Iiveldab ja siis jälle ei iivelda

Mul juba teist nädalat järjest iiveldab ja kui ma poleks paremini kursis oma igasuguste terviseriketega, siis kahtlustaksin, et oleksin rase mis rase. Hommikul ärkan- iiveldab, rooman kööki, et teed teha ja kui see alguses tundub maailma parima asjana, siis seda jooma hakates tunnen, et tahaks selle välja oksendada. Päeva peale läheb iiveldus küll natukeseks minema ja enesetunne muutub paremaks, kui välja arvata väsimus, aga see on ainult mõneks ajaks. Igatahes selline iiveldusperiood on mul kestnud siis juba pea paar nädalat. Pluss veresuhkrud on ka äärmiselt kõikuvad ja lampi viskavad end lakke. Olen suht kindel, et raudselt mingi muu tervisekräpp kimbutamas, aga ikka mingisugune sisemine lootus ei lase mul üldse rahus olla ja külvab mulle kahtlusi...noo, et äkki ikka olen lapseootel. Kuid mul on siiski säilinud mingil määral ka terve mõistus, mis teadvustab, et keskmise neerupuudulikusega ei ole rasestumine sugugi lihtne ja raseduse lõpuni kandmisest ei tasu vist üldse eriti unistada. Kuid samas olen lugenud mitmeid artikleid, kus räägitakse imelistest ja uskumatutest lugudest, kuidas viie siirdatud organiga naine sai endale kaksikud või kui siin aastaid tagasi jooksis saade Ma ei teadnud, et olen rase
, kus näiteks üks naine, kes läks koos oma mehega purjetama ja siis päeval oli mingit rasket eset tõstnud ning öösel hakkasid tugevadkõhu- ja seljavalud. Kui olukord muutus valude käes kannatamatuks, siis lasi mehe enda juurde, mille peale mees teatas naisele, et näeb lapse pead... Noh hiljem, kaldale jõudes, said lapse kätte. Aga no sellised asjad saavad juhtuda ainult ajalehtede veergudel, seriaalides ja kuskil kaugel-kaugel, aga mitte kuskil siin, väikeses Eestis ja veel vähem minuga.
Mul oleks võimalik siis laps täiesti probleemivabalt saada, kui Eestis ka lõpuks jõutakse sinna maale, et inimese oma tüvirakkudest kasvatatakse talle vajalik organ. Soomes näiteks kasvatati paar aastat tagasi mehele tema enda tüvirakkudest uus lõualuu. Just like that! :)
Võib-olla nüüd tekib teil küsimus, et aga mille kuramuse pärast Sa apteeki ei silka ja rasedustesti ei osta? Aga vot sellepärast, et hirm on...ma kardan tulemust. Kardan pettuda, kui vastus on negatiivne. Kui testitulemus peaks aga olema positiivne, siis valdaks mind suur hirm, et kuidas ja mis edasi. Mul võiks ka nii minna, nagu nendel naistel selles saates. Elad rahulikult ja rõõmsalt oma elu ja siis üheksa kuu pärast vupsab tita välja.
Täna veel kaalusin ka end ja ma pole vist vähemalt kaheksa aastat nii palju kaalunud. Ma ehmatasin tõesti ära. Teadsin, et olen sutsu juurde võtnud, aga, et kaal on 3kg tõusnud...oli minu jaoks ebameeldiv üllatus.
video

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Ma ei teadnudki, et Su kaal nii suuri numbreid tunneb...
    Tead... selline tunne nagu Sa oleksid maakera alla neelanud. VIIIIIIISKÜMMEND SEITSE KILO!?! Pmst mul on selline tunne, et kui Sa öösel voodist maha kukud, siis, siis mõlemalt poolt korraga. Ja ma tellin Sulle teise käekella ka ära, siis on Sul mõlema ajatsooni jaoks, milles Sa viibid oma käekell. Oeh... ma ei või.

    VastaKustuta
  2. Üüü, ma saan vist tänavu aasta Jõuluvanalt käekella ja suisa kaks 😀

    VastaKustuta

Back
to top