Üks, kaks, ma olen ikka veel paks

Mul on kogu oma elu olnud kaaluga head suhted ja olen olnud arvamusel, et kui mul on vaja paar kilo siia-sinna liigutada, siis see ei valmista mulle erilist probleemi. Ma ei mõistnud inimesi, kes rassisid, piinlesid ja higistasid nende kahe viimase kilo pärast, mis oli vaja maha saada, saavutamaks oma ideaalkaalu. Kuid nüüd olen ma ise täpselt samas seisus. Jõulud ja aastavahetuse pidustused ja söömaorgiad on tänavuseks läbi ja Jumal tänatud sellega. Olen viimased päevad toitunud väga tervislikult ja korralikult, olen loobunud praktselt juustust, nisujahutoodetest, suhkrust jmt. Okei, võib-olla ma eeldan hetkel liiga kiiret tulemust kaalunumbrites, aga kui ma varasemalt olen ilma suuremate probleemiteta saanud taolise toitumisega kaalul väiksemat numbrit näha ja seda juba mõne päevaga, siis enam mitte. Mul pigem kaal tõuseb... Kui ma siin detsembrikuu postituses avaldasin kahtlustusi võimalikust peatsest ilmakodanikust, siis paraku nädalapäevi hiljem selgus, et rase ma siiski ei ole. Sellest sain ka nii teada, et ööbisin Kiku pool ja siis hommikul vetsu minnes avastasin, et noo tore, ma olen Kiku voodi täis veristanud. Kui läksin Kikut üles äratama, siis uurisin sarkastiliselt: "Kas tahad head uudist kuulda?"
"Mh?" pobises Kiku uniselt.
"Mul hakkasid päevad ja ma veristasin Su voodi ära..." sosistasin Kikule.
"Hommikul tegeleme sellega..." sonis Kiku läbi une.
"Okei, ma leban seni vereloigus..." vastasin ma irooniliselt, mille peale suvatses Kiku mind siiski pisuke hädast välja aidata.
Ühesõnaga raseduse võib täiesti välistada ja seega kaalutõusu raseduse taha peita ei saa. Viimaste päevadega olen aga hakanud kaalutõusu panema tervise süüks, kuna mul on ju neerukahjustus ja seega kardan, et mul on lihtsalt organismis vedelik kinni. Kuid siis peaks mul ju jalad, sõrmed ja silmad paistes olema või midagigi paistes olema, aga ei ole. Ainus mis mul paistetab on alakõht, mis vajaks kiiremas korras kaalulangust või kirugilist sekkumist, sest kui ma tahan see suvi ka rannas bikiinides ringi silgata, siis oleks viimane aeg hakata selle kallal vaeva nägema. Ma ei tea, ma ei julge enam kaalule astudagi, sest täna näiteks ütles kaal mulle, et minu stardimassiks on 57,8 kg. Kus on minu 52 kg? Ahjaa, lisaks terviseprobleemi kahtlustusele, suutsin ma kahtluse alla panna ka põranda tasapinna ja selle loodis oleku...ükskõik mida, aga ega ma ometigi ei saa ju olla nii rasvunud. Ja palun ärge hakake mulle rääkima, et paljud unistavad kaalunumbrist, mis algaks viiega, sest see on kõige lollim jutt üldse, mida võiks kaalunumbrist rääkides mainida...ei tea, kas ma pean lahti ka seletama, et miks selline jutt loll on...
Ma väga ei usu, aga uurin, et äkki leidub minu blogil lugejaid ka Kilingi-Nõmmes või siin läheduses ja kui leidub ja kui Sa ei ole just sarirappija ja / või psühhopaat, siis äkki viitsid hakata minu trennikaaslaseks. Hakkaks koos käima Nõmme jõusaalis, mille kuukaart on muideks kõigest 13€. Ja võib-olla Sul tekkis nüüd küsimus, et mismoodi näeks välja koos pimedaga jõusaalis käimine, et kas mind peaks koguaeg kantseldama ja ümberringi vatitupsukesi pilduma, et ma Jumala eest end kangide otsa sodiks ei kukuks, siis tegelikult on asi palju lihtsam. Lähed trenni (mina kaasas), viskad mu trenakale ja kui hakkad lahkuma, siis korjad mu trenakalt ära ja voilaa :D Ma ausalt olen iseseisev ja saan enamjaolt kõigega hakkama (isegi suudan end peale trenni puhtaks pesta ja ma ausalt ei jõlla Sinu paljaid kumerusi :D, minu meelest on see suur pluss...pimeda ees ei pea midagi häbenema, sest mul kama kaks, kui paks või peenike Sa oled...peaasi, et oled meeldiva iseloomu ja häälega). Niisiis, Kai otsib endale trennikaaslast :D

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Trennikaaslast minust kahjuks ei saa, elan selleks liiga kaugel, kuid ma tean, mida sa tunned. Minu normaal on 54 kg, siis pole ma mingi ülipeenike, aga kuskilt ei ripu midagi ja keha on proportsioonis, hetkel kaalun 59-60 ja mind võiks vabalt mõõdukalt rasedaks pidada. Probleem on aga selles, et niipea kui julgen kõva häälega mainida, et vaja alla võtta, hakkavad mingid seletama, et sa pole ju paks ja see pole mingi number. Ma polegi paks, ma olen vormist väljas ja ei soovi seda! Ja 60 polegi mingi nr kui sa oled 180 cm pikk või lihastes sportlane, mina pole ei ühte ega teist! Miks on mõnel inimesel asjadest nii jabur arusaam...

    VastaKustuta
  2. Tean, mida tunned. Ma ise kaalusin suvel üle 80 kilo! Kaheksakümne! Nagu 8 ja 0 ja veidi peale! Ja ma ei ole oluliselt pikem kui Sina, kuigi üksjagu suurema kondiga. Minu ideaal jääks 60-65 vahele. Nii et jah. Siis saigi ette võetud rännak teemal "Pekk maha". Hetkeseisuga kadunud 10 kilo. Leidja võib endale jätta, vaevatasu ei saa. Igatahes higi ja pisaratega rännak jätkub, treenides ja toidulauda jälgides. Oleksid Sa Tartus, võiksid ka tulla jõusaali, kus ise käin, aga Sa jääd veidi kaugele... Loodan, et leiad endale hea trennikaaslase. Kogemus ütleb, et koos on lõbusam ja motivatsiooni rohkem. Kui muud ei jää üle, sikuta Joosep arvuti tagant ära. :)

    VastaKustuta

Back
to top