Loll ei õpi ka kunagi

Kui mitu korda olen ma enesele lubanud, et kui keegi tänaval "mind" tervitab ja see pole just nimeline tervitus, et siis ma ei reageeri mitte kuidagi ega vasta ning kõnnin tuima näoga mööda. Ma vastan sellele küsimusele Teie eest. Liiga palju, liigagi palju kordi on juhtunud see, et kui mina viisakalt vastu teretan, kostub minu selja tagant teinegi tervitus, selle kodaniku tervitus, keda TEGELIKULT sekund tagasi tervitati. Ega siis muud üle ei jää, kui punastades sammu kiirendada ja vaikselt oma peas kisendada: "Ma tahan maa alla vajuda, ma tahan maa alla vajuda!!!"
Loll nagu ma olen, siis pole lootustki, et ma oleksin õppust võtnud. Seda tõestab väga ilmekalt minu järjekordne piinlik vahejuhtum. Kõnnin mina kesklinna suunas, mööda kitsast kõnniteed ja kuulen, et eespool on inimene ja kui veel täpsem olla, siis selleks inimeseks oli üks imeliselt lõhnav noorhärra. Hakkasin just parempoolset möödakõndi sooritama, kui äkitselt ütles noorhärra: "Tere!"
Kuna minu tavapärane kõndimiskiirus on suhteliselt tempokas, siis jõudsin umbes pool sammu mööda tormata, kuid peatusin ja pöördusin ümber, silmitsedes noorhärrat veidi küsiva näoga ja laususin: "Teree!?"
Mhmh, oli see tervitus jee mulle öeldud...sekund hiljem tuligi jälle see päris inimene, keda tegelikult tervitati. Mu nägu muutus hetkega sama punetavaks kui sügisene ladvaõun. Nii ma seal siis seisin, endal näos selline ilme, mis lausus: "Ookei, ma lähen siis nüüd edasi...eee...head aega!"

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Ma olen mõlemat meetodit proovinud, igale terele vastata ja ühelegi terele mitte vastata, kui just minu nime ei öelda, ja leidsin lõpuks, et mõned liigsed tered on parem kui mõned puuduvad. :)
    Mingi probleem on ju ikka, kas oht olla tobe võioht olla mühakas.

    VastaKustuta
  2. Jep, aga tundub, et mul on hea kodune kasvatus alati endaga kaasas ja seega ma olen pigem tobe :D

    VastaKustuta

Back
to top