Tahan oma sõrmust tagasi!

Kes veel ei tea, siis mina ja Joss oleme kihlatud...või noh ega osad lugejad ei peagi seda teadma, kuna ma pole varasematest postituses sellest vist kirjutanud. Kihlusime juba päris ammu (21. detsember 2009), see oli IV advent. Väljas oli imeline talv ning keset varahommikut lasi Joosep ühele põlvele ja libistas mulle imeilusa roosa kivikesega sõrmuse sõrme ja küsis selle tähtsa küsimuse. Mina istusin voodi serval just imekombel sobivas roosas neglišees, endal  juuksed sassis ja unine pilk silmis, kuid "jah" sõna suutsin ma ikka ära öelda.
Kihluse hetkeks olime koos olnud 1 aasta, 8 kuud ja 14 päeva. See oli meile selline lihtne ja väga eriline hetk. Kuigi alguses plaanis Joosep ettepaneku teha pidulikult restoranis, siis tuli soov ja õige tunne hoopiski just sel varahommikul. Lihtne ja spontaanne.
Kuid üle-eelmisel nädalal oli meil mingi meeletu suur vaidlus ja mul vist langes mingi viimane piisk karikasse ja kui mul ikka seest keema läheb, siis keen ikka täiega ning kui kaant õigel ajal pealt ära ei tõsteta, siis keen üle ja pritsin tulikuuma vett ka...piltlikult öeldes siis ikka, eksole. Ühesõnaga ma ketrasin ja ketrasin ja aina rohkem end üles kütsin ja lõpuks võtsin sõrmuse sõrmest, panin karpi ja ulatasin selle vihaselt Jossile, nähvates: "Võta!"
Paar tundi või natuke hiljem rahunesin ma maha ja nüüd oleme siiani kenasti elanud, aga mu sõrmus on nüüd Jossi käes. Üks õhtu pikutasime magamistoas ja siis Joss vaatas mulle otsa ja uuris kõrvarõngaid, mis mulle Jõuludeks kinkis (kuldsed rippuvad lilled, mille südamikuks täpselt samasugune roosa kivike nagu kihlasõrmusel). Äkitselt tõusis üles ja küsis n-ö endalt, et huvitav kuhu Ta selle kihlasõrmuse pani ja siis vaatas oma öökapi sahtlisse ja seal see karp koos sõrmusega oli. Ma lootsin, et paneb sõrmuse mulle tagasi sõrme, kuid vaatas seda ja pani karbi uuesti kinni ja karbi sahtlisse, feil.
Ma tahan oma sõrmust tagasi! Väga tahan ja kui Sa loed seda, Joosu, siis you know, I'm waiting! :)
Endal oleks natuke nagu imelik minna ja võtta see sõrmus sahtlist ja uuesti sõrme libistada, tehes nägu nagu vahepeal poleks midagi juhtunudki.
Lisaks olen veel sellepärast ka õnnetu, et kaotasin Jossi poolt kingitud kullast käeketi ära, mille küljes oli kuldsüdameke. Sain selle ka Jõuludeks kingituseks. See oli hästi armas, et mismoodi Joss selle mulle üle andis. Kõigepealt ulatas mulle mingi megalt suure karbi, siis selle sees oli järgmine karb ja siis veel väiksem karp ja nii edasi, kuniks ma leidsin Rafaello kommikarbi, mille sisse oli pannud ehtekarbi. Mina lollakas arvasingi alguses, et kinkis mulle Jõuludeks kommid ja kuna kommipakk oli ka veel pealt natuke lahti, sest pani ju käeketi Rafaello kommikarbi sisse, siis arvasin veel, et sõi mõned kommid ise ära...ma ikka arvan oma Kallimast niii hästi :D
Kusjuures see pole esimene käekett, mille olen ära kaotanud, vaid juba teine. Päris piinlik :S

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top