Lugu sellest, kuidas ma keset ööd ära eksisin ja kodu otsisin koos kahe pontu ja ilma telefonita

See on üks neid järjekordseid lugusid, kus ma tänu oma lollustele ja liigsele agarusele teatud olukordadesse aeg-ajalt satun.
Joosep pidi üheks ööks venna poole minema ja mina jäin üksi koertega koju. See üldjuhul tähendab seda, et pean Pythoniga ka väljas käima. Jaah, selle sama pöörase-segase-hullumeelse, aga muidu toreda koeraga.

Enne kodust lahkumist tegi Joosep Pythonile metsaringi, et teda natukenegi ära väsitada (kuigi minu meelest on seda koera pea ilmvõimatu ära väsitada) ja et mul oleks õhtul veidikenegi lihtsam.Minu kohustuseks siis jäigi teha õhtul Pythonile ainult üks väike pissiring. Seega tundus olukord üpris lootusrikas ja mitte ülemäära keeruline.

Õhtu saabus, või õigemini kesköö. Otsustasin meelega õhtusele pissiringile minna võimalikult hilja, et saaksin hommikul suts kauem voodis põõnata ja rahulikult ärgata (ilma, et keegi mulle dog breathi näkku ähiks ja vahiks süüdistava ilmega otsa).

Kuna Janet polnud päeval paksemat häda teinud, siis otsustasin, et jalutan sisehoovist välja ja veitsa kaugemale, aga mõtlesin, et oh, olen nutikas ja võtan Pythoni ka ühes meiega ja seda ilma rihmata. Noh nagu kaks kärbest ühe hoobiga või nii. Janetile asetasin rakmed selga ja jalutusrihma kaela ning Taskusse panin peotäis krõbuskaid (no juhuks, kui koerad otsustavad olla kohe eriti tublid). Jalga tõmbasin põlvpüksid, peale õhukese jope ja varba otsa viskasin madala säärega potikud. No nüüd oleks veel tark lisada, et tasku libistasin ka oma abimehest nutifoni, aga selle liigutuse jätsin ma vahele. Ma mõtlesin, et ah, mida hullu minuga seal õues ikka juhtuda saab, eksole!?

Avasin korteriukse ja kõige esimesena kihutas ukse vahelt välja Python (lihtsalt vaherepliigina lisan, et me pea kunagi ei luba koeral esimesena uksest väljuda või siis tõesti ainult loa peale). See ukse vahelt välja tormamine polnud hea märk, aga otsustasin seda ignoreerida.Ma ei tea, võib-olla mõtlesin, et koeral on kange pissihäda. Mina polnud Janetiga alla veel jõudnudki, kui kuulsin, mismoodi Python klõgistab koonuga trepikojaust (teinegi keelatud tegevus!), sest tekitab sellega liigset lärmi. Mina juhmakas ignoreerisin ka seda märki, et koer on kuidagi pöörane ja sõnakuulmatu.

Avasin ukse ja koer kadus nagu püssikuul ööpimedusse. Õnneks ähkimise ja sahmimise järgi suutsin enam-vähem Pythoni asukohta tuvastada. Lõpuks jõudsin siis privaatsemale alale, kus sain ka Janeti rihmast valla päästa. Kõik oli "ilus ja tore", sest mina seisin seal nagu õhk, mind polnud koerte jaoks olemas. Nende meelest oleksin ma võinud vabalt ise need kaasa võetud krõbuskid ajaviiteks ära süüa.

Lõpuks, ma ei tea mis ime läbi, ma siiski meenusin neile ja otsustasin, et just in case panen Pythoni Janeti jalutusrihma külge kinni. Janet saab ainult rakmetega ka mind kenasti koju tagasi veetud. Mõeldud-tehtud ja hakkasime tagasi kodu poole liikuma.
Hoidsin Pythonit võimalikult enda lähedal, et laseks Janetil rahulikult juhtida ning teiseks, et ta ei saaks hoogu võtta, et mind kuskile põõsasse maoli tõmmata.

Liikusime kodu poole ja tajusin, et oleme täitsa õiges kohas. Ainult vahepeal pidin Pythonit korrale kutsuma, sest tüüp üritas järjepidevalt mu kätt küljest amputeerida ja üleüldse oli vahepeal maru keeruline Janeti keha liikumist tunnetada, kui üks kogu aeg käe otsas sõna otseses mõttes üritas end üles puua ja joosta igas suunas korraga laiali.

Sahmerdades seal Pythoniga, avastasin ma ühtäkki, et oot-oot, ma olen praegu absoluutselt vales kohas ju. Mul oleks pidanud olema ammu juba liivatee jalge all, aga mina kõndisin endiselt uhkelt mööda asfaldi. Andsin Janetile uue korralduse otsida uks või kodu, aga selle peale vaatas Janet hämmeldunult ringi, justkui oleks tahtnud öelda: "Aga Kai, siin ei ole kodu ega ust ja üleüldse mina ei tea, kus me oleme ja kuhu poole kodu jääb!", jätkates rahulikus tempos teadmata suunas jalutamist.

Ma siis otsustasin, et nui neljaks, ma kavatsen oma tšempjonist juhtkoera usaldada ja jalutan kaasa. Koguaeg kõndisime otse ja mööda asfaldi ja lõpuks, kui olime juba jupp maad kõndinud, tekkis mul tõsine hirm, et no vägev, nüüd raudselt jalutame linnast välja ja mina olen siin poolpaljas ja jalutangi nüüd hommikuni ja küll ma ikka olen "tubli", et telefoni tuppa laadima jätsin ja "tore", et Joosepit pole kodus. Halleluuja!
Kui Joosep oleks kodus ja ma oleksin tunnikese koertega ära, siis Joosep tuleks vähemalt mind otsimagi. Vahet pole, kas mul on telefon kaasas või mitte. 

Nii ma siis jalutasin seal... Hmm, ma räägin nagu mingisugusest toredast ajaviitest, khm! Nii ma siis otsisin seal koduteed ja endal kippus juba nagu lapsel nutt kurku tulema. Vahepeal jätsin Janeti seisma ja sakutasin Pythonit, sest see hullumeelne ei lõpetanud rebimist ja sikutamist põõsastesse, muru peale ja ma ei tea kuhuiganesveel. Lisaks tõmbas koguaeg Janeti ka teelt välja. Vahepeal mõtlesin juba tõsimeeli, et jätan Pythoni kuskile puu külge (kui ma vaid leiaks mõne puu) ja seoks ta selle külge kinni, otsiks kodutee üles ja koju jõudes helistaksin 112 ja paluksin neil meie koer x puu küljest ära tuua.

Ausalt, ma olin nii kohutavalt närvis ja endast väljas. Kuid siis ootamatult riivas mu pealage kaseoksad. Just need samad kaseoksad, mis on mind suviti nii kohutavalt närvi ajanud, kui nad mulle helmeid juustesse puistavad. Aga nüüd tänu nendele okstele suutsin end lõpuks ometigi positsioneerida. Sain suuna kätte ja andsin Janetile korralduse ja jõudsin vaevu pool sammu teha, kui Python otsustas, et paremal pool on midagi palju põnevamat ja tõmbas meid siuhti rajalt minema. Halleluuja, mul oli jälle teeots kadunud.

Vandusin ja ropendasin nagu vana meremees (nii palju siis minu uus aasta lubadusest vähem või üldse mitte ropendada...aastanorm sai sekunditega täidetud). Kuna olin närvis, siis Janet vaeseke arvas, et tema teeb kõike valesti ja muutus väga ettevaatlikuks ega täitnud enam minu korraldusi. Kuidas ma oleksingi saanud poobikule midagi peale negatiivsuse sisendada, kui olin Pythoni peale nii kohutavalt tige.

Lõpuks sundisin end rahunema ja utsitasin ja kiitsin Janetit ja püüdsin talle selgeks teha, et mul oleks hädasti ühe korra veel vaja sinna punkti saada, kus on need kaseoksad, et end uuesti positsioneerida. Kuigi Janet oli vääga kahtlustav ja peaaegu, et roomas sinna punkti, siis ta täitis korralduse ja lõpuks saime kodutee kätte. Edasi läks kõik juba lepase reega ja kui tuppa jõudsin, siis vaatasin kella ja kiire arvutus ütles, et ma otsisin koduteed tund aega. Sel hetkel lubasin truult endale, et no matter what, aga mitte kunagi enam ei jäta ma telefoni tuppa laadima, ükskõik kui rängalt see ka akule ei mõjuks...kuni järgmise korrani :D

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Ära sa jäta jah enam telefoni maha, ma muidugi suur ülemõtleja ka aga õudne oleks kui eksidki nii ära et hea kui hommikuks koju jõuad :D

    VastaKustuta
  2. Tead ma saan täna endale tõestada, et olen oma veast õppinud- olen täna taas üksi koeravalves :D
    Kes ei maga veel sel ajal, siis võite kesköö paiku mulle pöidlaid hoida :D

    VastaKustuta
  3. hah, peast peabki suti hull olema, siis elu palju lõbusam :D

    VastaKustuta

Back
to top