripiga. Olen selle pooleteise päevaga kaalu päris kõvasti kaotanud. Täna hommikuse seisuga oli mu kaal 54kg. Aga noh, mis seal ikka tahta, kui ma polnud üldse söönud ja ainult vetsu vahet jooksnud ja maganud. Täna vägisi tegin endale riisi-aedvilja-kana pada (või mina ka ei tea kuidas seda toitu nimetatakse, kus kõik hea kraam on kokku segatud). Eile ja täna olen enamuse ajast lihtsalt maganud...ja muidugi vetsus käinud.
Ma ei tahtnud alguses kohe üldse siia niimoodi avalikult kirjutada, aga ma lihtsalt tunnen, et nagunii midagi väga hullemaks minna ei saa ja vastik on sedasi seespidiselt kassida. Ma olen nimelt kurb, kohe päris-päris kurb. Kui täna keskpäeva paiku Joosepiga ärkasime, siis vaatas, et minust asja pole, et linna koos einestama minna ja seega oli tema järgmine mõte kutsuda oma sõbrad külla. Mina loomulikult protestisin selle vastu, sest no daah, mul on kõhugripp ja siis ma peaksin käima vetsu ja magamistoa vahet nagu mingisugune nuustik ja teadupärast kõhugripiga vetsus ka just kõige vaiksemad ei olda, kuid Joosep ei saanud minu murest aru. Õigemini küsis, mis on minu probleem, kui mina olen magamistoas. Jaah, see lohutab mind küll väga, kui mind eraldab nendest üks õhuke tellissein ja uks. Pakkusin, et mingu ise sõpradega kuskile, aga see variant ei sobinud, ikka oli probleem minus. Kokkuvõttes sõbrad ei tulnud, aga sain aru, et Joosep oli pettunud, aga no mina ei leia, et meie kodu peaks olema sel ajal avatud kõigile, kui üks meist on haige.
Tagatipuks ei toonud Joosep mulle isegi mitte lilli ja ma ei mõista miks. Ta on alati mulle lilli toonud ja nüüd see aasta mitte ainsatki õit. Pildil olevad roosid kinkis mulle mu õde. Võib-olla ei peaks ma neid asju üldse hinge võtma, aga mulle teevad sellised väikesed hetked haiget.Täna hommikul, kui Janet mulle voodisse kaissu puges, siis tahtsin, et Joosep teeks klõpsu meist, aga sain vastuseks, et ei viitsi. Okei, saan aru, kui ütles seda nüüd ja ütleks harva, aga siis kohe automaatselt meenus, et viimane kord oli sama geiss, kui Janet oli minu kõrval ägedas poosis, et teeks samuti pilti, aga ei viitsinud. Ma nii väga tahaksin hetki Janetiga jäädvustada, sest ta on juba suht vana koer ja ma tahaksin võimalikult palju momente koguda, mida hiljem piltide ja videoklippidena ühtseks popurriiks kleepida. Janet ei ole lihtsalt koer, ta on mu parim sõber ja kõige suurem abiline, ta on mind hoidnud ja kaitsnud ja minu eest seisnud ja tahaksin nii väga hiljem temast ühte ägedat pildi-video meenutust. Ja siis ma ei mõistagi, mis mõttes ei viitsi?
Sama teema on ka sõpradega. Tundub, et pimeda sõber on ikka vist maruraske olla, sest see kuramuse pime tuleb ja tahab koguaeg midagi. Miks nii ütlen? Lihtsalt, kui ma kasvõi küsin, et kas oleks võimalik mulle midagi kirjeldada, aidata marsruuti vaadata, pilti teha või Googeldada mulle mingisugust infot, mida pole suutnud ise leida, siis selle asemel, et lihtsalt öelda, et ei saa praegu või mida iganes, siis hakatakse ohkima. Püüan naljaga selliseid asju võtta ja vaadata mööda, et ju see on selle inimese probleem, kuid lõputult keep smiling nägu manada ja mitte välja teha nendest hääletoonidest, ei ole ka võimalik. Mul on nagu päris mitu asja kuid ootel olnud, milles vajan nägija abi, aga mul pole lihtsalt enam kellegilt küsida, sest kõigilt on juba küsitud ja kõigil on nii kiire-kiire või siis on see nende jaoks tüütu.
Ahjaa, märgin ära, et edaspidi peate leppima, et postituste joondus on vasakul, sest mina iseseisvalt ekraanilugemisprogega seda muuta ei saa. Varasemalt palusin joonduse paika seadmisel Linda ja Joosepi abi, aga enam mitte. Ma lihtsalt eelistaksin tõesti vähem kuulata ohkimist ja hädaldamist, et kui palju ma ikka küsin ja palun. Vot enam ei küsi. Pildid hakavad ka edaspidi olema ainult mu enda tehtud ja kui peaks tõesti keegi teine tegema klõpsu, siis märgin ära.
Ma ei tea, kuidagi mitte minulik vinguviiuli postitus sai, aga see on see, mida ma hetkel tunnen. Võiksin veel ühest konkreetsest sõbrannast kirjutada, aga ei hakka torkima, sest ta on solvunud. Ikka seesama sõbranna, kellele ma ei saatnud oma sünnipäevakutset, kuigi olime eelnevalt kokku leppinud, et kui reisilt tagasi tuleb, et siis tähistame kahekesi üheskoos, aga hiljem ütles, et kutse oleksin ma ikka võinud viisakusest saata vms. Püüdsin detsembri alguses temaga rääkida, aga kuna ta mulle oma Eestisse tulekust teada ei andnud, vaid sain teada tema kodumaal viibimisest mõned päevad enne tema ära sõitu, siis oli minu graafik suht kinni ja nii jäigi meil kohtumata. Ütlesin veel, et järgmine kord, kui tuleb uuesti Eestisse, et andku varakult teada, aga mitte kõssugi. Ma olen nüüd inimesele vist nii sügava hingehaava põhjustanud, et isegi minu katsed temaga suhelda pole kuskile viinud. Ma ei tea, ma manguma ja pugema ka ei hakka, sest ma pole midagi valesti teinud. Mul üldse kõrini sellest lipitsemisest, et ninnunännu, kas palun saaksid mind aidata või kas saaksid palun kirjeldada vms. Kuramus küll, kui ei saa, siis ütle otse ja ongi kõik ja ei pea kumbki olema ebamugavas olukorras. Oii, nüüd läks natuke liiga kurjaks vist, sest tahtsin lõppu ikkagi öelda, et ilusat sõbrapäeva, nii palju kui seda on veel alles jäänud.
Nii kurb 😕 Aitaks heameelega, kui saaks.
VastaKustutaPealegi kõhugripp on nakkav ja oleks häbematu seda sõpradega jagada!
Ja nôus, kui ûks on haige, siis on vastutustundetu kûlalisi kutsuda, sest mu meelest haige vajab rahu ja vaikust!
Lase igaks juhuks perearstil raud ja b12 ära mõõta. Mõlema defitsiit põhjustab väsimust. Nii kahju, et Sa kõhugrippi jäid. Loodan, et saad ruttu-ruttu terveks.
VastaKustutaSõprade koha pealt: pidevalt ähkivaid ja ohkivaid trolle ei olegi Sulle ellu vaja ja kui inimene solvub nii väikse asja pärast, siis sorry, aga Sul on temata parem. Let go!
No pagan. Mina arvan nii, et kui sõber kukub ohkima, siis tõeline sõber ta ei ole. Ninnunännutamine on ainult närvikulu. Näiteks mul endal on ainult mõned tõelised sõbrad, kelle käest võib ükskõik millal ükskõik mida paluda. Ülejäänud loetleks pigem tuttavateks. Nagu Vennaskonna laulus: "Ja et oleks mõni sõber, kes ka siis kui vahel nõder on mu vaim, ei põlgaks ära tooks mu silmadesse sära".
VastaKustutaTeiseks, pildid on tip-top!
Kolmandaks, hakkan nüüd blogi algusest lugema, just sattusin siia.
Neljandaks, head sõbrapäeva!
''Ah??'' selle peale..
VastaKustutaHaige on paha olla ja siis tundubki kogu maailm masendavalt must. Panen Sulle siia lohutuseks jutukese ühest minu "romantilisest Valentinipäevast" http://skorpion43.blogspot.com.ee/2013/04/ara-utle-et-elu-on-inetu.html
VastaKustutaAitäh! :)
VastaKustutaSee tuli nüüd küll üks kurb postitus, aga loodan, et võimalus need tunded endast välja lasta, tegi su olemise paremaks. Mina arvan, et kõhugripi ajal külalisi mitte soovida on väga normaalne. Aga sõbrad...ma usun ja loodan, et tegelikult ei ole neil sinu abistamise vastu midagi, mõnikord on lihtsalt halbade asjaolude ja emotsioonide kokkulangevus ja siis tundub, nagu kogu maailm oleks sinu vastu, aga tegelikult ei ole ju ! :) Ilusat päeva, armas Kai !
VastaKustutaTahaks sind kallistada ja öelda, et kõik saab korda!
VastaKustutaKui Tartus abi vajad, kirjuta mulle:)
Kindlasti kirjutan, kui peaksin Tartus abi vajama. Aitäh! :)
VastaKustutaMulle on jäänud mulje, et Joosep on väsinud Kaist.
VastaKustutaKes sellist asja teisele inimesele kirjutab? Ei ole ta mitte midagi väsinud Kaist!!
Kustuta