Lugeja küsib

Nonii, kui Kiku mulle reedel helistas ja sonis mulle miskit sellest, et Mallukas jagas minu blogilinki oma FB-s, siis minu kõige esimene reaktsioon oli "ah?!" Mul tuli ühe päevaga nagu mingi üle 11000 vaatamise ning mul tekkis tunne, et ma pole enda blogis. Kuid tore on see, et mul on nüüd tänu Mallukale mõned uued lugejad, kellel on tekkinud ka mitmeid küsimusi. Kõige sagedamini küsitakse, et mismoodi ma blogi kirjutan ja loen ja kas ma olen ikka tõesti pime. Isegi Joosepi käest küsiti, et kas ma tõesti päris hästi ei näe :D Ei näe jah päris kohe üldse :P
Sellest rääkivast arvutist ja blogimisest teen ausalt lähiajal postituse koos videoga, pean lihtsalt Joosepi nõusse saama, et filmiks ja sõnad peale lugema, et ei trolliks mind pidevalt filmimise ajal (see on Joosepi meelis tegevus). Eile näiteks hiilis vannitoas peaaegu mu selja taha ja hakkas naerma, kui uurisin, et mida naerab, siis ütles, et tahtis mind ehmatada, hiilides mulle päris selja taha ja Grudge häält teha (see õudukas, mis on eesti keeles "Vimm" ja kui see kole tüdruk hakkas kuskilt tulema).
Aga okei, ma nüüd vastan lugeja Eva küsimustele :)
Kuidas tutvusid Joosepiga?
Kui ma hakkasin nägemist kaotama, siis minu kaks head sõpra (Kaisutiiger ja Marjuška) tutvustasid mind ühele pimedale, kes oli noortejuht ja ühel õhtul kutsus mind nende noortega jalutama ning seal oligi Joosep. Esimesel korral ei osanud me üksteisest midagi arvata, sest Joosep tuli minuga majandusest ja sõjandusest rääkima. Mina ei osanud vastata miskit tarka ja Joosep vaatas ka mind vist nagu retardit. Minu reaktsioon oli teemavalikule "what the hell?". Kuid järgmistel üritustel nägin Tema naeratust ja sellist salapärast poolt ning see hakkas paeluma mind.
Sa olid siis veel nägija, kui koos olite?
Kui meist paar sai, siis olin juba suhteliselt pime. Nägin kontraste, värve ja veel mingisuguseid detaile (olenes ilmast ja valgusest).
Milline oli tema reaktsioon, sinu lähedaste reaktsioon, kui nägemine kadus? Kuidas suhtusid Joosepi vanemad, kui said teada, et minia pime?
Joosep ei suhtunud mitte kuidagi, sest Ta ei hinda inimest puuduste järgi ja nagu Ta ise ütleb, siis ma ei kannata mingisuguste komplekside käes. Kõige traagilisemalt võttis asja loomulikult minu ema, kes isegi alguses ei leppinud sellega, et ma endale juhtkoera võtan ja päris üksi hakkan loomaga liiklema, kuid see on tänaseks lahenenud. Isa suhtus olukorda täpselt nii nagu mina - tegime musta huumorit. Näiteks kui külla läksin, siis pani mulle 3D prillid ette ja uuris, et kas ma nüüd näen. Siis ükskord läksime peole ja siis isa ütles, et maalime mu silmalaugudele uued silmad jne. Joosepi ema algusaja suhtumist ei teagi päris täpselt, kuid nüüd väga hoiab ja olen pereliikmena vastu võetud :)
Kuidas said kokku Janetiga, sealjuures ka kuidas ostuks raha said (lugesin, et koer oli ca 6500€).
Tegin avalduse SA Juht- ja Abikoerte Koolile, olin paar aastat järjekorras ja siis ühel päeval helistati ja öeldi, et võin tulla oma koera vaatama ning siis hakkas ka kokkuõppe periood. 6500€ summast maksab riik 90% kinni ja ülejäänud 10%tuleb heategevusest ja sponsorlusest.
Kirjutasid, et kaotasid koos nägemise kaotusega ka sõbrad...
Jah, päris palju sõpru kadus orbiidilt. Mul oli ise nendega keeruline ühendust võtta ja kui keegi isegi tuli tänaval vastu, siis mina ei näinud ja nemad ei andnud märku. Ma arvan, et ei osanud kuidagi mulle enam läheneda. Kuid osad sõbrad jäid ikka alles ja tänaseni saab palju nalja. Näiteks, kui väljas sööme ja ma ei suuda leida viimaseid riismeid taldrikult, siis sõbranna ütleb, et see on nii lõbus vaatamine - tasuta entertaining :D
Kas sa ka töötad?
Ei, otseselt mitte. Ma teen vabatahtlikku tööd MTÜ Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingus, mille olen võtnud oma suureks südameasjaks.
Naljakaid juhtumisi seises pimedusega? Nagu mõni postitus oli, et arvasid ise üht, aga tegelikult oli teisiti. Lihtsalt- arvad, et sul seljas kollane kleit, kuid tegelt punane :P :P
Oh, neid on nii palju, et mulle kohe ei meenugi. Noo, näiteks, kui läksin sõbranna poole ööseks, siis kahmasin sahtlist öösärgi ja kui hakkasime sõbrantsi pool magama minema, siis selgus, et olin kaasa haaranud hoopiski uhke suvekleidi. Ja paar korda olen bussipagasnikusse astunud, arvates, et tegu on bussiga...lihtsalt need uued täistunnikad on nii uhked ja avarad ja siis ei mina ega juhtkoer ei saanud aru, et seal ei saa istuda :D Lisaks on pääris palju üksi rääkimisi ette tulnud, sest kaaslane unustab sellise pisikese fakti mainimata, et läks korraks eemale vms. Olen ka täiesti võhivõõralt käest kinni haaranud, arvates, et see mu sõber.
Suurim riietuse prohmakas?
Ma ei tea kas see on suurim, kuid pidin minema esinema ja mul olid baleriinad. Ühed ostis ema ja teised ostsin ma ise, kuid ema polnud veel minu omi näinud ja kui jooksime bussi peale, siis suunasin käega baleriinade poole ja ütlesin rõõmsalt, et vaata sellised baleriinad ma ostsingi, mille peale jäi ema momentaalselt seisma. Ma arvasin, et Talle ei meeldinud minu ostetud baleriinad, kuid asi oli selles, et olin pannud erinevad jalatsid jalga. Ahjaa, meenus ka selline prohmakas, kui ostsin uue õlakoti, siis ei näinud sellel hinnasilti rippumas ja nii ma käisin uhkelt mööda linna ringi silt koti küljes tilpnemas, aga õnneks juhtub seda ka nägijatel :D
Mul on isegi nägija ajast veel piinlikum prohmakas, siis kui ma oma teksad tagumiku pealt katki tantsisin ja sellest kohe aru ei saanud :D

CONVERSATION

9 kommentaari:

  1. Nii lahe! Pean tänama mallukat, et sinu blogi jagas. Nii lahe. Sa oled lihtsalt nii mõnusalt siiras ja rõõmsameelne. Ja kindlasti ootan uusi postitusi!

    VastaKustuta
  2. see hinnasildi lugu tuletas mulle meelde, kuidas ma 2 nädalat tagasi terve laupäeva võõras seltskonnas uute pükstega veetsin. Õhtul selgus, et üle tagumiku jooksis pikk kleeplindiriba, millel pükste number järjest üksteise all kirjas oli. Kõik teavad nüüd, et nr 36 pükse kannan. Kusjuures, kasu on nii palju, et mul senini ei olnud aimu ka, mis number pükse ma kannan :D nüüd on tempel mälus :)

    VastaKustuta
  3. Väga asjalik ja positiivne. Huumor aitab vist palju kaasa. :)

    VastaKustuta
  4. Jeps, huumor aitab, eriti must :D Kuigi päris paljud vaatavad mind nagu veidriku, kes koguaeg naerab ja teeb musta ja sarkasmilist huumorit, kuid noh...ma olengi selline :D

    VastaKustuta
  5. Lugesin ka blogi läbi. Palju sai naerda, üks postitus ajas nii kõvasti naerma, et ajasin magava lapse ülesse... :D

    VastaKustuta
  6. Haha, milline postitus siis niii naljakas oli? :D

    VastaKustuta
  7. See oli see, kui poes teenindajat otsisid, ehk punast laiku ja see koogi küsimise koht! Ma ise olen olnud ka palju kordi väga piinlikus olukorras, kuigi ma näen..aga noh aju ei tööta alati!

    VastaKustuta

Back
to top