Punane riietus

Selverisse ühte asja ostma, mille eile ära unustasin. Jäin hetkeks näokreemide juurde seisma ja kohe astus mulle ligi nii umbes 70. aastane vanaproua, kes küsis minult, et kas ma saaks teda aidata? Eee..nojah, ma oma mustas mantlis näen tõesti Selveri töötaja moodi välja?! Igastahes oli proual mure, et tema tahtis endale näokreemi, mis kortsud ära võtaks, et mina kui noor inimene võiks talle soovitada. Temal nimelt olevat vene mees, kes muidu hakkab teisi naisi vaatama. Sellises hädas tuleb ikka abikäsi ulatada! Sain soojad ja siirad tänusõnad ja endale kogu päevaks hea emotsiooni."

-----

Seoses selle looga meenus minu enda üks pisikene poeseiklus. Mul on tegelikult värvikaid poeseiklusi rohkem kui üks, aga see on see üks ja ainus lugu, mis siiani on kõige eredamalt meeles ning ikka ja jälle saab seltskonnas selle üle lõkerdatud.Lugu siis järgmine:
"See juhtus kuskil paar-kolm aastat tagasi ja väga oli vaja minna sõbrannaga toidupoodi poodlema, kellel samuti oli nägemispuue või olgem täpsemad...minul oli tol ajal veel nägemisjääk ja sõbranna oli puhta pime. Kui rääkida minu tolleaegsest nägemisjäägist, siis nägin suhteliselt vähe (nt punast ja erkkollast värvust, tumedaid kogusid ning läikivaid esemeid), aga olin õppinud seda vähest kasutama oma igapäevaste toimetuste tegemisteks, mis tagas mulle koos julgusega suure iseseisvuse. Siinkohal on paslik kasutada ütlust: tegijal juhtub nii mõndagit, mõtlejal mitte midagi!
Seadsime sammud siis Port Arturi toidupoe poole. Minu tavaline komme oli siis selline, et läksin poodi sisse ja uurisin hoolega, et kas kuskilt hakkab silma punane liikuv laik (loe: toidupoe klienditeenindaja, kes mööda müügisaali liigub ja kaupa riiulitesse paneb). Minu õnneks ei pidanud kaua ootama, kui äkki märkasin, et üks punane laik vuhises meist mööda ja kähku ütlesin tollele pimedale sõbrannale:"Tule, lähme ruttu järgi!" No nii me siis jälitasime seda punast laiku, kui äkki see punane laik piimaleti juures seisma jäi ja miskit omale korvi tõstis. Mnjah, eks esimene lammas läheb ikka aia taha. Ma püüdsin siis teha nägu, et mina eii tea midagi ja kähku tirisin sõbranna eemale. Tema ei saanudki kohe aru, et miks ma ähmi täis olen, aga kui selgitasin olukorda, siis liikusime naeru kihistades edasi...
No jõudsime siis soovitud kondiitritoodete leti äärde ja mõtlesime hoolega, mida me sooviksime õhtuseks maiustamiseks osta, et kas maasika-jogurtikooki või mustika-vaarika korvikesi vms. Kuna silmanägemist eriti polnud ja aru ei saanud, et mis neil õige seal klaasi taga on, siis otsustasime, et parem küsime teenindajalt. Ma ajasin siis end sirgu ja üritasin leti tagant märgata jälle seda tuttavat punast laiku, kelle poole pöörduda ja peale mõne minutilist ooteaega märkasingi laiku ning küsisin:"Vabandage, milliseid kooke Teil siin müügil on?"
Mille peale saime vastuseks:"Ma ei tea, et mina ostan vormileiba. Koogid on natuke edasi."
Mnjah, ühesõnaga keset põrandat olid leivakastid. Meie, ehk poolpime ja pime, ühel pool ja teisel pool oli lihtsalt juhuse tahtsi jälle üks punase jopega poekülastaja (ja mine Sa hullu tea, keegi ei välista, et see ei olnud see sama , keda alguses piimaletini jälitasime).
Kokkuvõtteks oli lihtsalt tore sõbranna Selveri juhtumit lugeda, sest ma kujutan ette, et tollel punase jopega poekülastajal, oli ka hiljem sõpradele midagi vahvat rääkida, näiteks seda kuidas pimedad valgete keppide ja juhtkoertega teda mööda poodi jälitasid...