Ma olen oma elu võlgu

Üle pika aja oli täna lihtsalt imeilus ilm, tahaks kirjutada päev, kuid ei saa, sest minuga juhtus midagi sellist, mida pole minuga varem juhtunud. Hommikul saime Gerliga kokku, et ühiselt koos minna Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu üritusele, kuhu meid juba ammu oli väga oodatud. Mina tahtsin muidugi enne käia Kassikausist läbi, et koerad saaksid enne pikka päeva veidi omavahel mürgeldada...but be careful what you wish...sest kohe, kui Janet rakmetest vabaks sai, lendas Ta nagu püssikuul minema ja hakkas oma kurikuulsaid ringe tegema ning suurest õnnest tuli ja hüppas ka mulle märgade muruste käppadega peale "wiiii, vaata ma olen niiiiiii õnnelik". Noh, mis seal siis ikka, kandsin terve päeva oma värskelt tuunitult, ainulaadseid ja moekaid käpatempliga pükse uhkusega - kellegil teisel ju ei ole.
Kui toda üritust iseloomustada, siis kasutaksin sõna omamoodi omapärane, sest seal olid vanemad naisterahvad ja kõigil neil oli mingisugune puue. Kuid kuna mina ei näe (endiselt), siis ma ei saanud kohe pihta, et mis kellegil viga võiks olla. Olnud istunud seal tunnike hakkas pilt vähe "selgemaks" tõmbuma. Ühtäkki tajusin, et keegi annab Janetile midagi süüa ja ma kohe keelasin seda naisterahvast, kui Ta äkitselt hakkas end paaniliselt kaitsema: "Ma-ma ei teinud midagi...seal oli nööpnõel maas ja ma-ma tahtsin seda üles võtta, aga ma-ma ka-kartsin ja siis ma mõtlesin, et kas võtan, sest koer vaatas mind ja ma-ma arvasin, et võib-olla Ta ha-hammustab mind ja siis ma nägin, et natuke on munavalget maas ja koer sõi seda. Ma.ma ei annaks koerale midagi, seal oli ainult nööpnõel maas...ma ei anna midagi, ma tean, et ei tohi anda. Ma ainult tahtsin nööpnõela ja siis ..."
Ma kuulasin vaikides toda jutuvada, kuid mingi hetk muutus see n-ö taustamüraks ning otsustasin lihtsalt jälgida ise Janetit hoolsamini, kui hakata siin inimesele oma nõudmistega ärevust tekitama (ilmselgelt oli tegu mingisuguse ärevushäirega). Veel oli üks omamoodi vahva ja humoorikas proua, kes armastas kõigile, olenemata teemast, öelda: "Ära Sina tule mind õpetama! Mina tean kõike!"
Olles kokkuvõttes istunud üritusel ligi kolm tundi, hakkasime end tagasi kodu poole sättima. Jalutanud koduteel juba mõnedsajad meetrid,hakkasin ma mingi hetk tajuma, et mu veresuhkur on suht kiiresti langemas, kuid kuna koduni oli üle 1,5 km jäänud, siis oletasin, et vaikselt tiksun koduni välja küll...oletasin valesti ja päris koduni ikka ei tiksunud küll. Üht äkki hakkasid mul põlvedest jõnksatused läbi käima...no umbes sedasi, et kui keegi virutab Sulle oma põlvega Sinu põlveõndlasse. Hõikasin Gerlit ja ütlesin esimese lausega: "Mul on väga halb...veresuhkur on väga madal...mul vist hakkavad krambid..."
Gerli talutas mu ühele majatrepile istuma ja ma üritasin oma kotist leida magusat, aga peale ühe näruse kommi ei leidnud ma midagi. Käed vahepeal vappusid ja olid täiesti jääkülmad ja niisked. Ma ei adunud enam praktselt midagi, et kus on mis tänavad, kus on kodu ja kus ma üldse olen. Tajusin ainult kerget hirmu ja tugevat abituse tunnet. Gerli helistas oma tütrele, kes ruttu jooksis kommidega kohale, närisin peotäis komme ära, natuke istusin ja siis koperdasin käevangus kodutrepini. Kui praegu minult küsida, et mismoodi või millist teedpidi tulite koduni, siis jääksin ma vastuse võlgu.
See oli ikka päris hirmutav kogemus, mul pole mitte kunagi varem nii olnud, et ma olen kodust nii kaugel, poodi läheduses pole, kotis magusat ka mitte ja juba käivad krampide eelsed tõmblused. Tänu Jumalale, et ma polnud üksi ja et abi saabus nii ruttu.

Pärast sellist hüpotamist vajan ma tavaliselt mingi päevakese kosumist, kuid kuna olime Mariaga tänaseks kokku leppinud koertega jalutamise ja ilm oli ka täiuslik, siis läksin ikkagi jalutama ka, kuid olles seekord targem, pistsin kotti terve paki komme ja avastasin, et mul oli päeval siiski kaasas olnud ka 0,33 l Cappy apelsinimahl, mida ma oma nõrkusehoos ei suutnud kotist leida.
 Igatahes alguses läksime jällegi Kassikaussi, siis seal tulid kaks noort ema  koos oma väikelastega ning paitasid Janetit ja Petrat, siis liikusime edasiSupilinna poole, siis Lodjakojani, siis mööda Emajõeäärset kallast Kroonuaia sillani, kus kohtasime uuesti sama noort ema lapsega, kes oli Kassikausis, kuid seekord otsustas Janet lapse pirukast mööda minnes ampsu võtta. Kusjuures see oli nii üllatav minu jaoks, kuna Janet pole mitte kunagi varem midagi sellist teinud...aga eks vanusega tulevadki igasugu veidrused. Lõpuks ronisime veel mööda Toomemäge üles, siis alla ja siis koju. Uh, minu tark sammulugeja andis päeva lõpuks teada, et ma olen täna 9,09 km kõndinud, mis teeb üle 13 000 sammu.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top