Mõned päevad tagasi saime endale uued naabrid...mitte just terve trobikonna (loe: perekonna) vaid ühe venelanna koos koeraga. Seni olin kuulnud ja kuulatanud naabrit liikumas turvaliselt oma korterist ja ise mõtisklesin, et kui ma ühel ilusal päeval kohtun tolle uue naabriga, et huvitav mis keeles peaksin Teda kõnetama. Dilemma tekkis nimelt sellest, et kui tervitan vene keeles, siis äkki peab mind ka venelaseks, mis tegelikult polegi ju väga vale ja kui ütlen eesti keeles, siis äkki ei saa uus naaber aru, et ma tervitasin Teda, kuigi ma siiralt usun, et tänapäeval enamik noori venelasi oskavad ja saavad aru elementaarsetest eestikeelsetest sõnadest....no see selleks. Astusime siis Janetiga trepikotta (olime just õuest tulnud) ja liikusime keerdtrepist üles, vabastasin oma juhtlooma rakmetest ja patsutasin Teda tunnustavalt, kui äkki selja tagant kostus korterist suure koera haukumist. Janet oli küll sellise olekuga nagu "What the fakk?!" ja tormas ruttu uut olukorda kontrollima, üritades läbi uksepaku tõmmata koos rohke liivaga nii palju lõhnu kui võimalik. Äkki kostus I-korruselt hääli, mis viitasid sellele, et naaber naaseb ka koju . Ma ei tea mis minuga juhtus, aga sattusin paanikasse...ma polnud veel valmis kohtuma meie uue naabriga...ma polnud ju ikka veel ära otsustanud, et mis keeles peaksin naabrit tervitama: eesti, vene, inglise, saksa, Hispaania, soome....rohkem ma kahjuks keeli ei valda. Ma ei pidanud selle üle kaua juurdlema, sest Janet tormas ummisjalu keerdtrepist alla, lasi kuuldavale väga kurja haugatuste ja urina laviini ning jooksis ruttu tagasi minu juurde (ise olles endaga ülimalt rahul...justkui öeldes:"Jeeeiii, vaata millega ma hakkama sain!"). Mina aga üritasin samal ajal paaniliselt korterisse pääseda, kuid uks oli lukus ja armastava mehena oli Joosep võtme ka risti ette jätnud... Koputasin jõuliselt ja närviliselt uksele, et lasku mind sisse. Mu paanika oli umbes selline nagu alt trepilt läheneks minu juurde kõige kurjem, hirmsam ja koledam naaber üldse... lõpuks pääsesin korterisse sisse, sulgesin ukse ja ütlesin vaikselt oma nina alla pobisedes:"Tere tulemast!" Selline tore esimene kohtumine või siis mitte kohtumine oli meil naabritega...Vähemalt nägi Janet naabri ära :)
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
august
(16)
- Presidendiproua vallatused
- Urrr...teetöölised
- Jabadabaduu
- Koristustalgud
- Tere tulemast!
- blog.tr.ee kinnitus
- Minu uus helin
- Kingisoov
- Lugu sellest kuidas minu uus külmkapp koju toimetati
- Kuidas üks inimene võib end ogaraks muretseda
- Muljeid ekskurssioonist
- Habe nabani ja rastad peeni
- Ikka juhtub
- Mis mulle ei meeldi...
- Vana spordinaine
- Tahaks midagi nunnut
-
▼
august
(16)
Edu ja jaksu :)
VastaKustutaTarvis :D
VastaKustuta