Minu tänane öö oli päris karm, kuna mul oli hüpo ehk et veresuhkur läks liiga madalale. Õnneks mitte nii madalale, et oleks krambid tekkinud, aga piisavalt madalale, et kogu keha katta külma higiga ja kogu oma voodiase märjaks higistada. Öösel läbi une tundsin küll, et midagi on nagu valesti, aga no sellisel hetkel ei toimi mõistus päris nii nagu peaks ja nii ma siis hängisin niisama ühelt küljelt teisele. Mäletan isegi seda, et Joosep katsus mu külma ja higist kätt ja küsis uniselt, kas minuga kõik ikka korras ja otseloomulikult nagu ma sellistes olukordades alati enesekindlalt korrutan, oli seegi kord minu vastus, et minuga kõik korras.
Hommikul ärgates oli küll maru kehv enesetunne ja tuterdasin kööki. Tegin endale piparmünditeed meega (nagu ma igal hommikul teen), kuid ühtäkki tundsin, kuidas tsuhh-tsuhh-tsuhh rong mul mööda kõrva sõidab ja "pilt" eest ära kisub ja kõik helid kaugenevad. Viimasel hetkel sain endale tugipunktiks köögikapiserva. Läksin siis vererõhku mõõtma ja selgus, et see on 102 / 67. Noh, ütleme, et inimestel on hullemaidki vererõhunäitajaid olnud, aga mind tegi taoline number seetõttu ettevaatlikuks, kuna ma olin just 15 mintsa tagasi endale hinge alla võtnud iga hommikuse vererõhualandaja. Mul tekkis tunne, et ma suren kohe ära, kui ma midagi ette ei võta. Joosep tahtis muidugist kohe kiirabi kutsuda, aga ma putkisin vastu ja ütlesin, et oodaku natuke, ma teen kõigepealt endale kange kohvi ja kui see ei mõika, et siis võib mulle kiirabi kutsuda. Nii ma siis tegingi endale 750 ml tassitäie kanget kohvi rohke piima ja suhkruga (kusjuures piim pidi kofeiini mõju tugevdama). Ma pole vist elusees nii palju kohvi päeva jooksulgi joonud ja nüüd kulistasin hommikuks sellise koguse sisse, et ohohoo. Aga vist mõikas, kuna olen veel elus.
Kui kohvi endale sisse imesin, siis läksin istusin Joosepile sülle (mul sellistel hetkedel tuleb marusuur helluse vajadus) ja siis istudes seal sules, märkas Joosep ühtäkki, et mu parema jala hüppeliigese juures on mingi pruunikas laik. See on see piirkond, kust ma vigastada sain, kui üks lahti pääsenud koer mulle ja Janetile kallale hüppas. Tean, et see koht tegelikult paranes nagu ära ja päris pikalt paranes, aga nüüd on tõepoolest seal midagi nagu teistmoodi ja sellistel hetkedel, mõtle kuidas tahad, mõtleb diabeetipõdev inimene esimese mõttena- haavand? Kangreenioht? Ma nüüd kannatlikult ja palvetades ootan oma veebruarikuu arstiaega, et see koht ette näidata ja parem oleks, et see poleks midagi tõsist.
0 kommentaari:
Postita kommentaar