Käisime koos Marikaga Pärnu Pimedate Ühingu poolt korraldatud 2-päevasel ekskurssioonil. Külastasime Lõuna-Eesti huvitavaid paikasid (Võru, Roosisaar, Tamula, Vastseliina linnuse varemed, Suur Munamägi, Maanteemuuseum, Pokumaa jmt) ja ööbisime Värska Spas ja just sellest viimasest ma natuke kirjutada tahangi. Ma olen lihtsalt kohutavalt pettunud ja vabandage kõik, kes leiavad olevat Värska Spa mõnusa puhkepaigana ja väidavad seda ka teistele, siis see on puhas kräpp- ausalt!
Värska Spa asub ise väga ilusas looduskaunis paigas, kus ümberringi on männimets ja oma vaimusilmis kujutasin ette, et lähen spatuppa, avan akna ja lasen mõnusat värsket männimetsa õhku sisse, kuulan linnulaulu või naudin metsakohinat. Paraku-paraku seda ei juhtunud, sest meil oli selline tuba, kus aken ei käinudki lahti...aga ei tasu kurta ja viriseda, sest selle eest meil avanes toas imekaunis vaade plaaditud siseruumile, kus olid basseinid, mullivannid ja saunad ning sai tunde vaadelda poolpaljaid inimesi, omandada tarkusi, hetkel moes olevate või täiesti moest väljas olevate, ujumisriiete kohta. Arhitektile tuleb igal juhul olla tänulik, et üldse oli nii leidlik ja monteeris toale akna ja poleks olnud vaja kulutada lisafinantse konditsioneeri peale.
Arhitekt on mõelnud ka inimeste kehakaalule, sest näiteks söömas sai käidud teises majas, mis asub kuskil 200-300 meetrit eemal ööbimiskohast, lifti ei olnud (invalift oli kahjuks küll vist näpuka kombel sinna pandud, aga eks selle vea saab ka parandada, sest hetkel on selle eest hoolitsetud, et kui ratastoolis olev inimene liiga palju kaalub, siis lift ei liigu paigast).
Kuna mina ei ole jalutu (kõigest nägemisega on nägemist!), siis läksime trepist, aga mina olen ju teada-tuntud trepifoobik, siis alati hoian käsipuust kinni ja nii ka seekord. Mnjah, Värskas on väga vahvad käsipuud...liigud üles...liigud-liigud ja hakkad sooritama 90 kraadist pööret vasakule, et trepi vaheosast liikuda järgmisele trepile, mis viiks Sind üles, aga siis avastad, et käsipuu teeb 180 kraadise pöörde ja suundub kuskile taimestikku...ja nii igas vaheosas.
Kui söögist rääkida, siis õhtuks oli valikus õlised makaronid vorstiga, lihapallidega kaste, mingisugune kaalika-kapsa hautis, kurgi-tomati salat, värskehapukurk (mis oli mõru), magustoiduks kuivapoolne kook ja joogiks sidrunivesi...kes soovisid mahla (nagu mina) ei saanud seda kuna mahlaautomaat oli katki.
Kui saime oma toavõtmed kätte ja magnet käepaelad, siis öeldi meile korduvalt, et magnet käevõru tuleb igalpool kaasas kanda, sest muidu ei ole Teil ligipääsu soovitud kohtadesse ja see administraator ei valetanudki. Kui ütles, et muidu pole Teil ligipääsu soovitud kohtadesse, siis see info oli sõna-sõnalt tõsi...
Tahtsid hotelli sisse saada: piiks. Tahtsid spasektorisse sisse saada: piiks. Kui olid riietuskabiinis ja läksid duššikabiinist läbi ja basseinid olid juba silmapiiril ja tundsid mõnusat mullivanni masseerivat mõju, siis...STOP!!! Veel üks: piiks...
Lõpuks sai siis nautida basseini...no nii palju kui see oli võimalik, sest enamus ajast pidime Marikaga hoolitsema, et me ära ei upuks, sest bassein oli täies ulatuses ühesügavune, et siis sügav. Kui sai mõnda aega ringi sulistatud, siis mõtlesime minna sauna, aga et sauna saada, siis pidid uuesti piiksutama ja samamoodi kõik need inimesed, kes soovisid ka WC-sse minna, ikka piiks ja tagasitulles samuti piiks.
Sööma minnes pidid ka end loomulikult läbi piiksutama...kokkuvõttes päris piiks :D
Inimeste suhtumine hämmastas ka mind. Ma ei hakka siin kõiki näiteid tooma, aga mõni üksik:
1. Kui seltskond Maanteemuuseumisse jõudis, siis jäime õuealale oma giidi ootama (seda siis, kes need kaks päeva meiega kaasa reisis). Lõpuks jõudis meie giid meieni ja meie grupijuht uuris, et kuhu me edasi peaksime minema, mille peale meie suurepärane giid küsis:"Mida Te tahate?" No ei teeks paha leida see hoone, kuhu teatada, et kari pimedaid on jõudnud muuseumisse...või mis?
2. Kui Munamägi oli vallutatud ja inimesed olid bussis tagasi ning valmis startima, siis selgus, et keegi Maie on kadunud. Ma isegi ei teadnud, et meil on selline inimene bussis, aga olgu...hakkasime siis Maiet otsima. Alguses suhteliselt tulutult kuna Maiel pole mobiili. Ma soovitasin nalja mõttes helistada lauatelefonile kuna üks ühinguliige mainis, et Temal on ainult Maie lauatelefoni number. Lõpuks leidsimegi Maie üles, kes sõi rahulikult pingil jäätist...kui grupijuht andis Maiele teada, et kõik ootavad Tema järgi ja et meil on kellapeale väljasõit, lausus Maie ükskõikselt: "Aga las nad istuvad bussis ja ootavad. Ma söön oma jäätise lõpuni!"
Aga ekskurssioonist jäi mulle kõige sügavam mulje Pokumaast ja Pokumajast. Jah, mul pole selle vastu midagi kui peate mind nüüd lapsemeelseks, kuid Pokud on nii armsad ja Pokumajas ringi kõndides olin kõigest nii lummatud. Kohtusin Edgar Valteri isikliku Pokuga, kes oli niii kohutavalt armas, sain ka ise Poku kostüümi selga tõmmatud ja ostsin loomulikult endale pisikese Poku. Kusjuures Pokumaja sisustuse on teinud selline ettevõte nagu Puupank. Nad võtavad vastu igasugu puuronte, kände, palke, kooreüraskite poolt söödud oksi ja tüvesid ning valmistavad nendest uskumatult ägedaid mööbliesemeid. Mul on tunne, et ma tahan endale samasuguse sisekujundusega pesakest nagu Pokumajaski on....
Siia lõppu lisan siis pildi oma üliilusast orhideest, millel on tumelilla õis ja ma üritan nüüd ühe kapriisseima lillega toime tulla ning lillekest elus hoida. Hetkel ei oska hinnangut anda, et kuidas mul see õnnestub, sest lilleke on mul olnud alles paar nädalat, aga ma käin ja räägin oma orhideega juttu, teen vihmametsa sarnast dušši ja püüan mitte ära unustada, et mul on lilleke. Pildil siis ka Poku, kes seisab orhidee lehel.
0 kommentaari:
Postita kommentaar