Kõigepealt läheb silmanägemine ja siis haistmismeel

Tohlasin elutoas asetseva kirstu pealsel ringi, kui ühtäkki avastasin, et oo, Joosep on poest toonud tšillipähkleid. Ma olen nagu mega suur pähklisõber, eriti veel maitsepähklite sõber. Aga pegens küll, mul ju hetkel käimas tatradieet ja nii ma sügelesin seal "pähklipaki" kõrval, püüdes kiusatusele vastu seista. Peale kiiret kalkulatsiooni ja mõtisklust, jõudsin otsusele, et viin ikka selle "pähklipaki" oma öökapisahtlisse ja iga õhtu napsan sealt paar peotäit...mingisuguseid kasulikke rasvu nad ikka ju sisaldavad. Veel lootsin ma Joosepi kehvale mälule ka, et talle ei meenuks, et tema arvuti kõrval olevas kausis oli kunagi pakk "pähkleid". Joosepi ees või koos temaga ei saaks ma snäkke süüa, sest siis tekib mul hasart, et ta ei sööks kõike minu eest ära ning siis hakkan mõtlematult pakist juurde kahmama.

Eile siis vaatasime koos Viimast Võmmi ja mul täiega isutas millegi soolase järgi (teil isutaks ka, kui ajaksite endale näost sisse ainult tatart, kurki ja tomatit).
Kuna Joosep vahel ikka peale tööd toob miskit snäkki, siis pistsin käe kaussi ja avastasin, et ohoo, ta on veel ühe paki samasuguseid tšillipähkleid ostnud. Tundsin rõõmu, et ta ei pannudki tähele, et ma tema "pähklid" piistu panin ja võtsin hoopis täie südamerahu ja süümepiinateta tema uuest poolikust pakist peotäie "tšillipähkleid". Pugesin tagasi diivanile, tõmbasin end mõnusasti kerra ja võtsin vasakust peost ühe "tšillipähkli" ja pistsin selle suhu. Nii umbes sekund hiljem ilmus mu näole grimass ja elupettumus, sest loomulikult polnud see ju pähkel, vaid koerakrõbina proovipakk, raisk!
Kuna ma ei suutnud kohe uskuda, et see, mida just äsja sõin oli ikka tõesti koerakrõbusk, sest võib-olla on lihtsalt mu maitsemeeled igaveseks tatradieediga rikutud, siis Joosep paraku kinnitas, et jah, tegu on koeratoiduga. Väike lootuskiir hääles uurisin: "Kas see teine kinnine pakk, mis siin oli...?"
"Jep, see on ka koerakrõbina proovipakk," vastas Joosep.
Tubli, Kai! Istu, 5+. Idioodist naine, kes on tatradieediga hulluks läinud ja varub endale õhtuseks delikatessiks koerakrõrbuskaid ja kindluse mõttes peidab mehe eest ka ära, sest mine hullu tea, võib-olla on mees koerakrõbinatele konkurentsi pakkumas.

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. kui ma ütleks, et ma ei naernud Su üle just, siis ma valetaks :)

    VastaKustuta
  2. Ma koerakrõbinatest ei tea, aga kassikrõbinad on küll teinekord päris nämmad. Oot, võib-olla ma sellepärast oskangi nurruda...

    VastaKustuta
  3. Hahahahahahahaaahaha, hea oled! :D

    VastaKustuta
  4. ps. ma söötsin täna tööl poolele kollektiivile neid jogurtidropse, mis koertele on

    VastaKustuta
  5. Sa kindlasti heatahtliku inimesena ütlesid neile, et tegu koeramaiusega...? :D Kusjuures mulle maitsevad ka need jogurtidropsid ;)

    VastaKustuta
  6. Sa oled nii tubli. Ma alles avastasin Su blogi, seetõttu ei tea peamist. Nimelt, et kuidas Sa pimedaks jäid? Või olid juba sünnist saati pime? Meie, terved võiksime Sinult palju õppida. eriti Su positiivset ellusuhtumist. Edu Sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oli kuskil postituses kenasti ära toodud:) Nii et hakka aga algusest blogi lugema..;)

      Kustuta
  7. Unetuna istun mina köögis ja irnun nii, et pisarad silmas. Loodetavasti paneeli tagant mõni naaber mulle vastu koputama ei hakka selle naeru peale :) Vanasti naaber näiteks naeris radikasse kui mina naersin arvuti peale.

    Igatahes mul on tõsiselt hea meel, et lõpuks leidsin Sinu blogi ja et peale minu on veel keegi, kes nii julgelt ja avalikult räägib elust nii, nagu see Meie puhul on. Ma küll vähe teist sorti tervise probleemiga. Kuid kunagi SM-keskuses jälle paari nädalasel haigla tripil toimus väga huvitav lugu. Nimelt malemäng. Üks oli Sklerosis Multipleksi haige, et temal liikus vaid pea. Teine mängija oli pime. Mina siis olin vahendaja, kes liigutas malendeid. Usu või mitte, me saime pimedalt pähe. Võimalik, et ehk tead kellega tegu oli. Pime maletaja eestis?

    Igatahes ma nüüd vaatan oma koera krõbinad küll teise pilguga!!!

    VastaKustuta
  8. Ehee, no siis teetegi naabriga tasaarveldust naermise osas :D
    Eestis on päris mitu pimemaletajat...kas oli tegu mehe või naisega? :)

    VastaKustuta
  9. Üritasin internetiavarustest leida, aga ei leidnud. Meesterahvas. Pikem, kõhnem, tumeda peaga (ma ei tea palju nüüd see kirjeldus abiks oli). Igatahes mind hämmastas see visuaalne mälu. Kogu mäng silmad kinni ja veel mäletada, kus mis nupp on. Ma suudan poolel teel liikudes ära unustada, kuhu ma tegelikult minemas olen :)

    VastaKustuta
  10. Eee, väga ei olnud jah see kirjeldus abiks :D
    Kuid tegelikult pole see mälu miskit nii haruldane, vähemalt pimedate endi seas, kuna me ju jätame oma marsruute ka meelde ja mitte lihtsalt marsruute, vaid iga auk ja konarus, aed ja uks, ümbritsevad helid...kõik sellised eripärad peab meeles hoidma, kui tahad võimalikult iseseisvalt avalikus ruumis ringi kooserdada :D

    VastaKustuta

Back
to top